„Ema toa“ eeslehed on mustad kui tulekahjust söestunud palgid, mis isegi laudise, soojustuse ja seinakatte alt kirbet tulekahjulõhna uuesti ülesehitatud majapidamisse levitavad. Kibe ja hingemattev on ka „tulekahjufantaasiana“ määratletud teose sisu. Kasemaa seekordne alter ego kavandab kindlustuspettust – ema maja süütamist, et kindlustusfirmalt uus ja ilusam eluase välja meelitada.
Tuluke, mis hubiseb minategelase silmis, on olemuselt seesama, mis särab vastu EKRE tõrvikurongkäikudel ning mille kütteaineks on terav ilmajäetuse- ja üksildusetunne. See on sama kuumus, mida õhkab kliimasoojenemise ajastu, köetuna inimeste suutmatusest oma ihasid ohjeldada, koomale tõmmata ning materiaalsetest mugavustest loobuda. Ja lõppeks on see sama tuli, mida näeme iga päev uudiskülgedel sõjast laastatud Ukrainast ja mida toidab küsimus „aga kes lubas teil hästi elada?“. Tuli on meie ajastu sümbol ning kui me ei lokaliseeri põlengu allikaid, on seda võimatu kustutada.
Häbi ja materiaalsed väärtused
Kasemaa jutustuse minategelase sisemise tule allikas on häbi. Selle tunde vundamendi moodustab igati inimlik soov olla aktsepteeritud ja armastatud. Paraku näeme ja tunnetame hoopis selgemini häbi pealisehitust – puudulikkuse tunnet ning usku, et mingi olemusliku vea tõttu on inimene sootsiumile vastuvõetamatu. „Ema toa“ jutustajahääl igatseb täisväärtuslikke inimsuhteid, püüab leida partnerit, kes armastaks teda tingimusteta, ning leida tunnustust sõprade ja sugulaste seas. Ta tunneb end ühiskonna silmis kahekordse marginaalina – majanduslikult vähekindlustatud ja „vale“ seksuaalse sättumusega inimesena. Nii näivad ülalmainitud lihtsad kaunid soovid talle kättesaamatu unistusena: „Ta ei teagi, kumb on hullem, olla gei või olla vaene. Kindlasti vaene! Vaesuse häbenemine on teinekord hullem kui enda seksuaalsuse häbenemine. Seksuaalsust saab veel varjata, vähemalt võõraste inimeste ees, aga vaesust nii kergesti ei peida“ (lk 20-21). Teoses esile toodud probleemid ei ole indiviidile, vaid süsteemile omased. Ühiskond on õpetanud tundma häbi, seades esiplaanile teatud väärtusi ning tuues tulekahju ohvriks teisi, pehmeid ja kiiresti põlevaid arusaamu. Tarbimisele orienteeritud majandus on aga sütitanud unistusi, õhutanud iha leeke, mõtlemata, kas kõigele kütet jätkub.
Tarbijaühiskonnas on põhiliseks identiteediloomevahendiks brändid. Rikastel on oma brändid ja vaestel omad. Peategelase kinnitumist materiaalsetele väärtustele illustreerib hästi see, et esemete või olukordade otstarbekuse ja füüsiliste omaduste asemel on oluline tootemark. Kurbuse või sõbraliku žesti asemel rõhutatakse hoopis pakutud pabersalvrättide marki: „Võtan vastu ta pakutud odava Serla taskuräti ning pühin pisarad ära“ (lk 76). Eriliseks vaesuse ja viletsuse märgiks saab raamatus aga ema saepurust toasisustus: „Näiteks köögimööbli alla käivad nõudekapikesed, neil pole eriti isegi nime. Niisama Milo 560 või mingi selline Nova nimi. Õudne“ (lk 31). Sellest armetust mööblist pole kahju, kui tulekahi ta neelab. Enamgi veel, pilpad ja saepuru, mis ema elamise moodustavad, on suurepärane tulehakatis!
Rohkemgi kui ema vähene majanduslik kindlustatus näib jutustajat häirivat tema leplikkus. Ema on nõus kannatlikult raha koguma, keeldub oma edu nimel alatusi tegemast ning oli teinud saatusliku vea juba 1990ndatel naiivsete unistuste ajel maale kolides. Kõik peategelase alatud plaanid on sepitsetud justkui ema päästmiseks, tema heaolu silmas pidades, kuid teisalt on ema ka jutustaja kannatuste allikas – see, kelle lillepeenarde ja liblikatega täidetud ulmadest on alles jäänud vaid murenev eterniitkatus ning koolduv linoleum viltusel põrandal.
Poeesia vs. ühiskonnakriitika
Kasemaa proosateosed on ühtaegu poeetilised ja ühiskonnakriitilised. Haruldane kombinatsioon, kuivõrd nende kahe omaduse vahel valitseb teatav pingeväli. Ühiskonnakriitilised tekstid kipuvad olema jämedakoelisemad, sageli lihtsustavad ja hinnangulised. Poeetilisus seevastu võib endale lubada suuremat ambivalentsust, sihtgrupi ja sõnumi hajusamat väljendust. „Leskede kadunud maailmast“ saati näib Kasemaa mõõdik luulelisuse-sotsiaalkriitika skaalal järjekindlalt sotsiaalsete teemade poole nihkuvat ning õrn, romantiline noot, mis „Vanapoisis“ ja „Minu viimases raamatus“ veel kindlalt helises, on sedapuhku tagaplaanile jäänud.
Sama moodi nagu eelnevad proosateosed on seegi kirjutatud esimeses isikus ning mõjub intiimselt ja sugestiivselt. Teisalt on võimatu peategelasega täielikult samastuda, talle kaasagi tunda, selleks on tema maailmavaade liiga küüniline. See on karikatuurse, põlastava rikkuri pilk, vaeseid vaadeldakse äärmise halvakspanu ja ninakirtsutusega. Leheküljelt leheküljele kanduv sisemonoloog on olemuselt topeltprojektsioon, mis ei kajasta otseselt ei „vaese“ maailmavaadet ega „rikaste“ väärtusi, vaid ühe ühiskonna äärealal seisja tugevalt liialdatud kujutlust sellest, kuidas tema elamine „piruka juures olijatele“ paista võib. See karikatuurne kujutlus annab kibedale sisule vürtsi, mis ei lase kõiki esitatud mõttekäike liiga tõsiselt võtta ning võib lugejale kõvera muige suule tuua.
„Ema tuba“ resoneerib minu meelest tugevalt suve alguses Kopli rahvamajas etendunud Jarmo Reha ja Aare Pilve lavastusega „Divide et impera“ („Jaga ja valitse“), kus samuti oli keskseks kujundiks tuli. Mõlema teose keskmes on indiviidi ja ühiskonna suhted ning võimuvõitlus. „Kõik võim riigis on jagatud ning jagamiseks loodudki. [—] Kõike tehakse vaid selleks, et rahvast natukenegi vaos hoida, et rahvas päris käest ei läheks,“ arutleb „Ema toa“ minategelane pettunult (lk 93). Reha ja Pilve näitemängu Kangelane (Pääru Oja) esindaski sellist „käest läinud rahvast“, kes püüab sündimuslikest sättumustest nii palju vabaneda, kui võimalik. Ehkki teoste kangelased jõuavad arutlustes näiliselt vastakatele seisukohtadele, on nende arusaamades riigi toimimisest paljugi ühist.
Pilve ja Reha tekst moodustab justkui teoreetilise raamistiku Kasemaa-jutustaja kavatsustele. „Divide et impera“ täistekstiga* saab tutvuda Aare Pilve blogis ja lõpetaksingi sealt ühe lõiguga, mis kenasti „Ema toa“ lukuauku võiks sobida: „Tuli on konkreetne, füüsiline, lõplik. Tuli on kirgas, tuli on puhas. Tuli on igavene liikumine. Tuli vabastab ruttu ja kindlalt, ei mingeid mädanevaid jäänuseid. Antibiootiline, esteetiline ja praktiline! Tulest jääb järele tuhk, tahm, süsi – süsiniku erinevad kujud, mida on võimalik kõrgel kuumusel kokku pressida, nii et sellest saab teemant. Teemant, mida õnnelikult kanname oma sõrmes.“ Selleks et kannatused tõesti rikastavaks, ühendavaks kogemuseks vormuksid, tuleb aga hävitada midagi enamat kui ema tuba. Heaks tulehakatiseks on sotsiaalne häbi.
* Jarmo Reha, Aare Pilv, Divide et impera. Scriptum spectaculi (5. VI 2022). http://aarepilv.blogspot.com/2022/06/jarmo-reha-aare-pilv-divide-et-impera.html