Kui Vabari tollast artiklit saab vaadelda sissejuhatusena tormilistesse 1990ndatesse, siis Kiwa väidet, et „lainet ei ole”, tuleb võtta nullindate kokkutõmbamise, sealt väljaastumisena. „N0 Wave” on New Wave’i parafraas: nii 1970ndate New Yorgi antikunstistseenist kui 2007. aastal Hanno Soansi ja Anders Härmi kureeritud „Uuest lainest”. Järgmine väide võib kõlada remargina, kuid väärib tegelikult NB !-d ning punast trükivärvi: Kiwa 2009. aastal kureeritud „N0 Wave” kirjutatakse N+0 (null, mitte o), mis suhteliselt ühemõtteliselt võitleb endale kätte aegruumilise kuuluvuse. Tegemist pole mitte lihtsalt mis tahes pealainele vastu liikuva suunaga, vaid nullindatel tekkinud teatava subkultuurilise valikuga (ka Erkki Luugi raamatut „0rnitoloogi pealehakkamine” on taastrükitud nii 0-i kui o-ga).
Kui Anders Härm ja Hanno Soans esitasid „Uuel lainel” XXI sajandi Eesti kunstiajalugu, siis Kiwa „N0 Wave” jätab tulevased müügiartiklid ning superstaarid hõbekandikul ette kandmata. Palun, siin ei ole teile XXI sajandi Eesti kunstiajalugu, võiks loosung välja näha. Või hoopis, palun, siin on teile XXI sajandi Eesti alternatiivne kunstiajalugu. Kiwa kureeritud noortenäitus „N0 WAVE” Vaala galeriis kuni 9. VI. Avamisel esines postroki bänd Opium Flirt ja DJ DR Esc. Näituse kujundaja on Miss Katrin, graafiline disainer Risto Kalmre. Nii nagu noorsootöötajaid morjendab narkootikumide-vastaste sotsiaalreklaamide pöördvõrdeline mõju, oli ka „N0 Wave’i” avamisele antireklaamiva pressiteksti peale tavapäratult palju publikut kogunenud. Kiirabiautoefekt (siin ei ole midagi vaadata, minge tagasi oma kodudesse) toimis ning peamine möll käis Ott Pilipenko „Surmatantsu” ümber. Pilipenko nutika installatsiooni üle võivad popkultuuri apologeedid naudingut tunda: nii hästi on suutnud kunstnik ühendada „kõrge” ja „madala”, mängulisuse ja tehnoloogia. Olen varemgi näinud Notke šedöövri tõlgendusi, kuid enamasti on need kaasaegsemalt stiliseeritud figuuridega algelised tahvelmaalid. Pilipenko pakub oma installatsiooniga osalust, kuid sarnaselt kristliku religiooni jutustustega tuletab ka tema meelde, et kõik maine on kaduv ning surmaga tantsides jääb viimasena samme seadma vikati ja kapuutsiga paariline.
Palju rohkem lootust pakub Jevgeni Zolotko töö. Tema väide „Tunneli lõpus ei paista midagi peale valguse” kõlab kui tsitaat mõnest ehitus- või eneseabi ABCst. Paraku ainult kõlab, sest töö ise on jõuline ning tuntavate filosoofiliste püüdlustega. Sambad apelleerivad igavikulisusele, toru, mis horisontaalselt nende vahel ripub, loob illusoorse lõpmatuse kogemuse. Ka eelmise aasta Vaala galerii noortenäitusel („1 reaalsus, 1 Error”) olid Zolotkol kõige eksistentsiaalsemad püüdlused. Tookord eristusid need popkultuuriliste allusioonidega töödemassi kõrval veelgi rohkem.
Pressiteade mainib performance’it, kuid avamisel kogetu põhjal nimetaksin ma toimunu pigem selle vastandiks. Kui performance eeldab mingitki sissejuhatust, lavalisust, markeeringut, kuulutust, siis Suicide Blonde’i etteaste eksisteeris ainult pealtvaatajate rikutud fantaasias. Performance või perfonks, nagu teatavat kunstilist eneseväljendust nimetab noorem fännide ja wannabe’de seltskond, eksisteeris täpselt sel määral, mis ulatuses kehtib väide, et „avamistele minnakse ennast näitama, mitte kunsti vaatama”. Rohkem kui kellegi igavikulisusega maadlev installatsioon huvitab kollast meediat ning galeriikülastajaid uute sotsiaalsete minivõrkude struktuur (kes kellega tuleb, kes kellega lahkub). Suitsiidsete Blondiinide etteastes polnud ühtegi blondiini ning surmasoovile ei viidanud miski, kunstnike duo Maria Juur ning Maria Arusoo kasutas kehadublante nii enda kui Andy Warholi osas. Võib oletada, et perfonks toimus sellal, kui Vaala külastajad limusiini toonklaasilt oma peegelpilti imetlesid, kusagil mujal. Parafraseerides Hemingwayd: „„Suicide Blonde” – see on performance sinus eneses.” Nii nagu väljaspool laborit ei eksisteeri täielikku vaakumit ja tuulevaikus on alati näiline, tähendab lainetu olek ainult laine teatavat tüüpi olekut: laine ei ole ainult hari ja vaht. Näitusel osalenud kunstnikud võivad end positsioneerida, kuidas soovivad, kuid nii nagu veest saab laine tuule sekkumisel, omandab mingi idee väärtuse ainult taustsüsteemis. Kiwa „N0 Wave” on sama mis Juure ja Arusoo Suicide Blonde – kõik peale juuksevärvi justkui klapiks.
1 Vappu Vabar, Taevane ja maine armastus. – Vikerkaar 1988, nr 12, lk. 54–56.
