Nüganeni „Wargamäe Wabariigile” mõeldes tundub, nagu olekski Tammsaare pentaloogia kolmas osa kõige sobivam suvelaval interpreteerida (kuigi seda on lavastatud ka teatrilaval). Revolutsiooni õõvastav pöörasus saab oma täisvõimsuse just Nüganeni panoraamse haarde ja filmilikugi tõlgenduse kaudu. Küllap aitas „Nimed marmortahvlil” Nüganenil neid oskusi lihvida. Lavastaja vastandab suured vaatemängulised plaanid eeslavale toodud stseenidega, sulatades sedaviisi kokku ühiskonna ja indiviidi ning tuues lavastusse sisse tajutava aja ja ruumi mõõtme. Tammsaare kolmanda osa nn väikesed, inimeste lood – Indrek ja Kristi; Andres – Mari – Indrek; Liine ja Ants; Pearu ja Andres; hr Bõstrõi ja pr Kuusik jpt – saavad just tänu filmilikele plaanidele taha ühiskondlike muutuste fooni, rõhutades revolutsiooniliste sündmuste keerisesse sattunud inimeste jõuetust. Olgu siis vabadusiha tormilises meelevallas marodöörlikud mõisarüüstajad, naiivne ja siiras linnatüdruk Kristi või lapselikus tuhinas oma Vargamäe mänguvabariiki asutav Ants.
Lavastus suudab esile manada revolutsiooni fataalse jõu, mis paljud romaani tegelased teispoolsusse viib – sõltumata justkui nende endi tahtest või johtudes just seletamatust vabadusehast, mis igal ajastul oma ohvrid sisse nõuab. Siiral ja lapselikul moel kehastab seda elu- ja vabadusjanu nääpsuke Kristi, kelle Ursula Ratasepp vaatajate südamesse mängib. Üks vaieldamatult õnnestunuim näitlejasooritus sel suvel. Revolutsiooniga rohkem kui mänguga kaasa minnes unistab Kristi tegelikult ju suurekssaamisest – naisena iseolemise vabadusest. Täiesti uudses võtmes lahendatud Mari (Epp Eespäev) tahab rohkem kui valust vabaneda koormavast süütundest. Kui varasemates tõlgendustes on Mari kujutatud voodi külge aheldatud surijana, siis Nüganeni-Eespäeva Mari on pigem see noor neiu, kes oma Jussikest õrritas, teadmata midagi ees ootavast elukoormast. Igaüks omamoodi otsib oma iseolemist, üritades vabaks saada, astuda vastu oma saatusele, Jumalale, süütundele – olgu Andres, Pearu, Ants, Bõstrõi, mõisnik, ka ju Indrek.
Või ka marodööritsev kamp (aga ka massid foonil), kes eneselegi aru andmata mässas, teadmata, millise vabaduse nimel ja milleks. Midagi pole teha, aga paratamatult meenutas see seltskond pronksiööde atavistlikku massi. Kas sündis see paralleel ainult vaataja peas või võis sellest välja lugeda lavastaja vihjet meid üsna lähedalt puudutanud sündmustele. Võib-olla pole paralleel päris kohane, sest 1905. aasta rahutused sündisid paljuski lootusest paremale tulevikule – olgu Venes või tsaaririigile allutatud Eestis.