10. AUGUST, PÜHAPÄEV.

1 Peaaegu samasugune päev:
2 mustad pilved ringi uitamas
3 nagu tohutud kaarnad.
4 Jõuetu tülpimus ja hirm
5 nii elu kui paraku surma ees.
6 Rahvusvaheline olukord…
7 Loen, vahepeal tukkudes,
8 raamatut 1939. aasta
9 augusti viimastest päevadest.

Mis leiab aset eesti nüüdisluules? Siin leiavad aset kõige kaalukamad toimingud. Siin tõustakse hommikuti üles ja tehakse lastele putru. Vahel viiakse lapsi kooli, käiakse toidupoes, saadakse linnas mõne tuttavaga kokku ja helistatakse telefoniga. Silmanähtava sagedusega pestakse pesu (või vähemasti riputatakse pesu nöörile või tagumisel juhul mõeldakse nööril rippuvale pesule) ja koristatakse tube. Samuti loetakse ajalehti ja kirjutatakse natukene, antakse kellelegi süüa, süüaksegi (mõni tavatseb pigem juua), vannitatakse lapsi ja minnakse magama. Kui juba voodis, räägitakse päevauudistest ja enne tuttuminekut ehk veel loetaksegi pisut.

Umbes sedamoodi kirjeldab Jaan Kaplinski luuletaja argipäeva kogus „Õhtu toob tagasi kõik“. Olmeline, esmapilgul lihtne tekst, aga nagu väärt luule puhul ikka, kätkeb iga argipilt kübeke metafüüsikat ja üldistusjõudu. Tema 1985. aasta luulekogu raputas ja pärast selle ilmumist pole eesti luule enam päris seesama, mis varem. Kunas täpselt ja mismoodi täpselt muutused hakkavad ilmnema ning missugune on just selle luulekogu mõju, saab jääda vaid oletuseks. Aga oletame siis: „Õhtu“ mõju eesti luulele on pigem kaudne, järkjärguline, aga üha süvenev ja tähelepanuväärselt tugev.

Juubilari Tõnu Õnnepalu luule kaplinskilikkusest on siin ja seal kirjutatud juba omajagu, muu hulgas suitsu­nurgas. Näib igatahes, et Õnnepalu luules on „Õhtu“ mõju tuntav kohe algusest peale ja kestab kuni tänase päevani. Tema kolmes esimeses luuleraamatus „Jõeäärne maja“ (1985), „Ithaka“ (1988) ja „Sel maal“ (1990) leidub sedavõrd kaplinskilikke tekste, et paiguti võib tekkida tahtmine kõneleda epigoonlusest või vähemasti reministsentsidest. Miks mitte, ega epigoonlus kui niisugune polegi ju midagi tingimusteta taunimisväärset ja eks põimugi Õnnepalu maailmavaade tugevalt Kaplinski omaga. Tõsi, kui Kaplinski langeb melanhooliasse ja traagilisse tunnetusregistrisse, siis esindab ta siiski harmoonilist suhet elusse, loodusse ja loodusesse, Õnnepalu ausat ja valulevat lootusetust iseloomustab aga väljapääsutus, vastuolulisus ja alaline süütunne olemasolemise pärast.

Igatahes nägi retseptsioon kohe alguses Õnnepalu luules seoseid panteistlik-müstilise traditsiooniga, sügavalt isiklikku loodustunnetust ja filosoofilist laetust. Tema siirdeaja luule on siiski isikupärane ja osutada võib mitmetele teistelegi n-ö mõjutajatele, olgu selleks kas Ernst Enno, Aleksander Suuman või varane Hasso Krull (iseäranis Max Harnooni „Mustvalge“, mille vaimus on kirjutatud näiteks etüüd „LUMI, NÄRBUMATU, IMMORTELL“). Liiati süveneb Õnnepalu luules järk-järgult nn kampsunireligioonifilosoofiline tasand. Eriti ilmne on see teistest kogudest selgelt eristuvas raamatus „Mõõt“ (1996), mida näiteks Aare Pilv on nimetanud Õnnepalu luule kõrgpunktiks. Olen selle määratlusega kõigiti päri. Raske on aga uskuda, et päevikulise poeemi kirjutamise eel poleks Õnnepalu lugenud Kaplinski 1970. aastate hakul kirjutatud „Hinge tagasitulekut“, mis ilmus ju alles pool kümnendit enne „Mõõtu“. Siingi on tunda, kuidas tekstid, mida Õnnepalu loeb ja millele osutab, mõjutavad süntaksit, ilmavaadet, kujundiloometki. Võib kõrvutada Fernando Pessoa heteronüümi Fernando Pessoa luuletusi Õnnepalu tõlkes ja Emil Tode heteronüümi all kirjutatud „Mõõtu“ – kokkulangevused on suisa hämmastavad.

Uue aastatuhande Õnnepalu on juba hoopis teistsugune ja mitmed tunnusjooned iseloomustavad ka eesti kirjanduse laiemaid suundumusi. Neist vahest kõige olulisema on Õnnepalu ise sõnastanud nõnda: „Jama prototüüpidega algab ju autorist endast, juhul kui raamat on kirjutatud minavormis, nagu enamik minu raamatuid on. Ometi pole see „mina“ seal kunagi mina. Kes on ise kirjutanud, see teab seda, ja kes pole, sellele on raske seletada. Et see töötaks, peab see alati olema üks tegelaskuju, üks fiktsioon, üks hääl. Ka päevikus.“ Sealsamas väidab Õnnepalu veel, et „nn fiktsionaalsuse kood ei toimi enam hästi. Tänapäeva kunst on pigem „dokumentaalne“, see on tõsieluseriaalide ja internetipäevikute maailm. [—] Tänapäeva kirjandus ongi ääremärkuste kirjandus.“ Ühesõnaga, fiktsioon „on kaotamas oma tähtsust tõsise kirjandusena“, nagu üldistab tabavalt Märt Väljataga Loomingu mõttevahetuse avasõnas. Ajad on muutunud ja ükski tekst pole lahus teda ümbritsevast sotsiaal-majanduslik-poliitilisest paratamatusest, nüüd ja praegu, kaootilises kapitalistlikus masinavärgis, edukuskultuse ja kriiside ajastul, ei näi olevat enam maad fiktsioonile (välja arvatud lühiproosas).

Proosa proosaks. Ka Õnnepalu viimaseid luulekogusid võiks iseloomustada märksõnadega, mis avavad luuleväljal esile kerkiva taotluse lihtsuse, autentsuse poole, olgu nendeks kas või „uussiirus“ või „reaalsusjanu“. Ses kontekstis mõjub tähenduslikult Õnnepalu eessõna poeemile „Klaasveranda“ (2016), mille keskmes on baltisakslaste viimased hingetõmbed Eestis ja mis on seeläbi hoopis Õnnepalu viimaste kümnendite kõige fiktsioonilisem teos. Lüürilises eessõnas antakse lugejale kätte noodivõti: „meil pole mingit lootustki seda maailma kuidagi taasluua, tõeliselt nii, nagu ta oli. Igasugune realistlikum žanr oleks juba lubamatult võlts. Ajalooline romaan, film? Jah, muidugi, palun, miks mitte, ainult teadmisega, et selles pole midagi tõest. Et see on vaid meie ettekujutus sellest, mis oli. [—] Miski selles pole kahtlemata päriselt tõene.“ Küllap tõukub selline eelkommentaar muu hulgas asjaolust, et nagu mitme teisegi Õnnepalu teose puhul on kasutatud „Klaasverandas“ palju fotomaterjali, mis annab fiktsioonile näiliselt dokumentaalse taustsüsteemi. Igatahes on nähtud kurja vaeva, et lugejat suunata, korrale kutsuda, rõhutada, et fiktsioon on ikkagi fiktsioon ja hoidku jumal selle eest, et keegi kuidagi teistmoodi ei hakkaks lugema.

Heakene küll, aga mis puutub see kõik lüürikasse, mis olemuselt ongi ju sisekaemuslik, subjektiivne, kus keskendutakse tunnetele ja emotsioonidele, ei kehtestata enamasti fiktsioonilist aegruumi ja milles lausuja ja tegeliku autori vaheline suhe ongi enamasti lähedane? Õnnepalu keerab siingi ühe vindi peale, määratledes luulekogu „kevad ja suvi ja“ (2009) žanriliselt: tegemist on luulepäevikuga. Ka päevikulisus on üks tunnuseid, mis võiks nullindate luule vähemasti ühte esilekerkivat suundmust kirjeldada, aga Õnnepalul kohtame seda juba märgatavalt varem. On ju esimestes kogudes dateeritud päevikulisi tekste, ka „Mõõt“, nagu öeldud, on päevikulise iseloomuga ja kirjutatud 1996. aasta suve hakul Hiiumaal Kalestes, millest saab proosaväljal „Paradiis“, mis on samuti päeviku vormis. Nüüd tahaks küsida, kas sellest siis veel vähe on, et lüürika ise mõjub enamasti n-ö usaldusväärselt, ei tekita küsimusi väljendatu tõesuses. Kas ka tänapäeva lüürika on ääremärkuste lüürika, internetipäevikute maailm? Või vastuoksa, kas ka luulepäevikus on lüüriline lausuja „üks tegelaskuju, üks fiktsioon, üks hääl“?

Seekordses „Suitsu nurgas“ vaadeldav luuletus pärinebki luulekogust „kevad ja suvi ja“, millest leiame taas ka lugemist suunava eessõna, kus Õnnepalu (või oleks targu täpsem öelda siiski jutustaja?) väidab, et „luule on teadagi elutegelikkuse väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis“. Niisiis on juba päeviku vorm (luule) ise elutegelikkuse väljaütlemine. Päevik kui niisugune on seevastu alati mingil moel fiktsioon: „Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus.“ Siin mängitakse taas kavalat topeltmängu. Õnnepalu ühtaegu nii võimestab kui ka õõnestab oma projekti: taotleb küll lihtsust ja autentsust, aga rõhutab, nui neljaks, et igasugune autentsus on illusioon.

Avarea esimene tähendustasand tõukub päevikuformaadist. Tänane päev sarnaneb eelmistega. Näiteks üleeilne päevaluuletus, 8. augusti oma, algab ridadega „Siis see 8-8-8 päev, kokku ka 8. / Gruusias alustati sõda, Hiinas mänge“. Eilne luuletus algab aga pilguga taevasse: „Kurb liiga aeglaselt muutuv taevas“ ja lõppeb pilguga sissepoole: „Kui ma ainult teaksin, kuidas / sellest kõigest, mis ma olen, / pääseda“. Tänase päeva, 10. augusti luuletuse esimene värss omandab selgelt ka teise tähendustasandi alles viimaste ridadega, tagasi­ulatuvalt. Avanevad kaks tõlgendusviisi: tänane päev, kui sõda Gruusias on alanud, on peaaegu samasugune, nagu a) päevad enne Teise ilmasõja algust ja b) nagu päevad vahetult enne Gruusia sõja algust. Vastuvõtutasandil lisandub ka kolmas: need päevad nüüd ja praegu, aastal 2022, on sarnased Teise maailmasõja algusega.

Järgmised kaks rida annavad aimu, mille poolest sarnaneb tänane päev teistega, ja siingi on vähemasti kaks tõlgendusvõimalust. Päevikuformaat võiks lubada teist värsirida lugeda sõnasõnaliselt ja sellisel juhul oleks tegemist lüürilise kirjeldusega, mis ütleb lihtsalt, et taevas ongi mustad pilved. Mõistagi on tegu ka kulunud väljendiga, mis osutab pigem hingelis-vaimlisele olukorrale, katkiolemisele. Ses metafooris ja võrdluses ei ole midagi uut, originaalset, aga pole ju midagi teha, kui tekib tunne, et mustad pilved uitavadki pea kohal. Ehk on lugejal sama tunne? Iseasi muidugi, kas see on mingi õigustus. Elu ju imiteeribki halba luulet ja kulunud kujundeid. Head kujundit pole pealegi võimalik täielikult kodustada, sellele saab vaid läheneda ja seegi nõuab tugevat pingutust.

Neljas ja viies rida liiguvad väljastpoolt sisse: siin on juba puhas refleksioon, pea kohal asunud „mustad pilved“ saavad konkreetsema kujundliku tähendusvälja. Lausuja emotsioon on siin omamoodi paradoksaalne: ühelt poolt jõuetu tülpimus, teiselt poolt hirm. Ka hirm on siin kahesuunaline. Hirm elu ees tundub justkui normaalne, arusaadav, see on hirm, millega võib või tuleb leppida, aga „paraku“ on hirm ka surma ees. Tülpimus ja hirm võivad vabalt käsikäes käia, sest vastuolud ongi päevikule omased, vastuolud ongi luulepäeviku võlu.

Päevik lubab igasuguseid lohakusi. Kuuendas reas muutub äkitselt kogu tonaalsus, justkui möödaminnes pillatakse uitmõte rahvusvahelisest olukorrast, mida võimestatakse ehk isegi banaalselt mõjuvate punktidega fraasi lõpus. Viimased kolm rida naasevad laiemast olevikust, tänasest päevast nüüdhetke, mil lausuja loeb raamatut Teise ilmasõja eelsetest päevadest. Kusjuures siingi põrkuvad tülpimus ja hirm: kui rahvusvaheline olukord on ärev, siis samal ajal loeb lausuja tülpinult, jõuetult raamatut ärevatest päevadest 1939. aastal. Luuletus esitab mureliku suuga küsimuse rahvusvahelise olukorra kohta, kuid teeb seda lõdva randmega.

„Peaaegu samasugune päev“ võiks olla lüürika õpikunäide, tõestus lüürilise luule trööstivast ja teraapilisest funktsioonist, mis ei sõltu sageli luuletuse isikupärast. Siin tulevad esile pea kõik olulisemad lüürika tunnusjooned. Alustades sellest, et väljendatakse lihtsaid tundeid, tähelepanekuid, mis (päeviku puhul) on veel iseäranis seotud tegeliku autoriga. Samal ajal nõrgestab luuletuse lüürilisus omaeluloolisust, päevikulisust. Asi on nimelt selles, et tegemist on rangelt abstraktse, hägusa aegruumiga. Kui kõrvale jätta ajaline määratlus, pendeldab tekst ise laiema oleviku ja nüüdhetke vahel, seda on võimalik lugeda täiesti ajatuna, ajaülese ja igal lugemishetkel aset leidva sisekaemusena. See on maksimaalselt isiklik ja samal ajal üldine, alati ja kõigiti kehtiv luuletus, isiklik päevik ja lüürika absoluutsus hakkavad kummaliselt omavahel mängima. 10. august võib seetõttu olla konkreetne 2008. aasta päev, mil äsja on alanud Gruusia sõda, aga ka üldine päev, iga lugemis­hetk, kas või tänane päev, mil taustsüsteemiks on juba hoopis teine sõda.

Luulekogus „kevad ja suvi ja“ järgitakse rangelt žanrikonventsioone: see on päevik, siin on autori eessõna, luuletused on dateeritud. Päevik omakorda lubab – või isegi nõuab – erilist kirjutamis- ja lugemisstrateegiat: nõuded tekstide kunstitasemele on lõdvemad, õieti võiksidki tekstid olla hõlpsasti loetavad, sisse võivad lipsata labasused, juhuslikud mõtted, elliptilised ääremärkused, klišeed. Sest luulepäevik ei saa ju olla vähemasti sisutasandil naiivne või banaalne või ebaõnnestunud, sest see väljendab kirjutaja isiklikke tundeid – ja kuidas ikka kellegi tunnete esteetilis-kunstilist taset hakata hindama. Siin ei maksagi justkui küsida, kas tegemist on väärt luulega, sest see on isiklik päevik, olgugi et avaldamiseks mõeldud ja luule­koguna ka avaldatud. Niisiis, selle asemel et iga päev kirjutatud luuletustest koostada kvaliteetne luuleteos, ilmub raamat, mis sisaldab järjekorras kõiki kirjutatud luuletusi, olgu need head või halvad. Päeviku pihtimuslikkus võtab kriitikalt kõik relvad. Võib vaid küsida, kas ja mil määral luule kriitikaväravad taas avada suudab.

Selles kõiges näib olevat midagi sümptomaatilist. Kiuslikum lugeja võib Õnnepalu žanrivalikute taga näha ebaõnnestumise hirmu mitte olla 1990. aastate fiktsiooni tasemel, kergema vastupanu teed minekut. Emil Tode võiks Žižekit parafraseerides hüüda: „Armasta oma sümptomit, nagu armastad iseennast!“ Teiselt poolt annab ka eessõna mõista midagi sellesarnast, mis on kirjas „Klaasveranda“ alguses: see, mis on praegu, ikkagi oli, minevikus, mistõttu „miski selles pole kahtlemata tõene“. Nõnda põrkume mitmete teoreetiliste küsimustega, mis puudutavad žanrikonventsioone, autori ja lüürilise lausuja vahelisi suhteid, fiktsiooni ja faktuaalsuse pingevälja. Aga olgu pealegi, targutamine on patt, nagu alustab Tode „Mõõdus“ ühte luuletust.

Õnnepalu viimaste kümnendite luule rõhuasetused on küll erinevad, poeetika teistsugune, aga teemad ja paljud motiivid on varasemate kogudega siiski sarnased: nüüdki tõuseb esile nihilistlik tundelaad, vananemine, pettumus, tülpimus, surma eelaimdus. Küllap kehtivad ka viis märksõna, mille Mart Velsker on sõnastanud „Mõõdu“ kohta: „loodus“, „ilu“, „filosoofia“, „armastus“ ja „jumal“. Vaadeldav luuletus on esmapilgul labaseltki lihtne, lihtsam kui ükski Kaplinski luuletus. Vägisi meenub internetipäevikute maailm, sest midagi sellist võiks vabalt kohata näiteks ka ühismeedialuules. Ehk polegi siin sedavõrd oluline teksti kvaliteet, vaid asjaolu, et selle on kirjutanud konkreetne autor, Eesti vahest kõige populaarsem kirjanik.

Küllap toimiks seesama luuletus ühismeediaplatvormil siiski pisut teisiti. Õnnepalu nimega raamatukaaned tõukavad poeetilisse ruumi sukelduma, lugema luuletust isiklikult, samal ajal tugevalt üldistades. Instagrami-luulega võib paralleele luua aga küll: päevikuliste lüüriliste tekstide mõju on niivõrd isiklik, et pakub kriisiajal lepitust, tröösti. Tekstide kunstitase on teisejärguline: siin on määrav peaasjalikult ainulise lugeja vastuvõtt, sest lugeja on kirjutajale kuidagi ebameeldivalt, piinlikult lähedal. Pealegi, kui keegi peaks uskuma Õnnepalu, siis kirjandus, mis ei ole piinlik, on eriti piinlik.

Luuletuse viimased read toovad muideks meelde ühe stroofi kogust „Mõõt“, kus lausuja loeb samuti tähenduslikku raamatut ja samuti kuidagi roidunult, (silmade) sulgudes, ääremärkuse korras: „(Eile pärastlõunal pooleldi tukkudes lugesin Pessoalt: / „Miski ei mõtle midagi.“)“ Õnnepalule meeldib üldse palju lugeda. „Mõõdus“ loetakse mitut puhku David Bohmi kvantmehaanikateooriat, aga hiljem mõtleb Õnnepalu ümber ja valikkogust „Enne heinaaega ja hiljem“ jäävad Bohmi-tekstid välja. „Ithakas“ on luuletus (vahetult enne etüüdi Max Harnooni teemadel), kus istutakse avatud akna all ja loetakse kirjanduskriitikat. Kusjuures tolle anonüümse kriitiku read „panevadki uskuma / et luule on midagi enamat kui luule / enamatki kui lohutus“. Bohm Bohmiks, tolle võib ju välja visata, aga kirjanduskriitikat tasuks ikka edasi lugeda. Näiteks Hasso Krulli oma.