Selles, et suvel läks peale ilma kuumaks ka pärandivaldkonnas, ei ole mingit kahtlust. Enne punamonumentide küsimuse kerkimist leiti, et isamaa on hädaohus, kuna detektoristid kahjustavad arheoloogiapärandit.¹ Tallinna vanalinn olevat üleminekuteel teemapargiks² ja kuhugi pole kadunud mälestiste omanike ja muinsuskaitse vastuolud³.

Kahtlemata on tegemist väga tähtsate küsimustega, kuid väidan, et tegemist ei ole mitte üksikjuhtumite, vaid sümptomitega, mis osutavad hoopiski suurematele muudatustele kogu pärandivaldkonnas. Alustuseks aga kõige lihtsamast, lausa õpikujuhtumist.

Monumentidest ja pärandist

Monumendid, ühtlasi kogu pärand on midagi sellist, millele on omased teatud väärtused. Kust need väärtused tekivad? Miks üks ehitis on pärand ja teine ei ole? Vastus on väga lihtne: nimelt omistavad objektidele väärtust inimesed, aga selles ongi ju kogu probleemi kese. Kuigi väärtused omistab inimene, sõltuvad need objekti või nähtuse ajaloolisest ja sotsiaalsest kontekstist. Inimühiskonnad on ju erinevad ja muutuvad pidevalt. Seega muutuvad ka objektidele ja nähtustele omistatavad väärtused. Teine probleem seisneb selles, et kes on need, kes väärtusi omistavad. Ühiskond koosneb erisugustest inimestest, eri gruppidest, ühiskonnas toimivad mitmesugused institutsioonid.

Pärandi loomine on alati valik. Minevikust ja olevikust valitakse välja ning interpreteeritakse teatud kultuurilisi nähtusi. Osa heidetakse kõrvale ja osa ei panda isegi mitte tähele. Selle tõttu võib öelda, et pärand on alati poliitiline. Kellelgi on võim valida ideid, väärtusi ja teadmisi, mis väljenduvad pärandidiskursuses ja narratiivides.⁴

Kes siis määravad objektidele ja nähtustele pärandile omaseid väärtusi? Jällegi on võimatu anda üht vastust, kuna ka pärand jaguneb ühiskonna eri tasandite vahel. Isikliku pärandi korral on see võim seotud konkreetse indiviidi ja perekonnaga. Mina ise määran, mis minu pärandi hulka kuulub. Kõikvõimalikele kogukondadele, olgu nad siis moodustunud piirkondlikul, usulisel, töö- või huvialade alusel, on väga iseloomulik ühise pärandi olemasolu. Iga kogukond määratleb talle ainuomase pärandi. Selleks võivad olla hooned, pargid, traditsioonid, arhiivid, maastikud, inimeste korjatud kogud, oskustega inimesed; inimesed, kes on suulise pärimuse kandjad, kogukonna kombed ja traditsioonid. Ning ei tohi unustada, et sellise pärandi hulka võivad kuuluda ka monumendid. Kogukonnapärandiks tunnistamisel osaleb ennekõike kogukond ise, eriti selle aktiivsem osa ning kohalikud organisatsioonid. Lisaks osalevad protsessis tihtipeale ka omavalitsused ja riigivõim. Riigi tasemel määratletakse pärand õigussüsteemi kaudu ja mingite objektide pärandiks tunnistamine eeldab avalikku huvi need säilitada.

Selleks et probleem liiga lihtne ei paistaks, tuleb tõdeda, et pärandi hulka kuuluvatel objektidel ja nähtustel on terve hulk väärtusi, igal objektil või nähtusel võivad need väärtused olla erinevad, eri inimesed ja grupid võivad tuua välja eri väärtusi ja need väärtused muutuvad ajas. Seega võib öelda, et ühte universaalset, muutumatut pärandiväärtust ei ole, vaid see moodustub väärtuste pidevalt muutuvast komplektist. Ühel objektil või nähtusel võib harilikult välja tuua mitu väärtust: ajalooline, poliitiline, sümboolne, kunstiline jne. Ühe inimgrupi edumeelseid ja hinnatud väärtusi peab teine grupp negatiivseks ja soovimatuks.

Inimene kogeb ja mõistab pärandit ennekõike oma isiksuse, kultuuri ja kogemuste kaudu. Igaüks interpreteerib pärandit, sõltumata sellest, kas tegemist on isikliku, kogukonna, riigi/rahvuse või maailmapärandiga. Inimesele on pärand alati väga isiklik – see, mis on talle vastuvõetav ja mõistetav. Pärand kujundab inimest ja inimene mõjutab omakorda pärandit. Selles mõttes on pärand keerukas ja kompleksne mõiste, olles ühel ajal nii isiklik ja lähedane kui ka kauge ja poliitiline.

Individuaalsed (isiklikud) ja kõrgema taseme kollektiivsed pärandidiskursused on tihedalt seotud, aga nende vahel on ka teatud pinge. Sageli loob inimene omaenda pärandidiskursuse, vastandudes kollektiivsetele diskursustele, kuid see võib ka mingis osas kokku langeda kollektiivsete pärandidiskursustega. Totalitaarsetes ühiskondades on individuaalsed pärandidiskursused sageli võimuinstitutsioonidest lahus ja kuuluvad privaatsfääri. Riigis on alati gruppe, kelle pärandikäsitlus erineb ametlikust pärandidiskursusest. Nendeks gruppideks võivad olla etnilised vähemused, põlisasukad, immigrandid, teistesse religioonidesse kuulujad jne. Nemad määratlevad nii isiklikku, kogukondlikku kui ka antud riigi pärandit erinevalt domineerivate gruppide pärandist.

Sümboolsed ja poliitilised monumendid

Monumentide puhul on esmatähtis nende sümboolne ja poliitiline väärtus. Muidugi võib linnaruumis olev kuju tekitada tugeva reaktsiooni ka kunstilise ja esteetilise väärtuse puudumise tõttu, tegemist on inetu ja sobimatu objektiga, kuid tavaliselt ei vii see suuremate ühiskondlike mullistusteni. Siinkohal võib meelde tuletada näiteks Vabadussõja võidusamba püstitamise poleemikat.

Sümboolset väärtust kandvate objektidena talitlevad monumendid märgi või tekstina, neil on ühiskonnale tähendus. Väga sageli on tegemist rahvuslike, riiklike või religioossete sümbolitega, mis osutavad kuulsusrikkale minevikule. Pärand sümboliseerib erisuguseid nähtusi. Mõnel juhul eksisteerivad need interpretatsioonid segamatult koos, teisel juhul on antagonistlikud ja tekitavad või võimendavad inimrühmade vahel pingeid.

Nii ongi kõik pärandi väärtused poliitilised, kuna pärand ise on oma olemuselt poliitiline nähtus. Kitsamalt väljendavad poliitilised väärtused kindlat tüüpi sotsiaalset süsteemi ning sellealaseid poliitilisi vaateid. Sageli loetakse neid ka sümboolse väärtuse alla kuuluvaks, kuna poliitilisi väärtusi võib anda kõikvõimalikele objektidele, paikkondadele ja nähtustele. Poliitiline väärtus on nii nagu teisedki väärtused ajas muutuv. Ameerika ajaloolase Kirk Savageʼi sõnutsi ei teki monumendid „otsekui looduseaduste mõjul, et tähistada ainult seda väärivat; need on ehitatud inimeste poolt, kellel on piisavalt jõudu, et korraldada (või kehtestada) avalik nõusolek nende püstitamiseks“.⁵

Pärand, sealhulgas monumendid, ei ole ajalugu. Monument kajastab vaid seda, mida monumendi loojad püstitamise ajal ajaloost arvasid või tahtsid arvata. Teadlasi huvitab ajalugu, rahvast seevastu pärand. Need ei ole üks ja seesama, kuid kahjuks või õnneks ei ole nende vahel ka selget eristusjoont. Kui hakatakse pärandile tuginedes ajalugu ümber tegema, on häda käes, aga teistpidi – kui teadlased hakkavad ütlema, mis on pärand, või veelgi hullem – mis on õige pärand, siis ei tule ka sellest midagi head. Segane, aga nii see on, sest me tegeleme inimeste, mitte objektidega.

Nii monumentide püstitamine kui ka eemaldamine peegeldab käesolevat poliitilist olukorda ja riikide ning ühiskonna võimudünaamikat. Pärand on kaotanud oma üdini positiivse tähenduse, mida tal muidugi kunagi pole olnudki, aga tänapäeval on pärandi sellele tahule hakatud pöörama märksa suuremat tähelepanu.⁶ Ilmselgelt ei ole võimalik säilitada mingeid vaidlusaluseid ja lahknevaid vaateid tähistavat pärandit nii, et säiliks vaidlustatud sündmustest võimalikult lai vaatenurk. Teaduslikust aspektist võib see küll olla õige lähenemine, kuid ei tööta tänapäeva maailmas. Pärandi kontekstualiseerimine ja ümbermõtestamine on iseenesest toredad võtted, aga tuleb aru saada, et need toimivad teisel tasandil. Intellektualiseerimine toimub teisel tasandil kui valu, viha ja frustratsioon, mida kutsub esile vaenulike sümbolite vahetu kogemine. Ma mäletan siiamaani, kui tore tunne see oli, kui nägin, kuidas Tartu Lenini kuju lõpuks trossist silmuses kõikus. Vabaduse abstraktne mõiste sai korraga materiaalse kinnituse. Nii nagu inimestel on õigus kujundada oma tulevikku mäletamise kaudu, on täpselt samasugune õigus kujundada seda ka unustamisega.

Kasutuselt kadumine ja unustamine moodustavad samuti osa kultuuripärandist. Muidugi on ilmne, et otsused midagi mitte säilitada mõjutavad samuti meie arusaamist maailmast ja seega nii oleviku kui ka tulevikku. Ning jällegi tekib küsimus, kes siis otsustab, mida mäletada ja mida unustada. Varem ei ole selliseid otsuseid sageli teadvustatud, kavandatud ja need ei ole olnud sihipärased. Aga mitte alati. Teadlik pärandi ümberkujundamine ei ole sugugi mitte ainult viimase aja leiutis.

Halb ei ole mitte see, et punamonumendid lõpuks avalikust ruumist eemaldatakse, vaid hoopis see, et me pole sellega kolmekümne aasta jooksul hakkama saanud. Lõpuks ongi punamonumentide saatuse üle otsustamine nihkunud pärandiinstitutsioonidelt jõuametkondade ja anonüümse liikmeskonnaga komisjonide kätte. Võib vaid tõdeda, et vähemalt pärandi puhul puudub meil igasugune tulevikuvaade. Siit jõuamegi veelgi olulisema probleemide puntra juurde.

Mis on pärandil pistmist tulevikuga?

Esmapilgul justkui täiesti jabur küsimus. Tavakäsitluses ongi ju pärand ja selle säilitamine suunatud tulevikku. Sätestab muinsuskaitseseaduski, et „kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine hoiab alal riigi ning tema piirkondade identiteeti ja eripära ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning kultuurimälu kandva elukeskkonna“.⁷ Siia on sisse kirjutatud eeldus, et meil on tõepoolest vaja just nimelt seda, mida me säilitame; et tulevikupõlvkonnad väärtustavad neile jäetut. Selles on kahtlemata ka oma isekas eesmärk, nimelt tahame, et meid peetaks headeks esivanemateks, keda tasub meeles pidada. Selline tulevikukäsitlus, õigemini selle puudumine, tähendab automaatselt ka seda, et mäluasutused ja teised pärandiinstitutsioonid suurendavad lakkamatult pärandi hulka. Kohe kindlasti pole kunagi varem olnud pärandit nii palju kui praegu.

See, milline võiks olla pärandi roll tuleviku loomisel on hakanud uurijaid huvitama alles viimastel aastatel.⁸ Ma arvan, et sellise hilise huvi põhjus peitub asjaolus, et pärandit on siiamaani seotud ikka minevikuga ja tulevik tundub kuidagi iseenesestmõistetavana, kui mineviku hiilgus on säilitatud. Tavakäsitluse kohaselt on ju pärand midagi sellist, mis jääb püsivaks ja muutumatuks, kui ka kõik muu teiseneb. Pärand on midagi sellist, mis meid ankurdab mineviku külge, tuues meie ellu püsivust ja kindlust. See võib olla seotud usuga, et minevik annab mingisugused garantiid ka tulevikuks. Pärandi korral rõhutatakse ikka selle edasiandmist tulevastele põlvedele. Seda võetakse lausa loomulikuna, kuid kuidas see minevikust tuleviku loomine täpsemalt käib, on endiselt selgusetu. Milline peaks olema pärandi roll tulevikuühiskondades, on siiski põletavalt oluline teema.

Pärandit on küll seotud jätkusuutliku arenguga, s.t tulevikuga, kuid ka sellise käsitluse raames on pärand ikkagi vaid meie praegusaja probleemide ja murede lahendamise vahend. Kaugemasse tulevikku pärand justkui ei jõua! Me loodame, et kõike seda, mida pärand pakub meile praegu, vajavad ka tulevikuinimesed. Kuid see on väga vähe tõenäoline. Inimese mõtlemine ja tegutsemine sõltub paratamatult konkreetsest kultuurist. Mitte keegi ei ela väljaspool kultuuri. Kuid tulevikukultuurid kindlasti erinevad tänapäevastest ja seega on ka nende pärandikäsitlus teistsugune. Juhul kui sotsiaalsed ja kultuurilised olud märgatavalt muutuvad, teiseneb ka pärandi mõiste ja võib isegi kaduda. Me projekteerime mineviku ja käesoleva aja pärandit idealiseeritud tulevikku, sisimas ometi teades, et see ei toimi sedaviisi. Praegu elavate inimeste eluea jooksul on juba toimunud nii palju murrangulisi sündmusi, et selline naiivne usk on kadumas. Kui midagi tuleviku kohta saab öelda, siis seda, et see on hoopiski teistsugune kui tänapäev.

Pärand on unikaalne nähtus, kuna seob mineviku, oleviku ja tuleviku loomuomaselt ühte. Pärineb ju väga suur osa ( kuigi sugugi mitte kõik) pärandist minevikust, sellega tegelevad praegu elavad inimesed ning pärandi idees endas peitub juba tulevik, kuna seda hoitakse tulevastele põlvedele. Nii et mõtlemine selle üle, milline võiks olla pärandi tulevik, on ühelt poolt tähtis pärandi enese pärast, aga teisalt pakub see ka võimalusi soovitava või vähemalt talutava tuleviku loomiseks. Pärand vormib maailmakäsitlust ja see on omakorda aluseks tulevikuloomele. Otsesemalt või kaudsemalt mõjutab pärand inimeste ettekujutust ühiskonnast ja kultuurist. Pärand seob inimesi ühte oma ajaloo, keele, väärtuste ja eluviisiga.

Senine pärandihaldus on keskendatud ennekõike minevikule, jättes tuleviku uduse silmapiiri varju. Seega jääb pärandihalduse potentsiaal suures osas kasutamata. Kunstiajaloolane ja muinsuskaitse mõtestaja Juhan Maiste rõhutab muinsuskaitse tulevikukäsitust: „Muinsuskaitse, nii nagu me seda praegu tunneme, on püstitanud endale ülesande, mida on võimatu täita. Ta on meie igatsuste koondportreeks, mis üha teisenevas ja muutuvas maailmas on seadnud pjedestaalile püsiva ja muutumatu idee. Ta on võtnud endale raske (kui mitte võimatu) rolli kõnelda nende väärtuste nimel, mis hõlmavad tervikust vaid poole – kõnelda mineviku nimel lahus memoria paratamatuks koostisosaks olevast tulevikust.“⁹

Milline pärand jõuab tulevikku?

Sageli väidetakse, et pärand ei uuene ja seda on piiratud hulk. Ilmselt vajab ka see käsitlus ülevaatamist. Kui käsitleda pärandit pelgalt objektide ja nähtustena, siis see on tõepoolest nii. Samal ajal pärand kui protsess on taastuv ja pidevalt pärandit uuendav. Võib-olla tulekski suuremat tähelepanu pöörata selle protsessi säilitamisele, selle asemel et kuhjata kokku järjest enam objekte, mida me millegipärast peame tulevikuühiskonnale ülioluliseks.

Ennekõike peakski pärandihaldus lähtuma tulevikku suunatud väärtuste ja tähenduste loomisest. Mingis mõttes on tegu perspektiivi pööramisega minevikult tulevikku. Pärand ei ole midagi minevikust, vaid hoopiski midagi tulevikku suunatut. Tegemist on sotsiaalse ja kultuurilise ressursiga, mis on aluseks tuleviku kavandamisel. Ma arvan, et tegemist on pärandi kõige tähtsama funktsiooniga üleüldse. Pärandi haldamine on meie kaasaja sotsiaalse ja kultuurilise reaalsuse reinterpreteerimine, kasutades selleks valitud minevikutõlgendusi. Selle eesmärk on oleviku kujundamine soovitavaks tulevikuks. Ei jäägi vist midagi muud üle, kui tuleb kogu aeg küsida: milliseid teadmisi ja kelle kultuuri me tahame säilitada ja milleks seda vaja on?

1 Valter Lang, Isamaa on hädaohus – meie ajalugu hävitatakse. – Postimees 30. IV 2022.

2 Triin Talk, Tallinna vanalinn teelahkmel: teemapark või elav linnasüda? – Postimees 15. VI 2022.

3 Riigikohus: mälestise omavoliline lammutamine on lubamatu. – ERR 13. X 2021.

4 Marta Anico, Representing identities at local municipal museums. Heritage and identity: engagement and demission in the contemporary world. Routledge, London, New York 2009, lk 63–75.

5 Kirk Savage, The Politics of Memory: Black Emancipation and the Civil War Monument. – Commemorations: The Politics of National Identity. Princeton University Press, Princeton, N. J., 1994, lk 135.

6 Vt nt: Anni Martin, Katrin Aava, Esta Kaal, Keerulise lähiajaloo pärandi ümbermõtestamine Maarjamäe nõukogudeaegse memoriaalansambli näitel. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2021, 30, 3-4, lk 39–81.

7 Muinsuskaitseseadus § 3. https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019013.

8 Cultural heritage and the future. Edited by Cornelius Holtrof, Anders Högberg. Routledge 2021.

9 Juhan Maiste, Vabadus mäletada. – Akadeemia 2010, 5, lk 778–794.