Jevgeni Zolotko näitus „Jaakobi redel“ Rüki galeriis kuni 31. VII.
Jevgeni Zolotko on loonud Rüki galeriisse kompaktse mustvalge melanhoolse maailma, kuid tunneli lõpus paistab päikesekiir. „Jaakobi redel“ oli esmalt eksponeeritud Tallinna Kunstihoone Tamara Luugi kuraatorinäitusel „Olge te hoitud ja armastatud“.
On rõõmustav näha, et teosed rändavad. Olen igati seda meelt, et tööd peaksid võimalikult palju eri kontekstis ringi liikuma, mitte vaid korra näitusel käima ja pärast hoiuruumi jääma. „Jaakobi redel“ on kindlasti üks sellistest teostest, mis väärib rohkem kui vaid korra näitamist. Zolotko on lõpmata võluv kunstnik, sest tema looming on huvitav sisult ja ka vormilt. „Jaakobi redeli“ esindab nüüdiskunsti selle kõige paremas tähenduses. Näen tema töös ühiskonnakriitikat, kuid see ei ole lihtsustatud ega pealetükkiv. Mulle sümpatiseerivad teosed, mille üle saab mõelda veel päevi, nädalaid ja kuid.
Näitus koosneb vähestest detailidest: mustvalge fotoseeria atleetliku kehaehitusega noormehest, kes lõhub redelit; kaks videot stoilisest elutarkusi jagavast keskealisest mehest; video poisist, kes kõnnib meres; redeli jupid, mis on laotatud viimati mainitud video ette. Minimalistlik, ent sügav ja algatab dialoogi. Kui nägin „Jaakobi redelit“ Tallinna Kunstihoone näitusel, avaldas see muljet ka seal, aga mõnes mõttes meeldib mulle Rüki lahendus rohkem. Siin on kunstnik võtnud kogu ruumi enda alla ja täitnud selle piisavalt õhuliselt töödega. Ei kujuta seda näitust ette väiksemas ruumis, sest tegu on mõjuvate töödega ja on vaja distantsi, et need ei hakkaks üksteist lämmatama.
Näitus hargneb lahti kahes suunas. Esmalt Jaakobi piiblilugu, millele osutavad väljapaneku pealkiri, galerii seinal eksponeeritud väljavõte ja lühike saatetekst. Tegemist on vana testamendi looga: Jaakob näeb unes, et talle ilmub taevane redel ning Jumal annab Jaakobile teada oma soosingust. Jevgeni Zolotko on kahes kohas eksponeerimisega andnud redelile kahese tähenduse.
Loomulikult võib sel installatsioonil olla sama palju tõlgendusi, nagu on sibulal kihte – see on üks Zolotko teoste võludest. Iga külastaja toob näitusesaali kaasa oma elukogemuse ja teoseid tõlgendatakse ikka natuke isemoodi. Seetõttu ongi kunst imetabane, et teose juures ei ole kivisse raiutud tähenduste registrit. Redelil on kanda muserdav roll, sest pildiseerias on kujutatud redeli lõhkumist. Kes lõhub redelit? Eks ikka inimene. Kas see pole mitte võrratu allegooria – milliseid koledusi inimesed maailmas korda saadavad! Mõnel nukramal päeval võiks lausa öelda, et inimesed on selle maailma, kus elame, ära rikkunud, ja süüdistada pole kedagi teist peale iseenda, inimese. Ükskõik, kas mõelda keskkonnale või päevapoliitilistele sündmustele, lõhutakse nii üksteise elu kui ka eluta loodust. Või on tegu hoopis eksistentsiaalsema kommentaariga selle kohta, kuidas inimesed lõhuvad oma taevatreppi? Väikesed või suured olukorrad, kus enesesabotaaž saab võidu. Olukorrad, kus teatakse, kuidas on õige käituda, aga mingil põhjusel käitutakse ikka risti vastupidi ja saadakse haiget. Seinal eksponeeritud fotoseeria on toores ja jõuline.
Fotodel kujutatud noormees lõhub kuuritaolises ruumis redelit, ta valab hävitamisakti kogu oma viha ja frustratsiooni. Haamriga laamendamise hetkes on naudingut. Kuid mis saab pärast? Mis juhtub siis, kui juppe tuleb hakata kokku korjama, hävitustöö jälgi koristama? Kahtlen, et see on sama suur nauding kui haamriga lõhkumine. Redeli tähenduse laiendamisel olen alateadlikult ettevaatlik, sest mu mõtted kipuvad alati tagajärgede juurde jõudma. Isegi kui olen mis tahes põhjusel ärritunud, üritan teha kõik, et ei valaks oma viha kellegi või millegi peale välja. Alati saabub hetk, kui emotsioonid lahtuvad ja tuleb tegeleda tagajärgedega.
Videos jääb mind eriti kummitama üks lause: „Tõde on iga inimese sees, selleta pole võimalik elada.“ Ma ei tea, miks, aga palaval päikselisel päeval üksinda galeriis mustvalgel näitusel mõjus see lause eriti melanhoolselt. See kõlab kokku redeli lõhkumisega. Sisimas võib tõde teada, aga sisehäält ei taheta kuulda võtta.
Näitusel on ka keset kurbust lootusekiir. Maas lebava redeli tükkide taga seinal on video poisist, kes kõnnib merre ja tuleb sealt lustakalt välja. Ta kõnnib reipal sammul kaameramehe juurde ja naeratab. Jääb mulje, et poiss tunneb kaamerameest. Lapselikus siiruses pole märkigi toorusest ega elutüdimusest, mis saadab teisi tegelasi.
Zolotko on toonud näitusele peaaegu täieliku elutsükli, puudu on vaid rauk. Laps on tabula rasa, kes ei tea midagi lämmatavatest kohustustest, moraalsetest dilemmadest ega südamevalust. Mulle meeldib Zolotko valik filmida poissi meres, sest mulle seostub meri meelerahu ja värskusega, uuekssaamisega. Kosutavalt värskendav meri aitab end jälle inimesena tunda. Kui on ärev meeleolu ja tahtmine oma aju välja lülitada, on minu esimene mõte minna mere äärde. Ideaalis suplema, ent kui pole rannailm, siis piisab mere lähedusest, et hakkab kergem. Ühel või teisel moel on merest ikka abi.
„Jaakobi redel“ on selle sõna kõige paremas tähenduses huvitav installatsioon, sest salapärased teosed on laotatud üle galerii laiali, vaataja on jäetud nendega üksinda. Pole põhjalikke saatetekste ega teisi selgitusi. On krüptilised tõlgendusvõimalustest tulvil teosed, mis jäävad ka pärast näitusel käimist mõttesse tiksuma. Poiss rannal on näituse lootusrikas päiksekiir, kuid tahaks uskuda, et ka täiskasvanuna saab helgematel eluhetkedel tagasi minna lapselikku kerguse maailma, kus tundub, et kõik on võimalik. Lõhutud tükid saab kokku panna ja keegi ega miski ei ole nii katki, et pole võimalik parandada.