Silvia Moreno-Garcia, Mehhiko õudusjutt. Inglise keelest tõlkinud Eve Laur, toimetanud Urmas Alas. Kujundanud Tim Green ja Jan Garshnek. Rahva Raamat, 2022. 366 lk.
Originaalpealkiri „Mexican Gothic“ viitab tegelikult pingele Ladina-Ameerika kogemuse ja klassikalise inglise kirjandusžanri vahel. Siin on olemas kõik gooti romaani põhielemendid, kuid neid rakendatakse väga tänapäevaselt: esmajoones koloniaalse traumaatilise mineviku nähtavale toomiseks, isandate ja alamate vahelise suhte ja mineviku õuduste (nt eugeenikateema) kriitiliseks kõnelema panekuks jms. Teine oluline traditsioonist kõrvalekalduv punkt on protagonistist noor naine, keda ei kujutata ohvrina, kes võitleb lõpuni ja võidab kurjuse. Siiski ei puudu tegelaste hulgast ka tuttav gooti kirjanduse troop ehk vangistatud naine, poolhullumeelne, meeste maailma allutatud subjekt. Praeguseid hoiakuid jõustav vaade seotakse niisiis klassikalise materjaliga, mille põhimotiiviks on „nad tulevad ikkagi, sosistavad öösiti, ja ma kardan neid nii väga, neid rahutuid surnuid, vaime, lihata olevusi“ (lk 15). Äratundmist lubab romaan veel muudeski registrites: pastoraalsus vs. metsikus on üks gooti kirjanduse kandvaid vastandusi; tüüpiline tegevuskoht on lagunenud, kalmistu läheduses asuv viktoriaanlik maja või loss; samuti inetuse kategooria (inimmuld!) kontrastiks noore neitsi ilule jms. Mehhiko kõrgmäestikku paigutatud lagunenud mõisast saab iseseisev ja atmosfääriline karakter, mida ehitatakse paljuski kontrastide kaudu. Kui tavakirjanduses on jutustuse aeg öösel kokku surutud, siis gooti romaanis toimuvad põhisündmused öösel ning selle järgmiseks tasandiks saab eraldi narratiivse üksusena unenägu. Huvitav sisuline element on müstiline taime-horror, mis on siin inimese ja taime vaheliste piiriületavate suhete, hübriidse subjekti aluseks: „Seen ja päris inimteadvus sulasid ühte nagu vaha“, sest „seenel läks vaja inimteadvust, mälestuste anumat, mille abil valitseda“ (lk 342). Selles on muidugi aktuaalselt kõlavat emakese Maa ähvardust – kättemaks maavarade ja inimeste väärkasutamise eest minevikus (hõbedakaevandused) ja allegooriline meeldetuletus praegusele lugejale.
Kate Elizabeth Russell, Minu sünge Vanessa. Inglise keelest tõlkinud Evi Eiche, toimetanud Sirli Peepson. Kujundanud Elsie Lyons. Helios, 2020. 412 lk.
Tugevalt ja varjamatult Nabokovi „Lolitaga“ suhestuv seksuaalse ärakasutamise ja ahistamisteemaline romaan, mis tegeleb mitme keerulise dilemmaga, lisaks nimetatutele veel süükompleks ja ohvriksolek, struktuurne möödavaatamine probleemist, minevikutraumaga toimetulek ja identiteedi lagunemine selle käigus. Seda võib nimetada ka transgressiivseks romaaniks, üleastumisest tehakse mitu korda juttu („Üks üleastumine määratleb mind kogu ülejäänud eluks“), aga seda üleastumist vaadatakse siis väga mitmest vaatepunktist, kusjuures minajutustaja (ohvri) ja üleastuja (seksuaalkurjategija, ahistaja) vaatepunktid on mõlemad ebausaldusväärsed. Seejuures tuleb protagonisti kohta öelda, ja ta ise rõhutab seda mitmel korral, et traumast on raske rääkida ning selle narratiiviks kujundamine on valu, viha ja alanduse tõttu keeruline ja painajalik protsess. Katkendlikust ainesest tuleneb tunnusjoon: „mälestused on nagu purunenud klaas“. Kõrvalpilgu kaudu tehakse lõpuks ka järeldus, et „sellistel lugudel on vägi maailma muuta“ – ilmselt võiks selle väljaütlemise kohandada transgressiivsele kirjandusele üldiselt.