Joshua Yaffa raamat „Kahe tule vahel“ räägib karmidest kompromissidest, mis Venemaal elus püsimiseks teha tuleb. Venemaa vaatlejaile omaselt jõuab Yaffa ruttu staarsotsioloog Juri Levadani. Yaffa tähelepanu ei köida küll kuulus homo soveticus, vaid Levada elu lõpul tuvastatud inimtüüp, soveticus’est degenereerunud человек лукавый. Oportunistlik kavaldaja, keda kuulekuse ja allaheitlikkuse kõrval iseloomustab vaid omakasu- ja mugandumise püüd. Yaffa näib võimendavat N Liidu lagunemise järel levivat stereotüüpi, et venelased on loomult eriti põhimõttelagedad ja moraalitud. Pöörased postmodernistid, kel pole mingit identiteeti ja kes on valmis silma pilgutamata koledaima musta plekituks rääkima.

Orwelli kaksisoim, vastukäivate asjade üheaegne tõsiseltvõtmine, ei olevat venelastele mingi probleem. Toimekas venelane ei usalda oma riiki, tal ei ole millegi suhtes illusioone, aga ta ei protesteeri, vaid kasutab ühiskonna­korraldust leidlikult ära. Yaffa kangelased arutlevad, et ameti peab ikka vastu võtma, olgugi et võim ei meeldi. Ametis olles saab ju kodumaad ilusamaks muuta. Teised kompenseerivad inimohvritele läbi sõrmede vaatamist homodele positiivse valguse heitmisega loomingus. Venelased suutvat olla korraga liberaalid ja propagandistid, represseerijad ja inimõiguslased, põlata läänt ja saata lapsi sinna õppima jne. Yaffa räägib juba vene pärisorjadele omasest riuklikkusest.

Ent lohises ju meilgi mõisa köis. Tänini aktsepteerime riigijuhtidena rikkust lubavaid nõukaaegseid represseerijaid, kommareid, kes nüüd koguvad jõulupäkapikke, eliitkoolidesse lapsi sokutavaid sotse jne. Yaffa kirjutab, et 75% venelastest toetas Krimmi võtmise järel invasiooni Ukrainasse, ent vaid 5–8% oli nõus selle nimel ravi- või pensioniraha kärpimise või lähedaste sõtta saatmisega. Aga kas saame teistsugused tulemused, kui küsime Iraagi avantüüri kohta Mikserilt, Kallaselt, neid toetanud meedia­toimetajatelt ja valijaskonnalt? Viskasin Yaffa käest, kui ta tõi küünilise konformismi näiteks Dovlatovi autobiograafilised tegelased. Tundus, et ameeriklane ei saanud ekstallinlasele pihta. Lõpuni lugesin Yaffa raamatu alles nüüd, kui The Guardian selle Timothy Snyderi, Catherine Beltoni, Sergi Plohhi suurteoste kõrval Ukrainaga seonduva mõistmiseks vältimatult olulisena esile tõi.

Kui tahame mõtiskleda, kas Ukraina õudustes on süüdi Venemaa juhtkond või ühiskond laiemalt, miks venelased ei protesteeri ja võtavad näruselt ambivalentse hoiaku, ning tajuda vene konformismi ulatust, iseloomu ja trööstitut paratamatust, on Yaffa minibiograafiad silmi avavad. Loomulikult on libaskeid lääneski. Ent pugemata jättes kaotatakse võib-olla veidi heaolus. Andekal inimesel on piisavalt võimalusi edeneda ka ausaks ja endaks jäädes. Venemaal on heaolu vaid konformismi üks tahk. Yaffa kirjeldab rusuvat maailma, kus tegusus kõige erinevamates valdkondades eeldab ühiste kuritegude aktsepteerimist ja hulgast hingekriipivatest asjadest mööda vaatamist. Ja kui tahad minna vastassuunas, on suur oht ise ohvriks sattuda.

Teles töötades ei tohi Kurski ja Beslani tragöödiate ajal küsimusi esitada, vaid näidata „Visa hinge“, inimõigusi kaitsta püüdes tuleb aktsepteerida nende sadistlik jalge alla tallamine, oma lähedastele osaks saanud vägivald jne. Emapiimaga omandatakse teadmine, et südametunnistuse ja -valu jär­gi­mine siin kedagi ei aita ja toob kaasa isikliku tragöödia. Seetõttu allutakse instinktiivselt, langetakse moraalselt ja otsitakse vabandusi. Toodetakse popkultuuri, mis lubab postsovetlikul inimesel end positsioneerida jesuiitliku kurja jõuna, mis teeb geopoliitiliselt suurt head. Eneseõigustuseks jahutakse ei tea mida. Valgust tunneli lõpus Yaffa ei näe.