Antropoloogias on eksperimendid äärmiselt haruldased. Ilma eetikakomisjoni kadalippu läbimata on võimalik kasutada inimkäitumise mõistmiseks vaid n-ö loomulikult kujunevaid eksperimente, igapäevaseid situatsioone, mida uurija võib tähele panna ja hinnata,  sekkumata jälgida. Enamasti on igapäevase antropoloogilise eksperimendi keskmes uurija ise, kes peab suutma eristada inimeste tavaolukorras käitumise reaktsioonidest uurijale. Läbinud tõhusa ravimi- ja päevituskuuri, veetis John H. Griffin, Ameerika valge ajakirjanik, kuus nädalat USA lõunaosariikides mustanahalisena. Kuigi algselt oli Griffini eesmärgiks lihtsalt afroameeriklastega paremini jutule saada, heitis eksperiment hoopis valguskiire valge inimese epistemoloogilisse pimedusse: alles võõras  nahas saab ta õhkõrna ettekujutuse automaatsest põlgusest, mis saatis musta meest 1950.-60. aastate Ameerika Ühendriikides. Ta kirjeldab oma esmast vastamisiolekut mustanahalise endaga nii: „Muundumine oli totaalne ja rabav. Ma olin arvanud, et näen maskeeritud ennast, kuid see oli midagi muud. Ma olin vangistatud võhivõõra kehasse, ebasümpaatse võõra kehasse, kellega ma ei tundnud vähimatki sugulust”.(1)

Griffini eksperiment andis talle võimaluse analüüsida reaktsioone ja võrrelda neid varasema kogemusega valgena.  Ühtlasi paljastus rassismi võikaid väikseid detaile ja sai kirjeldada rassistlikele kõrvadele vastuvõetava valge hääle abiga alandavat ja kehalist igapäevajõhkrust ning anda põgusaltki ettekujutuse, kuidas mõjutab musta nahka „vangistatus” säärases ühiskonnas võimalust üldse vastu panna ja endale õigusi nõuda. Reaktsioonid Griffinile kui mustanahalisele said tubli täiendust rassismi sügavuse mõistmiseks siis, kui Griffini teos kaante vahele sai. Kui valge press ülistas Griffini julgust ja raamatu mõju valge Ameerika silmade avajana, siis mustanahaliste väljaanded leidsid, et valge mees ei saa kunagi lõpuni mõista seda ängistust ja lootusetust, mis närib Ameerika neegri hinge.

Teise mõistmise võimatusega on antropoloogia läbi oma ajaloo rinda pistnud, mööndes, et teist vaadeldes saab hoomata alati vaid piiratud osa tema kogemusest. Neutraalsus ja uurija mõju minimeerimine ei ole sääraseid vahendeid kasutavates sotsiaalteadustes ei võimalik ega taotlemisväärnegi eesmärk: eesmärgiks pole mõista mitte ainult reaktsiooni, vaid vastastikuseid reaktsioone, just nende pinnalt saab  sündida inimlik teineteisekogemine ja selle kaudu mingilgi määral sügavam mõistmine. Kunstil on ilmselt teised õigused ja teine voli ligimestega eksperimenteerida kui teadusel, aga veel hõlpsam on eksperimenteerimine riigivõimu jaoks. Pronksiöö oli juba iseenesest naturaalne eksperiment, kus tähelepanelik võinuks leida võtme rahvussuhete mõistmisse. Ses mõttes on raske Normani minikorduses näha muud kui kunstiprojekti; nähtuse, või sellele tekitatud reaktsioonide ja metareaktsioonide sügavama mõistmiseni  kuju kõrval seistes ja põgusalt möödujatega vesteldes vahest pretendeerida ei tasu.

Parema ja pisut antropoloogilisema kunstilise tulemuse võiks ehk anda iseenda ülekuldamine ja sõdurimantliga rahva sekka astumine, tegelikult aga hoopis venelasena eestlaste ja eestlasena venelaste keskel elamine. Pigem lubaks see tunnetada ennast teisena ja mõista teist enda keskel vastasreaktsioonide hoovuses.

1 John Howard Griffin, Black like me. Penguin,  New York 1996 [1961].