Eesti Draamateatri „Kunst“, autor Yasmina Reza, tõlkija Tatjana Hallap, lavastaja Karl Laumets, kunstnik Kristjan Suits, helilooja Hando Põldmäe. Mängivad Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Guido Kangur. Esietendus 5. VIII Viinistu kunstimuuseumis.
„Kunst“ on ülesehituselt lihtne lugu: kolmest sõbrast üks ostab endale moodsa kunstniku väga kalli maali. Oleks et maal kujutab midagi, aga lõuend on valge. Silmi kissitada, siis aimuvad sellel valged põikitriibud. Aga muidu valge mis valge. Serge (Tõnu Oja) on küll heal järjel arst, aga ta pole mingi miljonär, et lihtsalt 200 000 ühe maali, pealegi moodsa kunsti peale kulutada. Marc (Jaan Rekkor) arvab maali väärtuseks: „pask“. Heatahtlik Yvan (Guido Kangur) püüab kahe sõbra vahel keskteed leida ja ellu jääda.
Kunst, keel, väärtus. Yasmina Reza naljaka ja kaasakiskuva teksti all on esmapilgul üks väga vana ja põhimõtteline küsimus: kas kunstil on väärtus? Kui maal maksab 200 000, kas see ongi pildi väärtus või lihtsalt galeristi antud number hinnasildil, mis pigem sõltub kunstniku nimest kui maali enda väärtuslikkusest? Aga kuidas erineb 200 000 ja 250 000 maksva maali väärtus? Ei ole ju võimalik reisida sada aastat tulevikku ning tagasi tulles kinnitada: jah, see maal on oma hinda väärt, tulevikus tõeline klassika.
Pole kindel, mille pärast Serge oma maali ostis, küllap selleks, et kuuluda kunstitundjate seltskonda, ta varjab oma tõelisi motiive sõprade (ning vist ka enese) eest. Marci pahameel ei teki mitte niivõrd sellest, et maal on valge, kuivõrd see valge maal nii palju maksab, kuid ta ei ole suuteline ennast ratsionaalselt põhjendama ning viimases hädas, nagu sellistel puhkudel sageli, appelleeribki ratsionaalsusele: liiga kallis, liiga sisutu.
Terve esimese vaatuse räägivad Rekkor, Oja ja Kangur üksteisest mööda ning kohati ei ütlegi midagi, vaid kordavad tuima järjekindlusega oma lauseid või üksikuid sõnu. Väga loomulikult seejuures, prantslaslik jutuvada mõjub eestikeelses esituses orgaanilisena. Hiljemalt esimese vaatuse lõpuks on selge, et tekstis ja lavastuses räägitakse millestki sügavamast kui lihtsalt moodsa kunsti üle- või juurdehindlusest.
See sügavam küsimus käib keele ja kommunikatsiooni kohta. Lugematu hulk kunsti on kaotsi läinud või hävinud, kuna maal ning inimene, kes seda vaatas, kõnelesid ise keeli. Van Goghi maaliga „Doktor Felix Rey portree“ lappis arsti ema kanakuuti. Paar aastat tagasi leiti sürrealist Yves Tanguy maal Düsseldorfi lennujaama prügikastist, kuhu lennujaama töötaja oli selle visanud. Aga on ka juhtumeid, mil maal kõneleb, olgugi et arusaamatus keeles. 2003. aastal leidis keegi Elizabeth Gibson Manhattanil prügikasti kõrvalt maali ning jättis selle omale, kuna „maalis oli seletamatut jõudu“. Hiljem selgus, et tegemist oli Rufino Tamayo maaliga „Kolm tegelast“, mis oli kolimise käigus 1987. aastal varastatud ning mis müüdi oksjonil rohkem kui miljoni dollari eest.
Kuidas aga maal kõneleda võib, see ei saa meile ju sõnu ja lauseid ütelda? Konks on selles, et me ei saa sageli oma sõpradelegi sõnu ja lauseid öeldud. Oleme harjunud, et kunstil peab olema tähendus, aga sõnu me kasutame – oleme ju kõnelema õppinud ning mis seal enam juurelda. Rekkoril, Ojal ja Kanguril tuleb nii loomulikult enda ja kaaslase tunnetest ning mõtetest möödarääkimine välja, et tekib mulje loogilisest kommunikatsioonist. Aga kogu esimese vaatuse nad lihtsalt ütlevad lausejuppe, milles on tähendust sama vähe nagu valgeks võõbatud lõuendil. Nad reageerivad teisele inimesele, aga ei oska vastata – samamoodi, nagu Tamayo maalis oli „seletamatu jõud“, tajuvad ka Reza tegelased impulssi, kuid sellele sisukat vastuimpulssi nad anda ei oska, pigem otsivad publikust enda seisukohale õigustust.
Aeg, sisu, retseptsioon. Kui Reza näidendi „Kunst“ 1990. aastate algul kirjutas, siis oli sel kahtlemata veidi teine mõte, võib-olla see oli kunstituru kommentaar.1 Näiteks Meelis Kapstas tajubki Hendrik Toompere jr Eesti Draamateatri „Kunsti“ 1998. aastal veel kunstimaailma kujutava lavastusena: „Mis tausta puutub, kas ehk pole see … näidend Eesti oludes liiga varajane? Meil vaidlevad abstraktse ja klassikalise kunsti paremuse üle alles/veel kunstikriitik ja peisažist isekeskis. Edukas aga ei lähe meil vist veel oma sõbraga selle üle vaidlema. Suure kunstikogumiseni on meil veel arenguruumi.“2
Eriti pärast pandeemiat ja kogu perega kodus istumisi, sõpradest äralõigatust, on näidendi tekstil palju tumedam pool, just mis puudutab keelt ja inimest. Reet Kudu kirjutab 1998. aastal Moskva Väikese teatri külalisetenduse kohta: „… kuigi näidend on nimetatud komöödiaks, mõjub see kommunistliku režiimi avangardismivaenulikkuse taustal pigem tragikomöödiana või inimkonna uute suurte tragöödiate ettekuulutusena, sest tsivilisatsioonist hoolimata pole inimkond õppinud sallivust: ka mitte oma sõprade suhtes, vaenlastest rääkimata.“3
Kriitikameeleta sallivus on sisutu, sallivus tähendab kuulamist ja mõtestatud vastamist, kommunikatsiooni. Enamasti me ei suhtlegi oma kallimate ja sõpradega, vaid liugleme pahaaimamatult keele pealispinnal, uskudes, et „küll sõnad kõnelevad“, ma ise ei pea kõneldes mõttega asja juures olema. Inimene nagu õpiks koolis pähe, et Homo sapiens on ratsionaalne olend, ja kasutab seda teadmist elus sama vähe kui Pythagorase teoreemi.
2008. aastal tajub Jan Kaus Ugala teatri Robert Annuse lavastuses kesksena Yvani mõneti sofistlikku lauset: „mina olen mina, sina oled sina …“4 ning läheneb selle kaudu sisule: „… on hea, kui „minal“ on olemas keegi, kes on tema „sina“ – kõik on hästi, kui mina olen sina. Armastus ja sõprus on ju ühe ja sama asja, läheduse kaks, teineteisest vaid mõnevõrra erinevat ilmnemist.“5
Kümme aastat hiljem tuleb Kaus Reza mõtte juurde tagasi: „Äkki poleks imelik mõelda, et kuigi kõik me mõtted ja tunded kujutavad endast kesknärvisüsteemis aset leidvate füüsikaliste ja keemiliste protsesside tagajärge, ei ole nende toime ja kestvus piiratud kesknärvisüsteemiga ning kõige olulisemad asjad leiavad sageli aset kesknärvisüsteemidevahelises ja -üleses keskkonnas; … tõsiasi, et suurem osa seoseid inimeste vahel on suures osas nähtamatud (ja sageli tajumatudki), ei vähenda nende seoste suurt mõju.“6
Kurjade vaimude väljaajamine. Esimeses vaatuses räägivad tegelased puhuti saali, justkui õigustades oma seisukohta maali ja situatsiooni osas, ning sellel on tänapäeval mõru varjund juures. Saal, publik, on meie omavaheliste suhtedraamade puhul sageli ühismeedia, ent ühismeedia on sama anonüümne kui teatripublik. Tähelepanumeedia ning -majandus ei õpeta meile inimestevahelist kommunikatsiooni, vaid harjutab teavet tõrgeteta ja edasise analüüsita vastu võtma. Probleemi saab aga ikka ainult „kesknärvisüsteemidevahelises“ lainetuses lahendada, mis eeldab analüüsi, samamoodi teatud keele oskust nagu valge maali mõtestamine.
„Kunsti“ teises vaatuses selgub, et Marci viha valge maali vastu on ajendatud armukadedusest: talle tundub, et Serge võttis oma ellu moodsa kunsti koos kõigi selle veidrustega, aga tema jäeti kõrvale. Esimeses vaatuses ja tüki teistki tundub, et Rekkor mängib suhteliselt ühe nivoo peal suhteliselt tasapindset tegelast, seda mõjusam on aga tema avanemine ja millegi enda eest ära peidetu, millegi egoistliku tunnistamine. Ei, ta ei ole „ratsionaalselt“ mures sõbra rahalise seisukorra pärast, ta igatseb sõpra ainult endale hoida.
Sõbrad õpivad kõnelema ja mõtestavad oma lauseid: korra tuleb käsipidi kokku minna, et sõnaprügi alt ilmuks meeste tegelikud tunded ja soovid. Kui leplik, muidu allaheitlik Yvan lõpuks tunnistab, et temagi meelest on maal „pask“, siis see ootamatu ausus mõjub nagu lõplik lepitus. Marc saab Yvani vildikaga valgele lõuendile tuttmütsiga suusataja joonistada ning edasi minnakse sööma. Näidendi ja lavastuse käivitav sündmus on maali ostmine, aga maal ise pole oluline: samamoodi nagu kunsti keelt (eri keeli) tuleb õppida kuulama, ei piisa ka igapäevases suhtluses käepäraste stampide kordamisest.
Finaalis on Marcil epifaaniakene, kui ta maali endale lahti mõtestab: inimene liigub tühjuses, et siis kaduda. Kunstikriitiku suu läbi kõlaks see tõdemus õõnsa, sisutuna, aga näidendi kontekstis on ta laetud. Inimene liigubki, orienteerubki tühjas ruumis kuni taipab, et teise inimese „mina“, tolle kesknärvisüsteem lainetab talle vastu. Ruum on alati millegagi täidetud, nagu valge maalgi pole kunagi päriselt valge: see kujutab teise inimese taasleidmist.
1 Reza on küll mitut puhku kinnitanud, et tal pole midagi öelda või et tema tekstid ei kanna sõnumit.
2 Meelis Kapstas, Draamalaval ainult solistid. – Eesti Päevaleht 2. II 1998.
3 Reet Kudu, Lavastus kunstiveiderdajate hävitamisest. – Sõnumileht 6. III 1998.
4 „Kui mina olen mina sellepärast, et mina olen mina, ja sina oled sina sellepärast, et sina oled sina, siis mina olen mina ja sina oled sina. Aga kui on vastupidi, et mina olen mina sellepärast, et sina oled sina, ja sina oled sina sellepärast, et mina olen mina, siis mina ei ole mina ja sina ei ole sina.“
5 Jan Kaus, Kunst olla mina on kunst olla sina. – Sirp 4. IV 2008.
6 Jan Kaus, Aine ja laine, teos ja seos. – Akadeemia nr 7, 2019.