Mängufilm „Kukkumine“ („Fall“, Suurbritannia-USA 2022, 107 min), režissöör Scott Mann, stsenaristid Scott Mann, Jonathan Frank, operaator MacGregor, helilooja Tim Despic. Osades Grace Caroline Currey, Virginia Gardner, Jeffrey Dean Morgan jt.

Mõningad viimased aastad olen tegelenud kaljuronimisega. Tunnistan, et ma ei ole selles just eriti kõrgel tasemel, kuna leidsin tee selleni liiga hilja. Naljaga pooleks võib öelda, et alustasin kaljuronimisega selles eas, kui normaalsed inimesed lõpetavad ja otsivad vähem ohtliku hobi. Aga minu meelest on kaljuronimine kõige veetlevam ja kütkestavam spordiala, kus jooksevad kokku mitmed olulised asjad. Esiteks on kaljuronimine totaalne treening, kus mängivad kaasa kõik lihased, mis inimesel kehas on. Teiseks, kaljuronimine on ajupuhkus, sest ronimise ajal kas kontsentreerud oma tegevusele või ei tee seda üldse. Selline asi, et tõmbad spordisaalis kangi ja mõtled töistele probleemidele, ei lähe kaljudel läbi. Ja, last but not least, kaljuronijad on üle terve maailma omaette vennaskond, kus ollakse solidaarsed ja toetatakse üksteist. Kaljuronimine on ekstreemsport, sest võib kergesti viga või lausa surma saada. Saadakse ka, kusjuures, ma olen Soomes ja Rootsis näinud kaljudel mälestusplaate inimestele, kes on ronides hukkunud. Just reaalne oht tingib selle, et ronijad peavad teineteist usaldama, uskuma, et inimene, kes sind julgestab, suudab takistada sind puruks kukkumast. Kaljudel käiakse reeglina kahekesi: üks ronib ja teine julgestab. Detailidesse minemata ütlen, et selleks on olemas julgestusköis, mis ühendab ronijat ja julgestajat ning on kinnitatud niimoodi, et kukkumisel jääb ronija rippuma.

Eelnimetatud põhjusel läksin loomulikult vaatama Eesti kinodesse jõudnud uut filmi „Kukkumine“, mille läbivaks teemaks on kaljuronimine. Kuna ma pole suurem asi filmivaataja ega asjatundja, siis ei ütelnud ei lavastaja ega näitlejate nimed mulle mitte midagi.

Kui nüüd alustada halbadest asjadest, siis Hollywoodil on mingi probleem kaljuronimise kujutamisega. Efektsete kaadrite saavutamiseks minnakse ekstreemsustesse, tuuakse sisse hulgaliselt ebaloogilisust ja teinekord luuakse suisa ebareaalseid olukordi, mida päriselus ette tulla ei saa. Muidugi pole see nii ainult kaljuronimise kujutamisega. Youtube’is on omaette videožanr, nii-öelda break down, kus oma ala eksperdid analüüsivad filme (peamiselt Hollywoodi omi) ja seletavad, kus on midagi valesti tehtud. Sellised klipid on olemas ka kaljuronimise kujutamise kohta Hollywoodi filmides. Sinna juurde veel videoklipid, kus kommenteeritakse väga sarkastiliselt kaljuronimisteemalisi lõike Hollywoodi filmidest. Huvitaval kombel ajavad suured filmistuudiod mööda Youtube’i taga just viimaseid videoklippe, neid sarkastilisi, ja lasevad need autoriõiguste rikkumise ettekäändel maha võtta. Lihtsalt informatsiooniks: globaalses kaljuronijaskonnas on kultusfilmiks „Mägironija“*, kus Sylvester Stallone kehastab supervõimetega kaljuronijat. Selles filmis pole ühtegi õiget stseeni. Vähe sellest, kasutatakse varustust, mida pole kunagi kellelgi olnud, näiteks legendiks saanud püstol, millega tulistada kalju sisse kinnituspolte.

„Kukkumisel“ on võimalus jõuda tulevikus läbikukkumiste valikusse päris mitme stseeniga. Esimene apsakas on juba päris filmi alguses, kui noor abielupaar on kaljudel ronimas. Nojah, juhtub õnnetus: mees kukub, jääb dramaatiliselt köie otsa rippuma, siis tuleb üks kinnitus kaljupraost välja ja ta lendab alla. Trikk on aga selles, et mõlemad on ühe köie otsas. Mees oleks pidanud oma abikaasa kaasa tõmbama või mingil hetkel pidama saama. Edasi läheb järjest paremaks. Peakangelanna Becky (Grace Caroline Currey) elab oma abikaasa surma raskelt üle, kukub jooma ning langeb depressiooni. Appi tuleb kaljuronijast sõbranna Hunter (Virginia Gardner), kes on adrenaliininarkomaanist juutuuber ja Instagrami suunamudija. Sõbrannal tuleb geniaalne mõte ronida umbes seitsmesaja meetri kõrguse vana roostetanud telemasti otsa ja teha sellest oma Youtube’i kanalisse video. Ta räägib Becky ära. Becky pole alguses plaaniga eriti nõus, sest tunneb pärast abikaasa hukkumist paanilist hirmu ronimise ees. Kõigest hoolimata ta siiski otsustab meeletuse kaasa teha. Siin tuleb teada ühte asja. Kaljuronimisel on radadel raskusastmed. Süsteemid on erinevad ja need kehtivad ka erinevates riikides. Euroopas laialt levinud süsteemi järgi on kaljumarsruutidel kuni kaheksa astet. Filmi alguses on näha, et peakangelased ronivad umbes seitsmenda astme radadel. Euroopas on selleks, et sellistel radadel ilma instruktorita ronida, vaja sooritada mitmed eksamid. USAs on sellega vahest natukene lõdvem, aga nii või teisiti ei saa Hunter ja Becky olla viletsad ronijad, vaid suurte kogemustega harrastussportlased. Seda imelikum on, et nad suunduvad oma reisile, nagu oleksid paarikuise treeningupraktikaga asjaarmastajad. Varustus on neil minimaalne ja millegipärast on mitmesaja meetri kõrguse torni otsa minekuks kaasas vaid viisteist meetrit köit. Lisaks on Hunteril jalas ülilühikesed ja napid püksid, nii et ronimisvöö alumised rihmad on palja naha peal – viga, mida ei tee isegi algaja, valus võib lihtsalt olla. Kui nad on masti tippu jõudnud, kukub roostetanud redel kokku ja naised jäävad sinna lõksu. Edasi järgneb hulk seiklusi: nälg, janu ning nõrkevaid naisi saagiks ihaldavad kaljukotkad. Jätkuvad ka tehnilised apsakad. Ülesronimise ajal ei kinnita nad ennast puhates kolmesaja meetri kõrgusel masti külge. Nad ei saagi seda teha, sest neil pole kaasas sling’e, lühikesi ronimisrihmu, mida sellistel juhtudel kasutatakse. Üles platvormile jõudes alustab Hunter võidutantsu, selle asemel et ennast esimese asjana kinnitada. Ja parim koht: öösel nõrkenuna uinudes kukub Becky äärepealt platvormilt alla, sest kumbki pole ennast kinnitanud, ehki neil on nii köis kui ka karabiinhaagid olemas.

Filmi hea külg on see, et tegelikult on stsenaarium täitsa mõistlik. Lõpus läheb asi psühhedeelseks õudukaks: tegevus toimub paralleelmaailmades, ootamatult ilmneb armukolmnurk. Minu meelest on juutuuberist suunamudija väga usutav, selline inimene, kes hoolib pealtnäha ainult virtuaalsest kuulsusest, ent tegelikult on selle juured sügavates traumades. Film hoiab üleval ka pinget: kogu aeg on ebaselge, kuidas telemasti otsa lõksu jäänud naisterahvad sealt ikkagi alla saavad ja kas ikkagi saavad või maiustavad raisakotkad nende nõrkenud kehade kallal. Väga hästi on kujutatud kahte eneseületamisega seotud momenti. Esiteks, pärast lähedasega sündinud või endaga juhtunud traagilist õnnetust on paljudel kaljuronijatel psühholoogiline kramp, nii et nad ei suuda enam ronida ja uuesti alustamiseks on vaja enda kallal kõvasti tööd teha. Teine on enese sundimine teatud kõrgusest edasi minema. Ka kaljuronijad kardavad, ent adrenaliinilaks aitab hirmust võitu saada. Filmis on see enese proovile­panek ja piiride kompamine ilusasti sees. Ja kõige tähtsam: läbinud raske marsruudi ja jõudnud üles, on auhinnaks muinasjutuline vaade ümbrusele, see vau!-efekt. Seda on adekvaatselt näidatud.

See film võinuks olla superlinateos, kui oleks viitsitud võtta kaljuronijast konsultant. Kaljuronimises juhtub ka päriselus väga dramaatilisi õnnetusi ning tuleb ette noateral kõndimist. Tegelikult saab kokku panna sama efektse filmi, kui panna tegelased usutavatesse situatsioonidesse – piinlikke kohti oleks vähem ja vaadata nauditavam.

* „Cliffhanger“, Renny Harlin, 1993.