Nõukogude arhiividest

Mis teeb Nõukogude arhiivid nõnda oluliseks? Esiteks, Nõukogude Liit juhtis Kominterni ja hiljem idablokki ning maailmarevolutsiooni idee ei olnud päriselt maha maetud 1970.  aastatelgi. Maailmarevolutsiooni argipäev oli õõnestustegevus teistes riikides, kus NLi välisluure agendid leidsid kaastöölisi nii pahempoolsete hulgast, kes olid näiliselt õilsatest ideedest pimestatud, kui ka ahnusest, kättemaksuhimust või muudel inimlikel põhjustel nende võrku langenute seast. Üks sarja raamatuid käsitleb USA kommunistlikku parteid ja näitab, et see partei polnud mitte veidrikest idealistide klubi, vaid seisis kuni NLi lõpuni  suuresti Moskva palgalehel. Teiseks, XX sajandil ehitati NLis üles seninägematu terrorirežiim, mille hävitatud oma kodanike arvul on vähe analooge maailmas.Kuidas niisugune asi sai juhtuda, kuidas seda juhiti ja kuidas saavutati suure osa elanikkonna heakskiit sellele? Kolmandaks, Nõukogude Liit oli üks XX sajandi edukamaid propagandaprojekte. Herbert Wells, Cambridge’i viisik, enamik Hispaania kodusõja vabatahtlikke, meie oma sõjaeelsed  pahemsotsid, Soome „kuutoset” ja lõpuks kümned tuhanded rahuvõitlejad, kes täna alles pensioneerumas, on vaid märksõnad liimileläinute lõputus loetelus.

Kõigest sellest oli 1990. aastateks kirjutatud juba miljoneid lehekülgi. Kuid Nõukogude arhiive olid näinud vaid üksikud kirjutajatest. Sovetoloogia oli poliitikateadus, mitte arhiivipõhine ajalooteadus. Salastatus arendati NLis täiuseni. Tõsi, suletud arhiive on enamikus riikides. Kuid erinevalt  neist riikidest tugines nii NLi kui ka varasema Venemaa ametlik ajalugu paljuski väidetele, mille allikad ei olnud avalikud ega olnud seetõttu teadusliku diskussiooni objektiks. See osa tõe monopolist tundus 1990. aastate alguses murtud olevat. Nüüd teame, et siiski mitte. Ajaloouurimine on ajaloo ümberkirjutamiseks defineeritud ja viimast ollakse kuriteoks tunnistamas. Kelle kontrolli all on minevik, selle kontrolli all on tulevik. Seda Orwelli tsitaati pole ka Brent unustanud korrata. Uurija jaoks väljendus Nõukogude arhiivide salastatus töökorralduses. Nimistud (arhiivitoimikute loetelud) ei olnud avalikud. Publikatsioonides ei viidatud mitte dokumendi ja/ või toimiku pealkirja, vaid ainult selle numbrit arhiivisüsteemis. Arhiiv otsustas, milliseid dokumente anda lugeda uurijale, kes oli nimetanud oma teema.

Kes ja kus selle kooskõlastas, olenes juba teemast. Muidugi võis uurija  tellida ka juba kolleegi kuskil viidatud toimiku. Nii kinnistus veelgi väikese osa „lahtisalastatud” toimikute roll kirjutatud ajaloos ja kontrolli all teaduslikus diskussioonis. Ühelt poolt jõuab nõnda uurijate käsutusse vaid murdosa arhiivides peituvast teabest, aga teiselt poolt lõikab piirangute seadja ka täna iseendale sõrme – tal pole kunagi piisavalt tööjõudu ja aega, et kogu materjali läbi töötada. Nii ei tea ta ka ise, mida peidab.  Suure saladuse hoidmiseks on vaja palju väikesi saladusehoidjaid. Tähtis amet teeb väikese inimese tähtsaks. Me kujutame neid hästi ette toonastes ja ehk praegusteski Venemaa arhiivides – mõnda tüüpi kirjeldab ka Brent – ja mäletame 1980. aastate Eestistki. Noore ajalootudengina pidin minagi 1980. aastate teisel poolel (glasnost ja perestroika) saama dekanaadist loa, et ajalooarhiivi kursusetööd tegema minna. Veel siis oli kellegi palga sees  dekaanidele ütelda, keda arhiivi ei lubata.   

Vene asjaajamisest

Keskkond ja traditsioonid, kuhu „Kommunismi  annaalide” väga kehvasti vene keelt valdav projektijuht Jonathan Brent sattus 1992. aasta jaanuaris, oli talle täiesti võõras. Õnneks polnud ta üksi: teda aitas sel ajal Moskvas töötanud noor ajaloolane Jeffrey Burds, tänane Bostoni Kirdeülikooli Vene ja Nõukogude ajaloo õppejõud, kelle akadeemiline elulugu sisaldab nüüd juba 72 kuud uurimistööd Venemaa ja Ukraina arhiivides.(3) Burds mõistis tänu oma vene sõpradele asja, milleta Venemaal ei saa,  kuid mille paljud teised vene arhiividesse pürginud uurijad üritasid rahaga asendada – see on uvaženije. Brent rajas oma projektile kindla aluse, liikudes Burdsi ja tema vene arhivaaridest sõprade nõuandel ühe ülemuse juurest teise juurde ja korrates hoolega selgeks õpitud rituaale.

Tuli suhelda õigete inimestega ja ei tohtinud alavääristada partnerit. Erinevalt teistest Vene arhiive noolima tulnud välismaalastest pakkus ta raha kõrval ka partnerlust:  sarja autoriteks kutsuti ka vene ajaloolased ja arhivaarid ning venelastele maksti sama töö eest ameeriklastega võrdselt. 1992. aastal oli see veel ebatavaline. Brent tsiteerib korduvalt Stalini toosti 7. novembrist 1937: „… Keskastme kaadrid on põhilised. … Nemad valivad juhid, selgitavad meie seisukohti massidele ja tagavad me tegevuse edukuse. Nad ei püüa ronida kõrgemale  oma tasemest – te isegi ei märka neid ….”.

Kõneluste lõpusirgel jõuab Brent süsteemi tippu, Rudolf Pihhoja, Venemaa Föderaalse Arhiiviagentuuri ülema juurde. Pihhoja on Eestis tuntud – eesti päritolu tõttu olid tema kontaktid Eesti arhivaaride ja ajaloolastega võibolla soojemad kui teistega. Brentile ta muljet ei jäta: „Ta oli meeldiv ebameeldival moel; ta ei olnud isiklikult meelestatud ei poolt ega vastu, kuid soovis mulle selgesti mõista anda, et minu  seisukohad on väheolulised.” (Tema naine töötab Jeltsini juures ja olevat tema armuke, lisab ta teisal armutult.) Brenti vene sõbrad ei jaga tema pettumust – „ta vestles sinuga tervelt viisteist minutit!”.

Brent üritab enese jaoks mõtestada Vene asjaajamisstiili olemust, ikka oma siduvate lepingute maailma mõistesüsteemist lähtuvalt. Pärast järjekordset kokkulepet teeb üks arhiiviülemaist, tuntud teadlane Kirill Anderson talle vene asja lihtsamini selgeks:  „Õnnitlen, see on hea leping. Aga pidage ühte asja meeles, kui ma tohiksin nii ütelda. Kui ma ei taha koos teiega töötada, pole see leping muud kui vaid üks paberitükk”.     

Saladused Moskva tänapäevas 

Brent üritab leida ja publitseerida dokumente suurte Nõukogude saladuste kohta, millest oli palju räägitud, kuid mille faktid olid varjul Vene arhiivides. Kes korraldas 1934. aastal Kirovi tapmise? Kas USA kommunistlik partei oli seotud spionaažiga? Milline oli Nõukogude Liidu tegelik roll Hispaania kodusõjas? Kes initsieeris suure terrori (1936–1938)? Kuidas ja miks tapeti Katõnis Poola ohvitserid? Kas Ukraina näljahäda oli loodusõnnetus või  poliitiliselt motiveeritud ja riiklikult läbi viidud massimõrv? Hiljem lisandub tänu vene uurijatele teemasid veelgi: keisriperekonna tapmine 1918. aastal, Stalini lähikonna omavahelised suhted, Georgi Dimitrovi päevik jm. Brenti lootus leida dokumendid, mis faktid, põhjused, süüdlased ja ohvrid ning eelkõige seosed lihtsasti kätte tooksid – ta kasutab siin võrdlust suitseva revolvriga –, kaob kiiresti. Ei ole see ajaloouurimises nõnda lihtne.

Et saada  sugulaste luba Georgi Dimitrovi päevikute publitseerimiseks – Dimitrov pidas päevikut täies teadmises, et Stalin oma agentide kaudu seda loeb –, reisib Brent Sofiasse ja saab kauba peale unustamatu elamuse Bulgaaria olmest ning Šeremetjevo lennujaama korruptiivbürokraatiast. Seda osa raamatust kiidab mitu arvustajat, tõenäoliselt isikliku kogemuse äratundmise tõttu. Järjest salapärasemaid lugusid jõuab Brenti  kõrvu Moskva arhiivides. Näiteks et tõde Wallenbergi saatuse kohta on kusagil olemas. Salakohtumisel saab Brent teada, et Wallenbergi tapmise põhjus sisaldub Kutuzovi, ühe emigrandist Nõukogude agendi toimikus, kuid see toimik on KGB arhiivist kadunud – kas rootslastele müüdud või hävitatud, ei tea ka salakontakt. Brenti hilisemad küsimised Kutuzovi toimiku järele hääbuvad alati ehmunud vastuküsimusse, kust Brent sellest üldse teab. 

Mida rohkem Brent end Stalini aja tegelikkusse sisse loeb, seda rohkem leiab ta paralleele teda ümbritse
vas Moskvas. Rikkuse ja luksuse suunas kasvavas linnas asendub anarhia järk-järgult juhitava demokraatiaga. Murdepunktiks Brenti silmis on Stalini arhiivide avalikustamise eestvõitleja, akadeemik Aleksandr Jakovlevi surm 2005. aastal – too ei jõudnudki ära oodata oma eesmärgi täitumist. Aasta pärast ei mäleta teda enam keegi. Kuid  Brent pääseb Stalini isiklikku arhiivi, loeb tema kirjavahetust, märkusi kurikuulsa parteiajaloo lühikursuse keskkomitee aparaadi ettevalmistatud mustandile, tema kommentaare teiste autorite teostele jpm. Osa selle uurimistöö tulemustest on veel ilmumata. Brentiga võtab oma mälestuste publitseerimise asjas ühendust KGB erukindral, endine Londoni resident, põhilisi Euroopa keeli vabalt kõnelev kultiveeritud härrasmees, kes lepib  kohtumise kokku hotelli lobby’s, sest teab, et tal kodus on „lutikad”: „Ma tean seda, … nemad teavad, et ma tean seda. See on tüütu ja ei palju muud, kuid miks peaksin ma tegema neile seda meelehead? Nad tahavad anda sulle teada, et on ikka ümberringi”.

Küsimuse kohta, kas ka hotellis on „lutikad”, vastab kindral: „Muidugi. Kuid arvatavasti just praegu keegi ei kuula. … See on osaliselt vaid harjumus. Nad tahavad kõike teada,  kuid nad ei tea, miks. Info lekib välja – nad ei tea, mis ja kuidas, nad ei teaks, kuidas seda peatada, kui nad isegi peaksid, kuid siin riigis on võimsaid jõude, kes tahavad olla valmis juhuks, kui midagi peaks juhtuma”. Tema kolleeg, endine KGB Saksamaa osakonna juhataja, kes oli nooruses tõlgiks nii Stalinile, Randolph Churchillile kui ka Wallenbergile tema viimasel ülekuulamisel, muretseb, kuidas rahastada järgmist operatsiooni,  igatseb taga Saksamaad, tunneb rõõmu Castro enda kingitud haruldasest sinilaup-amatsoonpapagoist, kelle rinnal on kolm tähte – nagu oli ka kindrali enda õlakuil sel ajal –, ning paneb külalisega vestlemise ajaks teleri mängima. 

Vene antisemitismist 

Jonathan Brent on juut ja tema suguvõsa, varasema nimega Brodski, on pärit Ukrainast. Esialgu on kõikjal väljenduv vene antisemitism talle ehmatav: Siioni tarkade protokolle müüakse otse riigiduuma leheputkas, õigeusu kiriku kõrged esindajad kaaluvad keisriperekonna tapmise ühe versioonina tõsimeeli juudi rituaalmõrva ning sõbrad soovitavad avalikus kohas mitte kasutada juudikeelseid mõisteid. Esimesel külaskäigul KGB arhiivi – KGB tahab  sokutada Brentile valiku dokumente, mille väljaandmisega Yale’i ülikooli kirjastuses loodavad nad parandada oma asutuse mainet – võtab Brenti vastu kaks KGB-last, Jampolski ja Zavjalov. „Te olete itaallane? – Ei. – Teie ema oli siis hispaanlanna? – Ei. – Aga teie perekond on ometi pärit Vahemere maadelt? – Ei. Üks vanaisa oli Kiievist ja teine Lvovist. – Ah, jevreiski Lvov, ohkas Zavjalov rahulolevalt.” 

Brentile näidatakse Isaak Babeli, 1940. a hukatud ühe tuntuma nõukogude kirjaniku toimikut. Brent analüüsib juutide kohta ja rolli stalinlikus süsteemis ning võrdleb Babelit Ilja Ehrenburgiga, kellest Teise maailmasõja ajal sai juhtiv propagandist osaliselt just tema kontaktide pärast läänes, mis said mõni aasta varem Babelile saatuslikuks. Yale’i ülikooli kirjastus avaldas 2002. aastal Babeli päeviku.       

Kokkuvõtteks

Juudi arstide vandenõu materjalidest leiab Brent MGB uurimisosakonna ülema, kurikuulsa Mihhail Rjumini tähelepanuväärse lause: „Teie süü küsimus on otsustatud teie arreteerimise faktiga …” Rjumin sõnastas Nõukogude poliitilise terrori olemuse. Poliitilisele arreteerimisele järgnenud quasi-kohtumenetlus oli vaid etapp arreteerimisega otsustatud ja paratamatult vangilaagri või mahalaskmisega lõppevas protsessis. Kuritegelikku protsessi õiglane kohtupidamine kuuluda ei saagi. Seda kipuvad totalitarismi ajaloo uurijad mõnikord unustama  – kui eesmärkide näiline õilsus jälle kord varjutab poliitilise tagakiusamise enda kuritegeliku õigusvastasuse. Nõukogude poliitiline süüdimõistmine, ükskõik kas erinõupidamisel, mõnes julgeolekuvägede sõjatribunalis, liinikohtus või ülemkohtu sõjakolleegiumis, ei olnud õiglane kohtupidamine.

Brenti raamat on ladusasti kirjutatud ja hea lugeda. Muidugi oleks võinud olla register. Ligi 20 aastat Vene arhiivides veetnud autori kompetentsi  seab kahtluse alla, et ta vene sõna nimistu (опись) inglise keelde transkribeerib viisil opus. Ehk küll toimetaja viga, aga siiski. Nõukogude arhiivid ei asu vaid Moskvas, kuigi ajaloouurimisest kaugel seisvale lugejale Brenti raamatust niisugune mulje võib jääda – neid on ka Tallinnas, Riias, Vilniuses, Kiievis, Stanfordis ja mujalgi. Nõukogude arhiivide läbitöötamine jätkub ka siis, kui Venemaal asuvatesse „kõrvalisi” uurijaid enam ei lubata.  1990. aastate alguses võeti Lätis üle sealse KGB toimikud. Nende hulgas oli ka palju NL-is teaduskomandeeringutes käinud saksa õigusteadlase, Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli teaduskäibesse tooja Dietrich Loeberi (1923–2004) kaheköiteline operatiivtöötluse toimik aastatest 1961–1990. 1994. aasta Balti riikide arhivaaride seminaril võttis ta selle oma ettekande aluseks. Tema kokkuvõte on tähelepanuväärne ka täna: „Minu toimiku  andmed näitavad, missugusel määral tegi elanikkond koostööd KGBga, eriti teaduse ja kõrghariduse ringkondades. Koostöö on inimlikult arusaadav ja paljudel juhtudel andeksantav. Kuid sovetipärandist puhastumise ülesanne on määratu. Õiglase tee leidmine selle probleemi lahendamiseks ei ole lihtne”.(4)

Loeberi ütlemisest on möödas viisteist aastat. Hitleri aja pärandist puhastumise Saksamaal võttis ette põlvkond, kelle sünniaasta nad Hitlerjugend’i ja Volkssturm’i ukse taha jättis. Ei ole teisiti meilgi, täna sovetiaega uurivad noored ajaloolased ei tea, kuidas kanti komsomolimärki. Nad on nagu noor Brent 1990. aastate Moskvas. Isikliku kontakti puudumine ajastuga jätab noore uurija kõrvaltvaatajaks keeleoskusestki hoolimata ja nii mõnigi tema mõte teenib omaaegse tegija iroonilise muige. Osa ajaloouurijaid hakkab asjaosalisi süüdistama  moraali, puhta tõe ja absoluutse õiguse pinnalt ja seda ongi juba tehtud. See on siiski alati parem kui pealtkuulamise hirmus liiga valjuks keeratud teler KGB erukindrali korteris.     

1 Yale University Press, Yale Series and Editions, Annals of Communism Series http://yalepress.yale.edu/yupbooks/SeriesPage. asp?Series=8.

2 Sarja raamatud on üsna kallid. Õnneks on nii Tartu ülikooli raamatukogu kui ka rahvusraamatukogu kokku kümmekond neist oma kogudesse soetanud.

3 Vt Jeffrey Burds http://www.history.neu.edu/fac/burds/burds.html.

4 Эстонско-латышско-литовский совместный семинар „Документы КГБ в Балтийских странах” : доклады. Eesti Riigiarhiivi filiaal, Tallinn 1996, lk 56.