Jüri Tuulik kui Puškin

Türgi kirjanikule meeldisid meie meri ja saared. Ta on ise maailmalinnast İstanbulist ning ta võrdles meie maamerd oma linnamerega, Abrukat ja Saaremaad Marmara mere saartega. Sõnaga, film läks talle korda, kuigi pikapeale hakkas tal igav ja ta ei vaadanud lõpuni, ent see võis olla ka minu kehva inglise keele süü. Sakslane, kes kirjutab luuletusi kuues keeles (saksa, inglise, prantsuse, hispaania, poola ja vene), võrdles samuti merd ja saari, lisaks veel laevu, kõik oli talle very interesting. Ta tegi isegi märkmeid oma bloknooti, siis lahkus temagi. Pärast ütles, et kirjutas mereteemalise luuletuse. „Hea film oli, kirjutasin luuletuse,” kiitis ta filmi. Venelane sõnas, et Jüri Tuulik näeb välja nagu Puškin. Julgesin vastu vaielda. Venelane  jäi enda juurde. Ehk ei teadnud ta teisi kirjanikke, aga võrrelda soovis? Tal helises mobiiltelefon, ta eemaldus rääkima ning tagasi ei tulnud. Võib-olla ta kutsuti kuhugi? Aga ehk talle ei meeldinud, et keegi kahtleb Puškinis?

Pärast hindas ta: film horoš, see on üldse hea, kui kirjanikest tehakse filme, olete seal Eestimaal edasi kultuursed nagu nõukogude ajalgi. Ja lätlased! Peaaegu kõigile neile oli film taaskohtumine Jüri Tuulikuga, kuna Jüri on  siinsamas majas paar korda käinud puhkamas/ töötamas. Eriti läksid lätlastele peale pikad intervjuud Anna Žīgure ja Jaak Jõerüüdiga: esimest kui kauaaegset Läti Kirjanike Liidu üht juhti tunti väga hästi, teist kui meie suursaadikut Riias mitte palju vähem. Ütlesin veel, et Anna oli mu kursuseõde Tartu ülikoolis, tundsin, et lugupidamine minugi vastu kasvab. Jätsin ütlemata, et õhus oli võimalus, et Jaagustki saab kursusekaaslane. Kartsin, et ehk peetakse  mitut kokkusattumust liialduseks, Maksim Gorki õpetuse järgimiseks – tõde tuleb kaunistada, et see paistaks tõepärasem. Ja järsku siis ei usuta seda Annagi puhul! Mõned vanema põlve läti literaadid teadsid-tundsid vanematki kaksikvenda Ülo. Üks inimene, maja perenaine, vaatas koos minuga filmi lõpuni, küsis siis, kas varsti tehakse uus film, ja seekord Ülost. Miks teda nii vähe näidati? Mida ei tea, seda ei tea. Aga ausalt, minagi olin üllatunud:  esimest korda nägin ma, et Jürist on rohkem juttu kui Ülost. Järgmistel päevadel oli lahkujatel piinlik, nad vabandasid, põhjendasid vaatamise poolelijätmist asjatoimetustega. Mulle tundus, et viisakad inimesed teevad seda selleks, et ma ei kahtleks oma tõlke kvaliteedis. Ometi tean, et ma ei suutnud teksti adekvaatselt ümber panna. Eks proovige seda ise teha, kui näete filmi esimest korda ega ole professionaalne  tõlk! Seejärel sain online-uudiste kaudu teada Eesti 44. amatöörfilmifestivali žürii otsuse: anda parima täiskasvanud autori filmi auhind ja Max Reikteri rändauhind parima tõsielufilmi eest 37minutisele tõsielufilmile “Armastusega Abrukale ja tagasi”. Oot-oot, minu käes olev versioon on 77 minutit pikk! Kas filmist on siis kaks varianti? Üks festivali puhuks ja teine pikem? Või on tegu lihtsalt trükiveaga?  Ise pean ma end mingil määral filminduse tundjaks, kuid selle peale ma ei tulnud, et seda tööd võib pidada amatöörfilmiks. Usun, et see oleks olnud üllatus vaatajatelegi. Tean, et amatöörfilme defineeriti vanasti peamiselt autorite järgi: kui neil ei olnud filmiprofessionaalset haridust, siis oli nende teos amatöörfilm, kui see juhtus olema, siis mitte. Aga sellel reeglil oli juba siis erandeid nagu igal reeglil. Minu teada on ühel sellegi  filmi autoril kõrgem filmiharidus, teist tunneme kui pikaaegset filmimeest, kes on aastakümneid meie amatöörfilminduse eestvedaja olnud. Nüüd on põhirõhk langenud eelarvele ja sättumusele – kui tegemist on low-budget ja non-commercial movie’ga, siis võib tegemist olla asjaarmastaja tööga. Võib, kuid ei pruugi. Minu meelest ei tohiks žanrimääramist otsustada siseinfo, see peaks olema nähtav. Kes see ikka täpselt teab, kui väike/suur oli filmi eelarve? 

Pigem on „Armastusega Abrukale …” naivistlik kui amatöörfilm, aga sedagi ainult pooleldi. Tänane päev ei välista naivistidegi hulgas professionaalse haridusega tegijaid, peaasi et puht tehniliselt oleks töö individuaalselt ja kordumatult ligadi-logadi ning et domineeriks autori lihtsameelne minapilt. Helgust ja lihtsameelsust jätkub filmis piisavalt. Autorid koguni ei väljendagi oma suhtumist, kõike, mida kuuldakse ja nähakse, võetakse tõe  pähe. Ent naivism nõuab just autoriminast tulenevat omapära, mille kaudu hinnatakse ka täiesti juhuslikult maailma asju, mida tegelikult polegi eesmärgiks seatud. Ka Ester ja Aru jätavad otsesõnu hindamata, kuid nende tööst õhkub sügavat lugupidamist kirjanduse ja kultuuri vastu. Selles mõttes on positiivne naivism filmis olemas. Teises mõttes naivismi ei ole: kaameratehniliselt on töö kõrgel tasemel, kuigi ehk filmitud tõesti amatöörpilliga. Kui teravad värvid! Taevas sinetab taevassiniselt ja meri sinetab meresiniselt, need pikad-pikad lõigud on selge proffitöö. Minu meelest välistab reaalsuse adekvaatne tabamine filmi paigutamise nii amatöörlike kui naivistlike taieste hulka. Seda enam, et adekvaatsusele lisaks tajume sõnumipärast kujundlikkustki. Ja amatöörfilmist otsiksin mina eksperimente, avangardsust ja alternatiivsust, kuid „Armastusega Abrukale  …” on nii klassikaline, et rohkem klassikaline üks teos olla ei saagi. Kummati hargneb amatöörluse probleem filmi sisustki, mis on autoritel käsitlemata ehk hoopis märkamata jäänud.

Miks Jüri Tuuliku teatritükke lavastavad valdavalt harrastusteatrid? Ta pole ju harrastuskirjanik või harrastusdramaturg! Ma kardan väga, et oleme teel, kus hakkame rahvuskultuuri pidama amatöörkultuuriks, professionaalne on kõik see, mis tuleb  lombi tagant, noh, mööndustega ka see, mis on pärit Londonist või Pariisist.     

Jäänud vastandamata

Teatavasti tunneb dramaturgia juba mitu tuhat aastat kindla funktsiooniga igitegelasi ning  üks neist on paar/teisikud. Lähemast ajast võib mõelda „Hamletile”, kus on koguni kaks paari: Norramaale lähetatavad saadikud Cornelius ja Valtemand, aga ka Hamleti ülikoolikaaslased Rosencrantz ja Guildenstern. Paar kuulub peamiselt siiski massikultuuri valda („Surmarelv”, „Matrix” jne), kuid näiteks esineb ka Bergmani „Maasikavälus” Birgitta ja Kristina näol. Paaril/ teisikutel on kaks taset: esiteks nende samasuse rõhutamine, teiseks samasuse kõrval ka  harmoonilise vastandlikkuse näitamine, viimast peetaksegi kõrgkunsti šnitiks. Vendade Tuulikute puhul olnuks autoritel just need otsad käes. Jah, siin ja seal mainitakse kaksikute samasust (käisid koolis üksteise asemel vastamas) ja erinevust, kuid kõik see jääb ainult nagu möödaminnes sõnade pinnale, nagu kogu film. Filmilt kui dramaturgiateoselt oodatakse siiski tegevust. Tunnen vennakseid Tuulikuid pisut isiklikult  ning võin öelda, et mööda on lastud harukordne võimalus näidata üheaegselt ühtsust ja erinevust, harmoonilist vastandlikkust.

Milline erinev eneseteostusstrateegia, kui erinevad tulemused! Milline erinev ühiskondlik resonants, kui vastandlik tee tunnustatuseni! Neid probleeme lahates oleks saanud puudutada ka nõukogudeaegset kultuuriõhustikku, mida oleks võinud vastandada tänase päevaga, mil kaksikute olematust rivaliteedist tõuseb esile  noorem. Töö on pealispindne. Kui juba on nõnda palju juttu kirjandusest, siis oleks võinud ju intervjueerida mõnd kirjandusteadlast, kes oleks võinud öelda vendade loomingu kohta oma arvamuse. Film on ülearu pikk, kõik venib: nii intervjuud kui üles võetud kohtumised lugejatega, nii vennaste enda jutt kui muu. Küllap see oligi mu kaasvaatajate äramineku põhjus, delikaatsusest ei hakanud nad seda otse ütlema. Kui oleksime vaadanud festivalivarianti, oleksid nad ehk paigale jäänud? Pikkade intervjuude jooksul on demonstreeritud ilusat pilti, ainult et usutletavate mõtted on lahjenenud. Tundub, et neil polegi midagi eri
list enam öelda, ja sedagi teevad nad pikalt. Lühema versiooni puhul oleksid intervjueeritavate sõnad kahtlemata kaalukamad. Mina näen filmis „Armastusega Abrukale  …” pigem muuseumitööd, mis on tehtud tuleviku jaoks. Kunagi, kui kirjandusteadlased hakkavad uurima vendi Tuulikuid, on hea arhiivist võtta ja vaadata, mis nad ise asjast arvavad ja millised nad välja nägid oma elu eri etappidel. Selle nimel ei ole tahetud loobuda pisemastki detailist, ja ega siin ei saagi täna otsustada, kas venitamisega on tehtud õigesti või lastud viltu. See selgub aastate, võib-olla aastakümnete pärast, kui selgub.  Aga mida öelda täna? Portreekunstnikud kasutavad fotot, et portreteeritavat maaliseanssidel vähem piinata. Foto järgi saab üldise kontuuri kätte. Kui aga läheb portreteeritava iseloomu, näo, käte, rõivastuse, keha täpseks tabamiseks, kui hakatakse tegema karakterteose tõelist sisu ja sõnumit, siis kutsutakse portreteeritav ateljeesse ning tal tuleb vaikselt ja rahulikult seanss välja kannatada. „Armastusega Abrukale ja tagasi” on alusfoto.