Nõukogude okupatsioon rõhus neid rahvusidentiteete, mida käsitleti kui midagi loomulikult antut. Selles kontekstis kasutati postkoloniaalset diskursust lihtsustatult ja kriitikavabalt, kuigi see ideoloogiline joon  puudub algupärastes postkoloniaaluurimustes, mis on pigem inspireeritud poststrukturalistlikust erinevusest ja hübridisatsioonist. Oma ettekandes viitasin teosele „Baltic Postcolonialism” („Baltimaade postkolonialism”, 2006), mille avaessees üritab David Chioni Moore universaliseerida postkoloniaalset kriitikat ning tema põhiargument käsitleb Nõukogude Liitu alates 1920. aastast kui koloniaalsete ambitsioonide maskeeringut tsaariajast pärit rahvuslike perifeeriate  allasurumiseks. Moore’i vaieldava sisuga artikkel pälvis Balti kolleegide toetuse ning Balti riikide minevikust on hakatud kõnelema väga kahtlaste terminitega (nt „colonisation of minds” ehk „vaimu kolonialiseerimine”, „cultural genocide” ehk „kultuuriline genotsiid”), kuigi tekst ise ei anna põhjust sellisteks riskantseteks terminoloogilisteks uuendusteks. Või kui võtame näiteks olukorra endistes „koloniseeritud” riikides, siis võiksime alustada venekeelse vähemuse „subaltern” („alluva”) positsiooni uurimisega. Üldiselt on nad mitte-kodanikud, jäetud ilma poliitilistest õigustest, neil on piiratud juurdepääs haridusele, kultuuriinstitutsioonidele ja sotsiaalsele võrgustikule. Pole ime, et nad võivad tekitada kaootilisi rahutusi. See olukord pole kindlasti kooskõlas dekoloniseerimise tavapärase loogikaga, kus endise kolonisaatori taandumine ei tekita selliseid kummalisi tagajärgi. Arvan, et seda olukorda võib kirjeldada kui  omamoodi tagurpidist kolonisatsiooni, kui nõustume, et Nõukogude ajal oli tegemist kolonisatsiooniga. Aga pigem ma nimetaksin eelpool nimetatut sovetiseerimiseks, mis on palju komplekssem protsess. Erinevalt kolonisatsioonist ei eelda sovetiseerimine binaarset jaotust: kolonisaatorid ja koloniseeritavad. Nõukogude Liidus sovetiseeriti teiste rahvaste seas ka venelased (kuigi oleks õigem kasutada mittenatsionalistlikku väljendit „venekeelne elanikkond”). Oma ettekandes analüüsisin  Boris Groysi raamatut „Communist Postscript” („Kommunistlik järelmärge”), mida pean küllaltki heterodoksseks ja mittetraditsiooniliseks, võrreldes paljude peavoolu liberaalsete või isegi vasakpoolsete Nõukogude kogemuse kui totalitarianismi või nurjunud utoopia käsitlustega. Nõukogude Liidu järgses ruumis näib postkoloniaalne situatsioon ise olevat kõrvale tõrjutud. Minu Venemaa postnõukogude/postkoloniaalse kogemuse interpretatsioonid on lähedased raamatu  „Baltic Postcolonialism” argumentatsioonidega, mida eespool kritiseerisin. Kuid paari asja tuleks siiski silmas pidada: esiteks, et tegemist on „postkoloniaalsusega ilma kolonisatsioonita”, sest postkoloniaalne situatsioon on eelkõige diskursus, mida on kujundanud traumaatilised stereotüüpsed representatsioonid, ning teiseks ei ole siin eeltingimuseks identiteediküsimus.

Küsinud R. A.