Igasugune tunnustus on kunstnikule ja kuraatorile (või kunstiteadlasele) alati teretulnud, seda iseäranis praegusel kultuuri (iseäranis kunsti) alarahastatuse ajal. Kuid meie kunstielu ning kogu kunstiareeni, -maastiku, -maailma või ükskõik, kuidas seda kooslust ka ei nimetaks, lagunemine viimase 15 aasta jooksul üksteisega haakumatuteks kihistusteks on viinud ka autasude ning preemiate kindlalt püsinud hierarhia langemiseni. Kunstnike liidu ning Tallinna linnavalitsuse välja antav Kristjan Raua kunstipreemia on küll endiselt kõige vanem, kuid nii mõnegi noore ja vihase poliitiliselt teravalt mõtleva kunstniku ja kuraatori arvates pole sellel enam endist ihaldusväärsuse maiku juures. Kas või selle pärast, et otsuse langetamise taga on kunstnike liidu volikogu. Preemiaandjad on ise autasu positiivse küljena rõhutanud tõika, et see on kolleegide tunnustus. Kuid eks ole ka kultuurkapitali aastapreemiad samuti kolleegide tunnustus ning sealne žürii isegi objektiivsem, sest sihtkapitalide koosseis vaheldub ju iga kahe aasta tagant.
Ka alaliitude preemiate valiku teeb nende juhatus ehk kolleegid. Ega suuri riigi kultuuripreemiaidki määra ametnikud, vaid kultuuritegelastest koosnev komisjon ning kaalukauss langeb selle valdkonna esindajate kasuks, keda žüriis rohkem või kelle hääl tugevam. Kristjan Raua preemia otsustamise nõrga küljena võib välja tuua vaid kunstnike liidu volikogu heterogeensuse (loe: amorfsuse), kuigi peab möönma, et olenemata laureaadiks valitutest on tegemist ikka tublide inimestega, kelle töö väärib tähelepanemist ja tunnustamist. Ja vaatamata sellele, et Kristjan Raua, Konrad Mäe, kunstnike liidu alaliitude, riigi kultuurija kultuurkapitali aastapreemiatele on lisandunud mõningaid eratunnustusi nagu Ervin Pütsepa kunstiteaduse, Sadolini maali-, või Armin Kõomäe ja Guido Sammelselja kunstitudengi preemia (kui seda tänavu veel antakse), pole tunnustamist ikka veel küllalt, sest kunstielu on läinud hullumeelselt aktiivseks ning väärttegijaid tulnud järjest juurde. Kaugel sellest, kuid alustada tuleks siiski kunsti ja kunstniku maine tõstmisest ühiskonnas.
