Festival „Tartu interdistsiplinaar“ Pallase galeriis, Tartu Uues Teatris ja Uue Turu pargis 23. – 27. VIII, festivali juht Krista Ojasaar ning kuraatorid Riina Oruaas, Enriko Mäsak ja Henri Hütt.

Tänavu juba (või alles?) vist teist korda toimunud „Tartu interdistsiplinaar“ (TI) näib mõneti lahtisest uksest sisse- või väljamurdmisena. Kui palju ongi uusi festivale, mis poleks interdistsiplinaarsed? Ega meenugi. Ka Tartust ilmub kaadrisse pikk, otsaga juba 1990ndatesse ulatuv, osalt ammu hingusele läinud („Dionysia“, „Eclectica“, „Art ist kuku nu ut“), osalt jätkuv („Hullunud Tartu“, HT, „Uit“, „Prima vista“, PV) inter­distsiplinaarsete festivalide traditsioon. Sellest, et HT ja PV, eriti viimane, end siin-seal kirjandusfestivalina esitlevad, ei maksa end eksitada lasta – programm on mõlemal ja HT-l juba programmiliselt interdistsiplinaarne. Kuna kirjandust on sellena, s.t tähemärkide järgnevusena, peaaegu võimatu esitleda, on seal igale kirjandusesitlusele mõni teistsugune üritus – kontsert, konverents, nõupidamine, vestlus, laat või vähemalt moosekant – külge poogitud. Niisiis, miks TI?

Et sellest täiel määral aru saada, tuleb pisut teha teoreetilisevõitu kaevetööd. Nimelt võib programmiline interdistsiplinaarsus tähendada kaht täiesti erinevat nähtust: juhtumit, kus eri tüüpi asjad on programmis koos, ja juhtumit, kus iga asi, mis on programmis, peab olema (sisemiselt) eri tüüpi, s.t sisaldama erinevaid tüüpe, olema interdistsiplinaarne. TI näib nähtu põhjal olevat teist laadi festival ja võib vabalt olla, et selliseid Eestis rohkem polegi.

Luik, haug ja vähk. Kavatsen seekord erandkorras anda ülevaate vaid sellest, mida mul tõepoolest ka näha õnnestus. „Mesi Taarausu Meskile“ meenutas mulle või pigem kujutas endast üht teist kõnekäändu kui see, millele pealkiri viitab – nimelt seda, kus oma tähelepanuväärse etteaste on sooritanud luik, haug ja vähk. Täpsemalt: hääl (Luulur, Roomet Jakapi), teadus (Tanel Tätte) ja tants (Külli Roosna, Kenneth Flak, Tempecy Dance Company). Igaüks täitis oma ülesande, aga tervikut ei moodustunud. Ometi oleks ju seegi – kas või vägisi, s.t puhtfüüsiliselt – võimalik olnud, kui kõike nt ühekorraga tehtud oleks. Et nad aga, nagu juba öeldud, eraldi toimetasid, tervikut ei tekkinud. Muidugi võib küsida: miks peakski? Leian, et küsimus on igati põhjendatud. Ja seletan seda nii: kui luik, haug või vähk eraldivõetuna – kas või üks nendest – oleks olnud tarvilikul määral hullumeelne, oleks sellest juba piisanud, et käru, s.t etendus, vähe- või mittemidagiütlevusest välja vedada. Kuna nad seda ei olnud, siis seda ka ei juhtunud. Muidugi oleks võinud tekitada mingit liiki terviku, mispuhul oleks ehk kasuks tulnud lavastaja pilk, kuigi kindlalt seda muidugi väita ei saa. Eks lavastajakäekirju ole erinevaid. Kui lavastaja ütleb „tehke, mida tahate“ või haarab kätega peast, kukub ja jääbki pikali –iseenesest ju ka legitiimne, ilmselt isegi äratuntav käekiri – ei pruugi sellest palju abi olla. See-eest oli etendus väga interdistsiplinaarne, mille eest hoolitsesid hääl (podin, plägin, ajutine mörin), teadus, tants, trompet, parukas, kostüümid, toss, hais ja lõpuks ka publikule plastmensuurides serveeritud kuupsentimeeter mett. Ühtpidi vaadatuna oligi probleem selles, et nad tegid seda järgemööda, mitte kõik (vahest siiski ka mitte päris või vähemalt mitte täisvõimsusel) ühekorraga. Kui üritada oma lemmikud siit supist välja õngitseda, siis palju muud peale mee, hääle ja hädapärast ka tossu sõelale ei jää. Kusjuures „mesi“, nagu aru võis saada, oli põhjendatud ainult sellega, et Tanel Tätte seda – õigemini midagi viskoossuselt sellesarnast, tsirkooniumi jms – uurib. Tätte lühike tegevusaruanne oli stiilipuhas, nii et selle oleks võinud täpselt samal kujul ette kanda ka ETAgi komisjoni ees, kuid etendusele tervikuna, kui kunstlik seos pealkirjaga välja arvata, see kasuks ei tulnud. Veel vähem oli abi kaasaegsest tantsust, mis näis suvaline kontaktimpro (kui eksin, siis pisut). Kõige halvem oli hais. Mis taara usku puutub, siis sellele viitasid ainult parukad ja (t)ürbid, läbi häda ka mörin, plägin ja podin, vokaalne onomatopöa, kuigi on veider arvata, nagu oleksid ahvid leiutanud Taara usu enne kui keele. Mis „meskisse“ puutub, siis see tuli ainult „meest“ s.t Tättest, kes sellega isegi ei tegele, ja pealkirjale aluseks olnud kõnekäänust. Ja ongi nagu kõik, mis kogu seda kupatust koos hoidma pidi. Aga mesi, see mulle osaks langenud sentiliiter, oli tõesti hea. Mekutasin seda pärast kodus mensuurist poole ööni.

Kontrapunkt. „Kontrapunkt hammasratastele ja biomehaanilisele käele“ tuletas mulle kõigepealt meelde Ilmar Laabani vanasõna „kontrapunkt jättis endast järele puntra konte“, mis näis, vähemalt antud juhul, ka täiesti põhjendatud: mida muud ühest, olgu või biomehaanilisest, käest järele jääda saab? Tutvustuse järgi pidi tegu olema „seitsme erineva vaatenurgaga masinatele ja muusikale“, aga minul õnnestus neid kokku lugeda tervelt kaheksa. Esimesed kolm stseeni mõtestasin lahti kui füüsika (ragulkaga metall­ekraani pihta tulistamine), keemia (kolvid, voolikud, reaktsioonid ja vedelikud, sh Torusiil) ja meditsiini (aparaadid, suitsetav patsient ja tema kujuteldavate parameetrite mõõtmine). Järgnes üks muusikaline vahepala, terad voolasid purgist trummile, seejärel kolme (ilmselt Erik Alalooga, vahest ka Andreas W kokku keevitatud ja kontaktmikrofonidega ühendatud) instrumendi ja nende helide tutvustus, ning jämm nende instrumentide, tausta ja lauluga. Andreas W lugemas täiesti arusaamatu mehaanilise masina tööpõhimõtte pikka kirjeldust, mida hiljem paljundati ja efektidega filtreeriti. Kogu kontaktmikrofonide ja W hääle poolt välja kangutatud muusika oli elektrooniline, kuigi vabalt võib olla, et elektroonilise algupäraga helisid polnudki – oli ainult järeltöötlus, efektid ja filtrid, mis domineerisid üle kõige muu. Tervik oli juba puhtakustiliselt täpselt komponeeritud, ka etenduse pikkus näis olevat üks täpselt rütmistatud ja välja mõõdetud tund. Oli huvitav. Juba ka puht ajalooliselt. Mulle oli see üle kahekümne aasta taaskohtumine Andreas W tehnoloogilise teatriga, õigemini sellega, milleks see vahepeal moondunud on. Tõesti, rõõm oli tõdeda, et „kõkk süsteemid töötavad normaalselt“ ja see on tehnoloogilises teatris väga oluline. Ehk siis: süsteemid töötavad normaalselt, aga mitte ainult. Lisaks on ka mingi sisu või viga, mis õigustab ja iseloomustab kunsti(lisust), ning mida antud juhul väljendab „kõkk“. Kui millegi üle üldse visiseda, siis vahest selle üle, et lõpus oleks lauljana pesuehtsa W asemel võinud mikrofoni taha astuda üksnes tema retsitatsiooni paljundatud, hajutatud, filtreeritud, tundmatusse pürgiv järeltöötlus. Mikrofonitagune oleks võinud jääda kontseptuaalselt tühjaks. See oleks minu arust paremini sobinud nii etenduse („vaatenurk masinatele ja muusikale“) kui ka kogu tehnoloogilise teatri ideega. Näitlejaid Anni Zuppingut, Eline Selgist ja Katrin Kubberit polegi veel maininud, aga nende interpreediroll unikaalsete kaadervärkide kallal, küljes ja kõrval oligi puhttehniline, seega keemiliste ja füüsikaliste reaktsioonide (põhiliselt helide) tekitamine, ajuti ka koreograafia.

Vaheruum. Pallase galeriis olev näitus „Vaheruum“ ehmatas esmalt oma tühjusega nii visuaalselt, kontseptuaalselt kui ka teoste hulgalt. Ent vaheruumid ongi ju sageli tühjad. Juhtivaks teemaks näis taas kord tõusvat transpositsioon või nagu hispaania kunstnik Raquel Ruiz Fraile oma töö kohta veel peenemalt on öelnud: transduktsioon). Pildist helisse (Hannes Einpauli „Helimaastikud“), andmetest värvi, liikumisse, tikandiks ja teab veel kuhu (Fraile „Kokkuõmmeldud“).

Peab ütlema, et mulle avaldas suurimat muljet hoopis üks pealtnäha vildist vaip, millel Fraile oli vist värvisena tantsinud, ja mis peale ja pealt maha astumist*, ilmselt õhuga täitudes, tähelepanuväärselt kidises, nii et sellel hea tahtmise juures üheoktaavilisi ja ühenoodilisi sümfooniaid oleks saanud mängida. Näituse parimaid töid oli anonüümse autori paljutõotav „Kunstiteos on loomisel“: laes olevasse torru kinnitatud lambiga valgustatud tühi postament tühjas ruumis. Tihe rebimine oli sel tööl kõrvalruumis oleva Krista Ojasaare ja Eesti kirjandusmuuseumi „Unistuste kataloogiga“: kaks kataloogikasti unistustega, kuhu igaüks enda omi lisada võis. „Unistuste kataloogi“ täiendasid helesiniste-musta-lilla-valgete õhuliste ja ülesklopitud kangastega pilvesimulatsioonidega täidetud valgustatud vitriinid, mille kohal olid paberilehtedel välja toodud mõned unistused. Ilmselt neile, kes kataloogis ei viitsi sorida.

Kõige rohkem meeldis mulle Algen Avi (31. V 22) unistus: „Ma tahan, et kõik inimesed oleksid päris.“ See on tõesti väga huvitav, kuna pole selge, kas see tähendab, et kõik välja mõeldud, ja muidugi ka unes nähtud, unistatavad jne, inimesed oleksid päris, või seda, et kõik olemasolevad inimesed oleksid veel rohkem päris. Mõlemad stsenaariumid on põnevad diametraalselt eri viisil: esimesel juhul on tulemuseks uskumatu, kujuteldamatu loomaaed – kujutlege kõiki raamatu-, koomiksi-, filmi-, unenägude, unistuste inimesi lihaks saanuna –, teisel aga ilmselt midagi eriti haaravat, kuna pole kuskilt otsast selge, mis võiks olla tulemus, kui kõik päris inimesed veelgi rohkem päris on. Juba võrdlemisi paratamatult saab teise koha järgmine, sama kuupäevaga dateeritud unistus: „Ma loodan, et Algeni soov läheks täide!“ Auhinnalisele kolmandale kohale kerkib aga „Audi TT Quattro S-line 3.2“. Võin mudeli ja kubatuuriga eksida, aga igatahes Audi. See on tõesti omapärane. Isikule avaneb tõenäoliselt esimest korda võimalus saada universumi, või mis universumi! – multiversumi valitsejaks, aga tema piirdub tagasihoidlikult 3,2-liitrise kolvimahuga Audiga. Meenutab laste unistusi (banaan, jäätis, koer, hobune), mida ma sealt lugesin, aga midagi veel – nimelt olukorda, mida võiks nimetada para-Heideggeriks, ja mis seisneb selles, et mitte ainult inimene, vaid ka tema unistused on seatud tehnika järgi – ja tehnika mitte ainult üldises, sh heideggerlikus, vaid ka ühe täiesti konkreetse kubatuuriga konkreetse Audi mudeli tähenduses. Tehke järele või ostke ära!

Ajareis Suure Pauguni. Festivali lõpetas eesti-kanada avangardhelilooja Udo Kasemetsa „Ajareis Suure Pauguni“ („Timetrip to Big Bang“,1992) Ansambel U: esituses ning eˉlektroni (Kristjan Jansen) ja Mikk-Mait Kivi liitreaalsusse pürgivate visuaalidega. Visuaalid avanesid lingilt https://uuu.ee/timetrip, kujutades endast – nii palju kui ma eesistujate telefonidest nägin – kaamerapilti suure hulga liikuvate valgustäppidega, seda täpindust sai paremale või vasakule liigutada, sisse ja välja suumida. Kontseptuaalselt kujutab „Ajareis Suure Pauguni“ endast teekonda aegruumis (kusjuures nii makro- kui ka mikroruumis: kvargid, DNA jne) läbi universumi, mida siis ka liitreaalsus jõudumööda representeerima pidi. Tunniajasel kontserdil tuli esitusele viis osa kolmeteistkümnest, mida võib ette kanda suvalises järjekorras. Teos oli väga avangardne juba instrumentide poolest: enamik neist ilmselt kontserdiks spetsiaalselt ehitatud, ülejäänud (viiul, vibrafon gongi-, trummi-, kausi- ja taldrikutesüsteemid) ebatraditsiooniliselt käitatud. Viiuliheli filtreeriti efektidega ja pandi mitmekordselt luupima. Ilmselt silitati kontaktmikrofonidega ühendatud kausse, trumme jm poognate ja nuiadega. Eri suurusega poltidest oli ehitatud kaks vibrafonilaadset pilli, lisaks üks päris vibrafon, mille heli samuti elektrooniliselt töödeldi. Mängu tuli palju muid põhiliselt puidust ad hoc löök-, murde- ja vihinapille, mis väljendasid pulga murdmist, oksa vihinat, paberi krabistamist, lisaks veel üht-teist täiesti arusaamatut. Ainus tavaline ja tavalisel viisil kasutatud instrument oli triangel, alguses ka viiul või mõni löök vastu gongi. Mõistagi polnud kogu see instrumentaarium kasutusel ühekorraga, selleks poleks jätkunud mängijaid ega käsi, rääkimata publiku vastuvõtuvõimest. Muusika oli kosmosele üpris sobivalt väga hõre. Suuremalt jaolt käis mäng partituuri järgi, mõni osa vahest ka (pool)improna. Üldmulje oli unikaalsete instrumentide tõttu muidugi väga visuaalne. Ka helis domineeris instrumentaalne ja kõlaline põnevus, meeleolu tekitati elektroonilise järeltöötlusega. Kuna see oli mu esimene kokkupuude U:ga ja üks esimesi kuuldud avangard- (täpsemalt vist: nüüdis-) muusikakontserte, poleks sel eeldusel võinud paremat tahtagi.

* Ups! Kas ma üldse tohtisin seda teha?