Tartu üliõpilasteater on tegutsenud kümme aastat. Miks ja kuidas teater sündis?

Teater sündis 9. oktoobril 1999. Enne tegutses ülikooli juures draamastuudio, mida tudengid ise vedasid ja tegid seda hästi, aga kõik oli kuidagi kaootiline. Üritasin stuudio tegevust regulaarsemaks muuta. Ja mis seal salata, kui on olemas püsiteater, siis on lihtsam ka raha küsida.       

Kas sinu liitumine tudengiteatriga oli seotud ka asjaoluga, et peaaegu samal ajal pani Tartu linn kinni Tartu lasteteatri, kus sa näitleja ja lavastajana töötasid? Ka näiteks Taago Tubin läks pärast lasteteatri sulgemist 2000. aastal Võrru ja tegi seal teatri.

Esiteks on teistmoodi teatri tegemise tahe pärit ikkagi Jaan Toomingalt, tema juhitud stuudio lõpetasime 1989. Ka tudengitega teatritegemine huvitab mind just seetõttu, et neis on veel eelarvamustevaba ja avatud mõtlemist. Kindlasti soovisin ka Tartusse jääda, sest uute paikadega kohanemine võtab mul üsna kaua aega. Kuna üliõpilasteater sündis 1999, siis töötasin lasteteatri viimasel aastal paralleelselt ka seal. Olin juba töötanud ka Soomes, lavastasin Jyväskylä üliõpilasteatris. Eks seegi  kogemus andis aimu, mis see üliõpilasteater on.     

Kas ja miks peab ühe ülikooli juures olema teater?

Olen maailmas palju ringi vaadanud ja aru saanud, et üliõpilasteatrid jagunevad kaheks. Esimestes mängivad tudengid, kellele see on osa õppetööst. Need on siis teatrierialadele spetsialiseerunud koolid, kuigi seal õppivad noored ei pruugi hakata näitlejateks. Niisugused üliõpilastrupid üldiselt avalikult oma lavastusi ei näita. Teist tüüpi üliõpilasteatrid annavad avalikke etendusi, neil on oma maja ja nad toimivad oma linnas nagu repertuaariteatrid, olles oma kodulinnas linna- või riigiteatrite  kõrval täiesti arvestataval kohal. Kui on tegu hea teatriga, siis ei teki üldse küsimustki, kas see on nüüd amatöörteater või professionaalne trupp.     

Tudengiteatrite puhul on vist vägagi oluline asjaolu, et tudeng tuleb sinna oma vaba aega just sisuliselt veetma.

Absoluutselt. Oluline on seegi, et kuna Eestis on tugev kooliteatrite traditsioon, siis paljud, kes on mänginud kooliteatris, tahavad seda teha ka ülikooli ajal. Kõik oleneb muidugi pedagoogist, on ka selliseid, kes panevad noore inimese raamidesse, jooksutavad mängulises mõttes „kinni” ja mina olen pidanud siis selle muidu andeka noore jälle n-ö „lahti  muukima”. Samuti proovin näiteks filoloogiat õppivale üliõpilasteatri näitlejale pakkuda mingit alternatiivi akadeemilisele haridusele, just selle kaudu, et töötame autoritega, kellest ülikoolis ilmselt juttu ei tehta.     

Tartu üliõpilasteater on viimastel aastatel paljudel teatrifestivalidel käinud. Kuidas on läinud ja millisel tasemel näed sa enda teatrit teiste tudengiteatritega kõrvutades?

Meil on ikka hästi läinud ja näen meie üliõpilasteatrit ikka parimate seas. Oleme saanud mitmeid auhindu ja neid just professionaalidest koosnevate žüriide käest. Mitu auhinda on saanud Dostojevski „Sortsid” ja nüüd hiljuti sain Sarah Kane’i „4.48 psühhoosi” eest Minskis režissööriauhinna. Üldse oleme festivalidel käinud üsna palju: paar korda Minskis, siis Belgias,  kus meil on ka sõprusteater. Väga põnev oli Marokos, kust saime „Sortsidega” kaks auhinda – originaalse lähenemise eest klassikalisele materjalile ja professionaalse esituse eest. Prahas sai Kane’i „Puhastatud” žürii eripreemia. Eks ma võtan asja võib-olla tõsisemalt ka kui mõni teine tudengiteatri juht. Mind ajabki närvi, kui mõni „professionaal”, kes enam kutselises teatris tööd ei leia, üritab teha amatööridega samasugust teatrit, nagu ta on kogu  elu oma endises teatris teinud. Ehk siis sellist suhteliselt igavat läbielamisteatrit. Eks sellist igavat ja lohisevat teatrit näe festivalidel palju. Aga mulle just meeldib amatöörluse juures see amore – armastus oma töö vastu. Teinekord on ikka väga piinlik vaadata, kui koolitatud näitleja mängib, aga on näha, et ta ei taha seda teha ja tal on endal ka igav. Ma vaatan pigem mööda vaesusest ja tehnilistest puudujääkidest, aga kindlasti mitte mõttelaiskusest.     

Kui sa nüüd mõtled põgusalt nende kümne aasta peale tagasi, siis millised oleksid sinu vaatevinklist olulisimad või eredamad hetkedolukorrad Tartu üliõpilasteatris?

Kui laias laastus vaadata, siis olen tegelenud läbi aastate ikka ühe asjaga: üksikisikuga ehk  siis isiksuse ja vägivallaga – kuidas jääda inimeseks või jääda vabaks, ükskõik millise vägivalla vormi juures? Olgu see siis perevägivald, ühiskonna vägivald või ka vägivald, mida pakub meie hingele meie keha. Need on need vanglad, mis meil peas istuvad. Kuidas hing kehast vabaks saada … Inimese vabaduse teema, eelkõige ühiskonnaga seoses, on ju praegu väga oluline üleüldse. Eks oluline tunnustus oli seegi, kui mulle  määrati paar aastat tagasi stipendium „Ela ja sära!”, mis tuli tõesti üllatusena. Lavastustest pean oluliseks 2000. aastal välja tulnud zenbudismist ainese saanud „… lumi just on langenud üle Yoshino küla”. Tol ajal oli meil nulleelarve, mul endal oli vist mingi 3000 krooni, nii et see oligi kogu eelarve. Aga sündis vägagi menukas lavastus. Järgnes Jüri Ehlvesti kirjutatud „Paul ja Suur Maailm”, mida tehes avastasime „uue” mängupaiga ülikooli vanas anatoomikumis.  Viimaste aastate lavastuste rida on seotud Daniil Harmsiga: 2003 Heinsaare/ Harmsi „Joogem äädikat, härrased”, siis järgmisel aastal „Jelisaveta Bam”. Sellega oleme ka palju nii kodu- kui ka välismaistel festivalidel käinud, eriti edukalt Moskvas. Moskva publik võttis selle lavastuse lausa püsti seistes vastu. Olulisteks pean ka Sarah Kane’i näidendite „Puhastus” (2005) ja „4.48 psühhoos” (2008, koos Kiwaga) lavastust. Need on üldse esimesed ja ka ainukesed Kane’i näidendite lavastused Eestis. Ja kindlasti tuleks ära märkida 2007. aastal lavale jõudnud „Sortsid”. Vaimustava kogemuse sain Minskis „Jelisaveta Bami” lavastades. Põhimõtteliselt kandsin siinse lavastuse sinna üle, aga näitlejad olid seal muidugi suurema kogemusega ja, mis oluline, slaavi päritolu, nii et oli huvitav kuulda ja näha Harmsi originaalkeeles.       

Kuidas sulle endale tundub, mida kujutab endast Tartu üliõpilasteater tartlastele või Tartule? Kui oluline nähtus te linna või kas või ülikooli jaoks olete?

No alati võiksid suhted ametkondadega olla paremad. Esiteks võiksid nii linna kui ka ülikooli asjamehed käia tihedamalt meie etendustel. Nimesid ei taha nimetada, aga arvan, et n-ö otsesed ülemused ei ole meie ühtegi lavastust näinud, millest on muidugi kahju. Aga viimasel ajal on ülikooli õppeprorektor Birute Klaas üsna sageli meid vaatamas käinud. Arvan, et kui meil oleks oma maja, mida me juba mõnda aega taotleme, siis oleks meie olukord kindlasti rõõmsam, sest oma majaga laheneksid paljud probleemid. Eks meie põhipublik ole tudengid, nende eakaaslased, sõbrad,  tuttavad, perekonnad. Ja kui lavastus on hea, siis käib see info ehk reklaam suust suhu või mööda Interneti-keskkondi ja see on meie puhul ka tegelikult kõige efektiivsem enesest teavitamise vorm. Oleme ka linna ametlik esinduskollektiiv – esindame Tartu linna, esiteks juba sellepärast, et teatri nimetuses on sees „Tartu”. Meie tegemiste põhitoetajad ongi nii Tartu linn kui ka Tartu ülikool.       

Mäletan, et minu teatriteaduse õpingute ajal ülikoolis oli üleval teema, kuidas saaksid õppetool ja kooli oma teater üksteisele õppe- ja arenguprotsessis kasulikud olla. Ei mäleta, et see oleks õnnestunud. Kuidas on olukord nüüd, peaaegu kümme aastat hiljem? 

See suhe võiks muidugi parem olla. Praegu mõttetöö käib ja järgmise hooaja eel tahan kindlasti Luule
Epneriga sel teemal kohtuda. Kindlasti tuleks midagi teha – kas siis loengute või teoreetiliste, praktiliste õppetundide näol. Näiteks võiks teha lavastuse, kuhu oleksid kaasatud ka teatriteaduse tudengeid, et nad saaksid praktilisest teatritegemise vahetu kogemuse. Sellise projekti jaoks aga ei leitud paar aastat tagasi raha. Nüüd on aga ülikool seotud  ju Viljandi kooliga, kus on praktiline teatriõpe olemas. Nii et ilmselt võivad teatriteaduse tudengid tahta rohkem koostööd teha Viljandis õppivate näitlejate-lavastajatega. Aga tean, kui oluline on välismaa ülikoolidele, et nende koolis oleks oma teater. See on seal ülimalt prestiižne.     

Kas Tartu ülikool on ka aru saanud, et võimekas teater töötab väga hästi ka ju kooli reklaamina?

Veidi on ikka aru saanud küll. Mulle on helistanud noored, kes on hakanud kõrgkooli valima, Kuna nad on kooliteatrit teinud, siis tahavad nad teatriga ka edasi tegeleda. Ja kui sama eriala õpetetakse nii Tartus kui Tallinnas, siis  on nad valinud just Tartu, sest siin on toimiv tudengiteater. Just see võiks ülikooli juhtkonnale mõtteaineks olla. Festivalidel käies ei esinda ma ainult kooli või linna, vaid tutvustan tervet riiki. Marokos ei teatud Eestist midagi, ka Euroopas on kohti, kus meie riigist üsna vähe teatakse.     

Kas sul on meeles, mida sa mõtlesid või kuidas kujutasid ette oma tegevust 10 aastat tagasi? Kas samade mõtetega lähed ka täna edasi?

Esimene lavastus oli mul üliõpilasteatris Antti Salo „Kullervo” (otoobris 1999). Selle maksis täiega kinni Tampere Maja ehk Tampere linn. Käisid vaatamas ka Tartu linna kultuuriosakonna inimesed ja toona uurisin, kas nad meie  teatrit toetavad, mida nad ka lubasid. Raha oli toona väga vähe. Siis oli eesmärk säilitada stabiilsus, teha Tartu üliõpilasteatri nime all regulaarselt lavastusi, viia oma tegemised ajakirjanduseni – et saaks igas mõttes jalad alla. Tänaseks on teatril justkui jalad all, pabistame vähem. Võib teha lavastusi suurema koosseisuga, samas võib võtta ka pool aastat pausi, et teha näiteks otsingulisemat seisunditeatrit. Olulisim ongi see, et kui me ka aasta otsa  ei tegutse, siis ei vaju teater laiali. Jama on muidugi siis, kui erihariduseta ja kogenematu tudeng hakkab sel ajal n-ö teatrit juhtima. Kui mind näiteks aasta otsa pole, siis peaks sel ajal teatris lavastama ikka professionaal. Ühesõnaga ma ei karda jätta teatrit professionaalile. Ma arvan, et meie teatri nimi on Eestis juba tuttav. Ja edasi vaadates tahame kõigepealt hästi hakkama saada sügisese pidunädalaga, kus mängime läbilõikeliselt kõiki oma lavastusi.  Tulevad ka seminarid ja ettekanded, näitused, kutsume välismaalt külalisi, teeme tänavateatrit, anname kontserte jne. Tulevik ei ole tume ja loodame järgmise aasta jooksul endale ka maja leida. Ja siis hakkame ka naaberteatritelt publikut üle lööma. 

Hiljuti esietendunud Mehis Heinsaare näidend „Daniil Harms ehk Geeniuse elu” on igas mõttes ilmselge õnnestumine ja kindlasti üks selliseid, mis kuulub Tartu üliõpilasteatri tugevate lavastuste nimekirja. Kas avaldaksid mõned valud või rõõmud seoses „Geeniuse elu” lavastamisprotsessiga?

Kui sain Mehiselt teksti ja esimest korda selle läbi lugesin, oli lõpus klomp küll kurgus. Mõtlesin kohe, kuidas harrastajad selle ära teevad  – näidend on pikk, peategelane peab olema super, sest tema peab kandma kogu lavastust. Ja tundus, et seda tuleb ilmtingimata teha suurel laval, sellisel, kus pöördlava. Just näidendi lõpustseen oleks kujunenud võimsaks: mahalaskmised, koonduslaager, ketid kolisevad, koerad hauguvad. Siis ikka loobusin. Mine tea, kas ja millal oleksime suures teatris sellise võimaluse üldse saanud. Vahest oleks asi ka juba hapuks läinud. Võib-olla tundunuks see suurel laval ka pisut naiivne? Ma mõtlesin just Mehis Heinsaare peale: kuidas tuua tema looming rohkem esile? Minu meelest oleks tal ammu aeg oma näidendeid ka suures teatris näidata. Eks suure teatri tugevus olegi tehnilised võimalused ja hea meeskonna korral saaks Heinsaare tekstidest ka suures teatris võimsa asja teha.       

Eks tehnilise poole pealt seab Genialistide klubi saal tõesti piirid, aga ma ei oska kuidagi õnnetu olla, et see lavastus ei tulnud välja mõnel suuremal või modernsemal laval, sest näitlejatööd on just sellised, mida ei saa teha järele kutselises teatris. Näidendi idee ja näitlejate vaba mäng,  vaba painest ja kohustusest, sobivad väga hästi kokku. Kuigi igale lausele ja tegevusele ei ole kerge põhjendust leida, said näitlejad üldise traagilis-absurde olukorra vahendamisega hästi hakkama. Näidendis tundub siiski olevat märksa rohkem sees, kui esmapilgul paistab…

Olekski huvitav, kui keegi võtaks lavastust uurida, kes tunneb nii Harmsi kui Heinsaart. Kus lõppeb näidendis Harmsi tekst ja algab  Heinsaare oma. Nad on seal omavahel põimunud, ei saagi täpselt aru, kelle oma mingi mõte või lause on. Heinsaar toetab Harmsi, siis lahjendab teemat, siis hakkab Harms omakorda Heinsaart toetama jne. Aga kui näitlejatest rääkida, siis praegu on meil põlvkonnavahetus – sügisel võtsime peaaegu kõik uued liikmed. Ühed lõpetavad ülikooli, uued tulevad asemele. Stuudiotööd ja harjutamist tuli uutega palju teha. Aga nõudmised on tudengitele  sama suured, kui töötaksin professionaalidega. Õnneks on meie teatri näitlejad väga arenemisvõimelised.     

No see on ka kahtlemata tugeva lavastuse tunnusmärke, kui seal on mitu tasandit. Üks näeb noorte kirjanike joomist ja võitlemist  vanamuttidega, teine näeb ka ajaloolist tõde, kolmas näeb Heinsaare ja Harmsi duelli, neljas Harmsi, Heinsaare ja Kudu võistlust jne. Olen üsna tuttav Tartu üliõpilasteatri lavastustega ning mulle tundub küll, et selle lavastusega on saavutatud kindlam tase, juhuslikkust on vähem.

Loodame. Soovitaksin tähelepanu pöörata ka muusikalisele kujundusele, mille ma ise tegin.       

Pöörame.

Küsinud Rait Avestik