Kuuest eksponeeritavast klaasimaalist kaks on 17. sajandist ja neli 19. sajandi II poolest, osa neist on säilinud katketena. Nende hulgas on Eesti vanim tervikuna säilinud  vappvitraaž Jurgen Tuchi nime ja õuemärgiga aastast 1606. Teine, 17. sajandil maalitud ovaal kannab Jost Timmermani nime ja õuemärki. Kummagi nime kohta ei ole õnnestunud infot hankida, kuid teada on, et 17. sajandil elavnes tava kinkida kirikutele klaasimaale seisuslike organisatsioonide või ka eraisikute poolt. 19. sajandi teisest poolest pärineb bürgermeister Woldemar Mayeri nime ja vapiga vitraaž, millel aastaarv 1876. Samast ajast on ka parun Girard  de Soucantoni perekonnavapp ja Tallinna suur vapp, mida kasutas Tallinna raad, ning Tallinna väike vapp, mis oli Suurgildi vapiks. 17. sajandi klaasimaalijad käsitasid klaasmaterjali kompositsiooni osana. Maaliti klaasi mõlemale küljele, esiküljel oli joonistus ja tagaküljel värvikiht. Nii muutusid maalingud ruumiliseks ja klaas ise jäi maalingutevaheliseks dimensiooniks.

Varased Püha Vaimu kiriku klaasimaalid on rõõmsad ja värvikad.  Maaliti valgust arvestades, mis annabki ajaloolisele klaasimaalile tundlikkuse ja elavuse. Valguse langemise nurk oli kokkuleppeliselt pea alati ülalt vasakult. Seda jälgiti ka joonistuses, tehes valgusepoolsed kontuurid peenemad ja varjus olevad laiemad. Kasutati kontuurvärvi – musta ja pruunikasmusta. Joonistuse järel maaliti kõige heledam foon ja puhastati sealt välja kõige valgustatumad kohad, mis jäid ilma värvita. Seejärel maaliti poolvarjud ja lõpuks tumedad varjud kujundite modelleerimiseks, kõige lõpuks aga tugevad kontuurid. Hõbekollane ja värvilised pinnad kaeti klaasi teiselt poolt ja põletati viimastena. Kuna värvilised pinnad jäid välitingimustesse, on nad tihti koorunud. Need värvid nõudsid põletamist madalamal temperatuuril ja olid seetõttu vähem püsivad. 19. sajandi lõpuks oli klaasimaalis klaasi enda tähtsus kahanenud, kogu klaaspind oli  läbi maalitud. Tolle aja maalingute juures võime imetleda teostuse meisterlikkust, sest tehnilised oskused oli kõrgel tasemel. Püha Vaimu kirikus säilinud vitraažid annavad parima tunnistuse ajaloolise vitraažikunsti traditsioonidest – 17. ja 18. sajandil on need olnud kas väikesed tinaraamistuses ovaalid või vapiruudukesed. Akent üleni täitvaid vitraaže on Eesti sakraalklaasi traditsioonis teada 19. sajandi lõpust. 

Praeguseks vähemal või rohkemal määral säilinud vitraažid olid kiriku akendel veel 1930. aastatel, kuid 1944. aasta märtsipommitamises said klaasimaalingutega aknad kannatada ning need tuli eemaldada. Viimane oma algasukohas olnud vappvitraaž võeti maha 1983. aastal, kui alustati Dolores Hoffmani vitraažakende paigaldamist. Tollal algaski muinsuskaitse eestvõttel ja koguduse toetusel kiriku klaasimaalipärandi  restaureerimine, mis on – vaatamata mitmele katkestusele – päädinud näitusega. Enamik restaureerimis-konserveerimistöödest tehti Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas. Samal ajal valmistati klaasimaalidest ka koopiad, mida saaks kasutada kiriku lõunaakendel, kui need taastada rombakendena. Praegu matkivad sõjajärgsetel akendel rombakna tinaraame plekiribad. Kuna haprad originaalid ei kannata isegi restaureerituna akendel  eksponeerimist, meenutaksid koopiad klaasimaalide kirikule kinkimise kaunist tava. Näitus Tallinna Püha Vaimu kirikus on avatud 13. maist 30. septembrini, esmaspäevast laupäevani kella 9.00–17.00.