26. ja 27. augustil toimus VIII Psühhoteegi konverents „Plaadipo(e)eetika“, kus osales ka legendaarse ja rahvus­vaheliselt tuntud Kiievi plaadipoe Gram Records omanik Hrõhorõi Õvantsõv. Ta müüb vinüülplaate juba kaua, näiteks Facebookis leheküljel The Vinyl Groove Records. Huvitaval kombel läks jutt selle peale, milliseid plaate ta ei müü.

Enne kui vestlust alustame, ütleb Hrõhorõi Õvantsõv, et järgmisel päeval, 24. augustil on Ukraina iseseisvuspäev ja on antud hoiatus, et Venemaa võib hakata pommitama. Räägitakse pommi­rünnakust elektrijaama pihta Kiievi kandis. See on seesama elektrijaam, mille lähedal ta elab. Ta lausub, et kui kuulete homme või 25. augustil pommirünnakutest, siis need on tema lähedal. Ukrainlastel on praegu karm aeg.

Kuidas tänapäeval Ukraina plaadipoes asjad käivad? Mis on muutunud sõjaeelse ajaga võrreldes?

Praegu pole meil eriti palju kontserte ja see on plaadipoodidele kasulik, sest inimesed ostavad nüüd rohkem plaate. Komandanditunni tõttu ei tohi Ukrainas olla enam öiseid kontserte. Olin eile ühel peol ja müüsin seal plaate, see üritus algas kell viis ning lõppes kell kümme, sest kell üksteist algab komandanditund. Ma ei ütleks, et plaadimüügi langus on suur, ja see pole nii suur, kui ma kartsin. Hea on ka see, et saame nüüd palju tellimusi välismaalt. Kui sõda algas, siis tuli paljudest lääneriikidest tellimusi, kus inimesed kirjutasid: „Ma ei taha plaate, saadan teile lihtsalt raha ja soovin kõike head!“ Olen sellistele inimestele alati saatnud vastutasuks ka plaate. Ma ei taha raha kaastundest, sest mul on võimalus raha teenida. Paljud inimesed on kaotanud töö, neil pole raha esmatarbeasjade jaoks. Nii et kogu selle raha, mis mulle abina saadeti, andsin heategevuseks. On olemas ka moraalne tugi: inimesed katsuvad minu tuju üleval hoida, kirjutavad Ukrainale toetusavaldusi. Plaadiäri on muidugi raskemaks läinud, sest lennupost ei tööta. Plaadid lähevad Poola, kust need saadetakse edasi Hollandi ja Belgia logistikakeskustesse.

Millist muusikat Ukrainas välismaalt tellitakse ja millist muusikat sa välismaalastele saadad?

Plaadikollektsiooni alus on record digging ehk kaevamine ja just vanades plaadikollektsioonides kaevamine. Ukrainas on vanad plaadikollektsioonid õnnetuseks 95% ulatuses Nõukogude plaatide kollektsioonid. Ma ei tea, kuidas oli Nõukogude ajal Eestis, teil oli vahest rohkem võimalust kuulata Soome või Saksamaa muusikat. Nii et peamiselt müün ma Discogsis [plaadimüügi platvorm internetis – A. V.] Nõukogude plaate. Mitte just nõukogude muusikat, aga Nõu­kogude plaate. Enne 2014. aastat, kui algas Vene-Ukraina sõja esimene etapp, oldi Ukrainas väga venemeelsed, vene kultuurile ja artistidele väga vastuvõtlikud. Mäletan, et enne Krimmi okupeerimist ja Euromaidani ei olnud mul üldse probleemi sellega, et müüa Jossif Kobzoni plaate Hiinasse, sest Hiinas armastatakse tema laulu „Žuravli“ [„Kured“; Kobzon on Donetskist pärit Vene laulja, kes toetab Moskva Ukraina-poliitikat – A. V.]. See plaat võis maksta kuni sada dollarit. Kui ma sain osta plaadi ühe dollariga ja müüa saja eest, siis ma muidugi tegin seda. Pärast ­ 2014. aastat viskasin aga välja kogu kommunistliku muusika – kõik toksiline lendas välja. Andsin mitu tuhat plaati sõpradele, kes kasutavad vinüülplaate kellade tegemisel. Järgmine etapp algas veebruaris. Nüüd lähen plaatide nimekirja puhastamisel kaugemale: ma viskan välja 1980ndate ja 1990ndate popmuusika, ma viskan välja kõik Vene heliloojad, ma ei müü enam Vene klassikalist muusikat. Näiteks „Pähklipureja“ on alati olnud müügihitt. Tšaikovski iseenesest ei ole paha, kuid inimesed lihtsalt ei saa aru, mis tähendust Venemaa üritab oma kultuurile anda.

Kas ma saan õigesti aru, et sa ei müü enam Vene ja Nõukogude Vene muusikat ning muusikat, mille autor on venelane?

Kõigepealt sorteerisin välja Venemaal toodetud plaadid. Siis veel Nõukogude ajal Venemaal toodetud plaadid, millel on peal Vene lipp [jutt on kuulsast perestroika-aegsest Moskva piraatplaadi­firmast – A. V.]. Siis plaadid, millel on fotod Venemaast või mille peal on Venemaa-teemalised laulud nagu „Õhtud Moskva lähistel“. Ega keegi neid plaate niikuinii ei tahtnud. Nõukogude popkultuur ei lähe kaubaks, ainult mõned suured artistid. Noori 20–30aastasi, kes ostavad plaate, ei huvita kõik see. Noored ei tea seda muusikat ja see on hea! Ma võtsin ka välja kõik klassikaheliloojad. Erandina jätsin alles väga kallid plaadid, mille eest saadud raha annetan heategevuseks, kas Ukraina armeele või põgenikele. Peaasi et Ukraina saaks nendest plaatidest puhtaks!

Paar kuud tagasi oli Ukraina plaadi­firmade ja plaadipoodide omanike arutelu teemal, mida teha Vene ja kõige toksilisemate Nõukogude plaatidega. Üks mõte, mida ma toetan, on kõik need plaadid kokku koguda, rentida buldooser ja lasta need plaadid puruks sõita. Teeksime sellest suure meediaürituse. Inimesed mujal maailmas ei tea, mida Nõukogude ja Venemaa kultuur teeb. Ukrainas kaotavad inimesed elu ja kodud, meil on miljonid põgenikud, venelased hävitavad sihikindlalt ukraina kultuuri – teatreid, muuseume. Õnnetuseks me ei saa seda praegu teha – hävitada tuhandeid plaate –, aga see tuleb ära teha, mitte müüa neid plaate nagu kultuuri.

Mis teeb plaadi toksiliseks?

Pärast 2014. aastat on toksiline kõik, mis meenutab Venemaad. Näiteks kuulus italo disco versioon „Õhtutest Moskva lähistel“. Plaadid, millel on laulud, mis räägivad Moskvast, Venemaast. Nüüd on asi ka artistides. Kui Filipp Kirkorov esineb Krimmis ja toetab Vene vägesid Ukrainas, siis ma muidugi enam ta plaate ei müü. Oluline on aga muu. Kogu 1980ndate ja 1990ndate nostalgia või vene rokk, mis on Ukrainas siiani väga armastatud, on toksiline. Mõni veel müüb vene rokki, aga mina võtsin kõik selle müügist maha, isegi Viktor Tsoi, kelle kohta paljud arvavad, et kui ta oleks elus, siis ei toetaks ta Putinit. Aga sel pole mingit tähtsust. Isegi need vene rokkartistid, kes on opositsioonis, nagu Juri Sevtšuk, esinevad siiamaani Venemaal ja nad esinevad inimestele, kes pooldavad sõda. Kõige parem näide on kuulus poprokkansambel Mumi Troll, kes läks veebruaris või märtsis lihtsalt laiali. Mõne kuu pärast hakkas see uuesti Venemaal kontserte andma. Pole olemas häid või halbu Vene artiste, nad on kõik üks seltskond. Mõnel neist on südametunnistus, mõnel pole. Aga ma ei saa neid plaate müüa, sest neil pole Ukrainas tulevikku. Mida pakub Vene rokk noortele ukrainlastele? Mitte midagi!

Kuidas on lood Leonid Utjussoviga, nõukogude estraadi rajajaga? On ta ju pärit Odessast, ent oli kuulus terves Nõukogude Liidus.

Oleneb plaadist – kuni seal pole peal Venemaad ülistavaid laule. Mõnesid Utjussovi plaate ma poes välja ei pane, müün vaid internetis.

Olen kuulnud, et toetate ka loomi, kes on hätta sattunud.

Meil on siin üks klubiomanik, kes asutas varjupaiga sõjatsoonist pärit loomadele. Korraldame varjupaiga toetuseks plaaditurge.

Eesti muusik Tõnis Mägi andis hiljuti välja venekeelse albumi Venemaa plaadifirma alt. Kas ta võib pärast seda tulla Kiievisse esinema?

Kas Mägi annab kontserte Venemaal?

Minu teada mitte, ta esines Venemaal paar aastat tagasi.

Meil oli Kiievis üks kontserdikorraldaja, kes rääkis kogu aeg Venemaaga leppimisest. Ta korraldas Kiievis Vene artistidele kontserte nagu enne 2014. aastat, kusjuures staadionidel. See tekitas proteste, sest Venemaa artistid ei ole Ukrainas enam teretulnud. Meil on inimesi, kellele meeldib Venemaaga seotud muusika ja kes tahaksid neid artiste ka näha, aga Ukrainas ollakse selle maa kultuuri negatiivsest poolest üha teadlikumad. Olen kindel, et Tõnis Mägi ei esine Kiievis.

Mitmed Vene plaadifirmad on nüüd registreeritud välismaal. Kas te sellistega jätkate koostööd?

Ainult ühel juhul: kui nad avaldavad Ukraina muusikat. Aga seda Vene plaadi­firmad niikuinii ei tee.