Möödunud suvel ei olnud kõige suuremaks ohuks Eesti inimeste tervisele koroonaviirus, vaid globaalsed kliimamuutused. 2021. aasta juunis ja juulis suri siin ligi 250 inimest rohkem kui eelneval aastal, koroonasse aga vaid neliteist. Küll aga tabas nendel kuudel Eestit erakordne kuumalaine, mida Tervise Arengu Instituut nimetab oma aastaülevaates ühe põhilise surmapõhjusena. Kuumalained, kui õhutemperatuur on üle 30 kraadi kahel või rohkemal järjestikusel päeval, on olnud Eestis küllaltki haruldased: XX sajandil esines neid ehk kolm-neli korda kümnendil. Nüüd ei möödu ükski aasta ilma kuumalaineta, mõnikord on neid ka mitu.

Kuumalained, nagu paljud kliima­muutuste tagajärjed, tabavad eriti rängalt ühiskonna nõrgemaid. Kestev kuumus võimendab krooniliste haiguste sümptomeid ja koormab südant, mistõttu kannatavad kuumalainete tõttu eriti vanemad ja väetimad inimesed. Vaesematel on keerulisem kuuma käest pääseda: neil on keerulisem hankida endale konditsioneer või sõita linna­palavusest ära suvilasse. Vaesemates linnaosades on vähe rohelust, mis temperatuuri alandab. Ka sotsiaalne vaesus loeb: Richard Kelleri uurimus 2003. aasta Pariisi kuumalaine kohta näitas, et kuumas hukkunutel polnud sageli sõpru ja pereliikmeid, kes oleksid neile helistanud, nende tervise kohta pärinud või neile jahedat ulualust pakkunud.

Võiks arvata, et terviseoht, mis on võrreldav koroonaviirusega ning mis tulevikus ainult kasvab, nõuab riigilt erakorralist tegutsemist. Prantsusmaa valitsuse tegutsematus 2003. aasta kuuma­laine ajal viis ametliku juurdluse ja tervishoiuministri Jean-François Mattei töökaotuseni. Meil pole kuumus valitsuse tasemel teemakski tõusnud, ainus reaktsioon on terviseameti hoiatused. Antakse nõu, kuidas muuta oma käitumist: väldi kuumuses töötamist, ära liialda kohvi ja alkoholiga, joo palju vett ja katsu olla varjus või konditsioneeriga ruumides. Kõik mõistlikud soovitused, aga just neil, keda liigkuumus kõige rohkem ohustab, on kõige keerulisem neid nõuandeid täita. Paljud tööandjad vilistavad kuumusele ja nõuavad töö jätkamist, hoolimata ilmast. Töölt koju­jäämine ei pruugi olla paljudele rahaliselt võimalik. Konditsioneerid on kallid ja varju pole betoondžunglis lihtne leida. Minimaalne, mida linnad ja omavalitsused sellises olukorras teha võiksid, on luua avalikud jahutusruumid ja joogipunktid: raamatukogud, kultuuri­keskused ja teised avalikud ruumid tuleb muuta kohtadeks, kus kõik inimesed on kutsutud ennast konditsioneeritud õhu käes jahutama. Põhjalik järelevalve töökohtadel võiks samuti olla elementaarne. Valitsuse tasemel peaks aga plaani pidama järgmisteks aastateks, sest, kui Twitteri-koomikuid tsiteerida, meie senise elu kuumim suvi on tõenäoliselt meie ülejäänud elu üks jahedamaid.

Probleemi lahendamise asemel teeb meie praegune linnaplaneerimispoliitika aga olukorda hullemaks. Ammu on teada, et liigkuumust võimendab nn kuumasaare-efekt, kus haljastuseta betoneeritud linnaruum imab päikese­valgust endasse ning kuumeneb seetõttu veelgi. SEI Tallinna uuring näitas, et rohealadel on öine temperatuur keskmiselt kaks-kolm kraadi madalam kui hoonestatud kivihallidel aladel. See on kuumaperioodil eriti oluline, sest just öine jahtumine annab organismile võimaluse taastuda ning siseruumidesse õhku, mis need ka päeval jahedana hoiab. Uusarendused, kus puudub kõrghaljastus ja mis on täis parklaid, tekitavad aga ainult uusi kuumasaari. Ka Tallinna linnaisadel tundub olevat mingi ürgne vastumeelsus puude suhtes, mistõttu kipub meie linnaruum kuumalaineid hoopis võimendama, selle asemel et need maandada.

Paraku on selline hoolimatus Eesti poliitikas tüüpiline. Probleemid, mis tabavad rahvastiku vaesemat ja haavatavamat osa, mille mõju on pikaajaline ja kompleksne ning mis vajavad vaatlemiseks uuringuid ja analüüse, on riigi seisukohalt sama hästi kui nähtamatud. Õhureostus, toksiliste pestitsiidide mõju, autostumisest ja halvast linnaplaneerimisest tulenevad rahva terviseprobleemid – kõik need on jäänud tähele­panuta või kui need tähelepanu saavad, siis nädalavahetuse jutu­saadetes, kus mingid onklid nende üle ilguvad. Igavesti neid aga ignoreerida ei saa: ühel hetkel tekib küsimus, mis legitiimsust saab üldse omada riik, mis on jätnud unarusse oma põhiülesande, kodanike elu ja tervise kaitse.