Eelmisel nädalal ületas õhtuses „Aktuaalses kaameras“ uudisekünnise rästik. Nimelt läks eetrisse lugu, et Tallinnas sai maolt salvata Julia. Uudise moraal kõlas lõpuks nii: kuna linnas on aina enam rohealasid niitmata jäänud, on selle tulemuseks elurikkus, mis on elumajade läheduses ohtlik. Hammustada saanud pealinlane leidis lõpuks, et rohealasid peaks ikkagi rohkem niitma, et roomajaid mitte inimeste lähedusse meelitada. Rästiku püüdmisest on Tallinna televisioon teinud eraldi videoloo, kus on näha, kuidas Tallinna linnaametikud ja linnaosavanem heina seest nõutu näoga väidetavat pahalast otsivad. Kas peakangelane ka leiti, jääb selgusetuks. „Aktuaalse kaamera“ loos on jäänud kajastamata aga mitu muud mõtlemapanevat aspekti, üldistusi on tehtud ühe juhtumi põhjal.
Esiteks tasub muidugi mõelda, kas ikka on eetiline linlasi loodusega ähvardada ja näidata, kui ohtlik elurikkus linnas ikkagi on. Samasse patta annab panna ka puugid ja sääsed, kes kerkivad alati linnalooduse aruteludes viimase argumendina esile.
Teiseks jäetakse sellistes lugudes enamasti käsitlemata, miks peab linnas üldse elurikkuse eest hea seisma. Lihtne on öelda, et niidame ära, paneme asfaldi alla või kasutame hoopis plastmuru, kuid see pole keskkond, mida me ise atraktiivseks ja mõnusaks elukeskkonnaks peame. Elurikkust on eelkõige vaja meile endale. Uuringud näitavad, et looduskeskkond mõjub hästi vaimsele tervisele ja aitab lõõgastuda. Linnad üle ilma aina kasvavad ja kõikvõimalikud prognoosid näitavad, et õige pea elab suur osa inimesi linnades. Seetõttu peaks need ka olema elukeskkonnana tervislikud. Rohelus, niidud, pargid, tühermaad ja metsad seovad süsinikku ja tekib vähem kasvuhoonegaase. Tänu mitmekesistele ja liigirikastele haljasaladele tullakse toime tulvaveega ja paraneb mulla seisund. Lisaks müra vähendamine ja vee kvaliteedi hoidmine, rääkimata soojasaare-efekti vähendamisest. Kõige krooniks näitavad uuringud, et haljasalade lähedal elavate inimeste arvates on nende tervis hea.
Aastas saab Tallinnas väga palju inimesi viga hoopis liikluses. Transpordiameti statistika järgi on sel aastal pealinnas liiklusõnnetustes viga saanud 385 inimest. Tallinnas ja Tartus tehtud uuring näitas, et liiklusmüra häirib mõlemas linnas umbes kümmet protsenti elanikkonnast ja liiga suure müraga puutub kokku peaaegu pool. Auto heitgaasid on linnades inimesele – ja muidugi ka muule elustikule – suurem terviserisk kui loodus.
Kõige mõtlemapanevam rästikuloo juures on aga see, kuidas ja miks uudisekünnist ületavad metsaloomad üldse linna satuvad. Alles hiljuti oli veebimeedias lugeda uudis metsseast, kes jalutab Kuressaares. Enamasti ei tule metsloomad linna vabatahtlikult ja hea meelega – neid ei meelita linna rohealad. Selles on süüdi elupaikade kadumine. Linnad on kasvanud mõõdutundetult ning laienenud loodusmaastiku arvelt. Niitude ja metsaaluse asemel laiuvad niidetud murukõrbed.
Peale linnu ümbritsevate uuselamurajoonide haukavad väga suure tüki loodusmaastikust ka ringristmikud, kiirteed ning äärelinna tänavad. Mida aeg edasi, seda suuremat ja autoliikluse mõttes tõhusamat taristut ehitatakse. Taristuehitusse investeerimist kasutatakse tihti majanduse ja ehitussektori turgutamise vahendina. Näiteks võeti USA presidendi Joe Bideni eestvedamisel vastu taristuseadus (Infrastructure Investment and Jobs Act), mille eesmärk on ühest küljest lappida teid ja uuendada torustikke, tagada kõigile kiire internetiühendus ning parendada lennujaamu ja raudteeühendusi, teisest küljest töökohtade loomine. Summad, mis nii USAs kui ka meil teede ja ristmike ehitamisse investeeritakse, on suured ja selle eest ehitatavat taristut võiks rahalaristamise tõttu hoopis laristuks nimetada – tähistamaks üledimensioneeritud maanteid, ringteid, kus pole arvestatud inimmõõtme ja -tajuga, kolmetasandilisi ristmikke, mille ainuke mõte on autoliikluse toetamine. Ühtlasi tähendab laristu rajamine metsade mahavõtmist ja rohumaade hävitamist. Looduslikud elupaigad hammustatakse aina väiksemateks tükkideks. Kuhu mujale siis rästikutel ja metssigadel minna ongi kui linna?