Haapsalu Valgete Ööde festival 30. VI – 3. VII, korraldaja Eesti Kontsert.

Senitundmatu nimetuse Haapsalu Valgete Ööde festival taga peidab end juba viis aastat toimunud Tšaikovski festival, mille nimemuutus põhjalikku selgitust küllap ei vaja. Mainime siiski, et festivali korraldanud Eesti Kontserdi juht Kerttu Orro on seda põhjendanud avalikkuse ootusega, sest senisele võinuks omistada tähendusi, mida festival kindlasti väljenda pole soovinud. Küll aga annab nimevahetus võimaluse fookust laiendada, sest ehkki Tšaikovski loomepagas on lai, oleks ainult tema teostele pühendatud festivali kardetavasti varem või hiljem pidanud rebrändima.*

Festivali avas Uuemõisa mõisa saalis Trio Hämarik koosseisus Triin Ruubel-Lilleberg (viiul), Theodor Sink (tšello) ja Sten Heinoja (klaver). Kõik kolm on kahtlemata väljakujunenud, küpsed ning mitmekülgsed interpreedid, ent Trio Hämarik seevastu uus kooslus, kelle senised koosmängimised on olnud põgusad, kuid piisavad mõistmaks, et koostööd tuleb kindlasti jätkata. Samale järeldusele jõudis Haapsalu kontserdipublik, kes võttis trio esinemise vastu väga soojalt. Ja tõepoolest, neid klaveri, viiuli ja tšello kooslusi, kus keelpillide mängukäsitlus – pean silmas eelkõige tooni ja vibraatot, aga ka üleüldist kõla – harmoneeruks sama hästi kui Ruubeli ja Singi puhul, kohtab harva. Pigem kipub olema nii, et ühe keelpilli mäng on virtuoossem ja maksab lõivu mahlakale toonile, või vastupidi: loodetakse, et klaver kolmanda, kõige jõulisema liikmena need erinevused tasandab. Ruubeli-Singi-Heinoja trio oli aga selles mõttes tasakaalus ning vajadus midagi tasandada puudus täiesti.

Trio tõeline potentsiaal ei pääsenudki valla niivõrd kontserdi esimese teosena esitatud Rahmaninovi „Eleegilises trios“ nr 1 g-moll (1892), vaid hoopis Tšaikovski klaveritrios a-moll op. 50 (1882) pealkirjaga „Ühe suure kunstniku mälestuseks“, mille helilooja on pühendanud aasta varem surnud sõbrale ja juhendajale Nikolai Rubinsteinile. Tšaikovski on ühes kirjas oma patroonile Nadežda von Meckile tunnistanud, et klaveri-viiuli-tšello kooslus talle üldse ei istuvat, ent antipaatiale vaatamata kavatsevat ta siiski triožanris eksperimenteerida. Ent suurte meistritega on imelik lugu: isegi kui nad enda arvates ainult katsetavad, sünnib selle tulemusena ikkagi meistriteos. Seda võib julgelt väita ka klaveritrio a-moll kohta. Kui üldse rääkida eksperimenteerimisest, siis vormis, sest teos on klassikalise kolme­osalise vormi asemel kaheosaline. Seejuures jaguneb teine osa omakorda kaheks, kus tema con variazioni võib tinglikult olla vaadeldav kui klassikalise sonaadivormi keskmine ning variazioni finale e coda kui kolmas, teose algul kõlanud peateema kordus, mis paneb teosele väärika punkti.

Mis puutub helikeelde, siis siin eksperimenteerimist ei ole, sest Tšaikovski mõtlemine jääb žanrist sõltumata ikkagi sümfoonilis-orkestraalseks, s.t tema kammermuusika pole kunagi tava­pärases mõttes kammerlik. Orkestraalset faktuuri kannab kahtlemata kõige enam klaver, mille virtuoosse partiiga tuli Sten Heinoja suurepäraselt toime, ansamblipartnereid samal ajal mingilgi viisil n-ö üle mängimata. Teise osa tema con variazioni mänguline karakter pakkus ühtlasi ka mõlemale keelpillile väga nauditavaid soolorepliike.

Järgmine päev tõi kolm väga põnevat elamust. Esimene oli Läti riikliku segakoori Latvija kontsert, kus dirigent Māris Sirmaisi juhatusel toodi Haapsalu toomkirikus kontserdil „Inglite laul“ esitusele valik vene kirikulauludest läbi aegade: Vassili Titovist (1650–1715) kuni Rahmaninovi, Tšaikovski, Stravinski ning ukraina heliloojate Valentõn Sõlvestrovi ja selle aasta 27. veebruaril meie hulgast lahkunud Hanna Havrõletsini. Latvija esinemine vääriks küllap eraldi sügavuti minevamat arvustust, kuid olgu siiski märgitud, et kava selgroo moodustas Rahmaninovi 1910. aastal loodud „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“, mis on kirjutatud õigeusu kirikus kõige enam kasutatud ja kesksele samanimelisele tekstile.

Liturgia tekst on iseenesest mahukas, ent Rahmaninov heliloojana on käsitlenud seda küllaltki vabalt, mis pole õigeusu kirikus tavapärane, kui teost esitatakse liturgilisel eesmärgil. Seetõttu on alust arvata, et Rahmaninov ei kavandanud oma teost üldse kirikusse, vaid hoopis kontserdisaali. Kuna Latvija ei esitanud „Püha Johannes Kuldsuu liturgiat“ kogu mahus ning teos on üsna eklektiline, sai selle ette, vahele ja lõppu põimida teiste heliloojate teoseid, mis põimusid ajalistele ja helikeelelistele erinevustele vaatamata ütlemata kauniks tervikuks. Ehk sellepärast, et neid esitatakse siinmail väga harva, jäid kõige eredamalt kõrva just tänapäeva autorite laulud, eriti Havrõletsi 2001. aastal kirjutatud põnevate ja mõneti isegi ootamatute harmooniliste liikumistega „Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“, mille tekst („Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.“) on Venemaa agressiooni kontekstis praegu paraku vägagi aktuaalne.

Esituse kohta ei ole midagi lisada: maailma üheks parimaks segakooriks nimetatud Latvija on kahtlemata seda tiitlit väärt. Pole keeruline aimata, kui täis võib olla koori esinemiskalender, sestap suur tunnustus Eesti Kontserdi meeskonnale, et õnnestus see koor Haapsalu Valgete Ööde festivalile esinema saada! Väga rõõmustas ka asjaolu, et kontsert läks täissaalile ning publik võttis selle vastu püsti seistes aplo­deerides.

Menukas, aga eelkõige südamlik oli ka selle õhtu järgmine kontsert: Läänemaa ühisgümnaasiumi saalis vapralt kuumust trotsides esitasid meeleolukaid armastuslaule-romansse metso­sopran Karis Trass, bass Priit Volmer ja pianist Jaanika Rand-Sirp (kõik Estoniast). Esinejaid tuleb õnnitleda nii hea esituse kui ka äärmiselt õnnestunud kavavaliku puhul, sest tuntud vene heliloojate romansside (eelkõige muidugi Tšaikovski, aga ka Anton Rubinstein) vahele oli väga oskuslikult põimitud ka eesti heliloojate armastuslaule. Ehk oligi õhtu suurim üllataja Karis Trassi esituses kõlanud Ester Mägi (1922–2021) Valli Naelapea tekstile loodud soololaul „Ööhõlmad“ (2002). Oma dramaatilise ja kohati ängistavagi koloriidi poolest meenutab see pigem Mussorgski tsükli „Surma­laulud ja -tantsud“ „Hälli­laulu“, mistõttu seda ei saagi pidada traditsiooni­lises mõttes armastus­lauluks. Ka peab selle esitaja olema hingeliselt üht-teist läbi elanud, n-ö puhta lehena seda laulda pole võimalik. Karis Trassi tõlgendus oli igal juhul sügavalt läbi tunnetatud ja ka vokaalselt laitmatu.

Priit Volmeri vokaalsed võimed ja sarm pääsesid kõige eredamalt esile Tšaikovski Aleksei Tolstoi tekstile kirjutatud „Don Juani serenaadis“. See laul on esitajale sisulises mõttes paras pähkel, sest isegi kõige kuulsamad artistid, keda mul on olnud võimalus kuulata, annavad Nisettale (daam, kelle poole peategelane laulus õhkab) pigem raudse käsu, aga ei palu või meelita teda rõdule ilmuma. Ah, millal te, mehed (ja see pädeb ka Volmeri kohta), küll ükskord taipate, et ükski vähegi enesest lugu­pidav daam ei ilmu ometi käsu peale, vaid teda tuleb meelitada ja paluda, eriti kui ollakse don Juan?

Päevale pani punkti öökontsert „Keelpillikunstnikud“ kell 23 toom­kirikus. Tuleb nentida, et hilisõhtused kontserdid on festivaliprogrammis ühed ägedad ettevõtmised, sest soojadel sumedatel öödel, millega meid sel suvel on õnnistatud, oleks patt magada. Aga ka mängijail on päeva palavuse taandudes mõnus esineda ning kuulajal sama nauditav kontserdi järel läbi öise romantilise linna koju jalutada.

Ent tagasi eelmainitud kontserdi juurde, kus esines muljetavaldav plejaad noorema põlvkonna keelpillimängijaid: viiuldajad Anna-Liisa Berzodny ja Johannes Põlda, vioolakunstnikud Kaija Lukas ja Sandra Klimaitė ning tšellistid Jan-Erik Gustafsson ja Indrek Leiva­tegija. Nad kõik on kas Eestis sündinud, õppinud või Eestiga muul moel seotud, aga karjääri teinud pigem suurtel muusika­lavadel Euroopas. Seetõttu ei pruugi kõik nimed laiemale kodupublikule tuttavad olla, küll aga muusikaprofessionaalidele. Ja tõesti, kava oli põnev ja sisaldas Eestis üldse mitte mängitud või harva esitatavaid teoseid. Täielik üllatus oli omal ajal Moskva konservatooriumis peadpööritavat karjääri teinud, ent noorelt surnud Anton Arenski (1861–1906) keelpillikvartett nr 2 a-moll viiulile, vioolale ja kahele tšellole op. 35 (1894), aga ka suhteliselt harva esitatav Tšaikovski keelpillisekstett d-moll „Mälestus Firenzest“ op. 70 (1890/1892). Kui muidu igati kõrgetasemelise esituse juures millegi kallal norida, siis mõningate intonatsiooniliste ebatäpsuste pärast, mis tulenesid ehk sellest, et selles koosseisus on mängitud alles vähe aega. Igasugune ansamblimäng nõuab aga kokku­harjutamist, olgu mängijad nii head kui tahes. Erilise hardusega läks aga südamesse kontserdi lõpuloona kõlanud Valentõn Sõlvestrovi „Palve Ukraina eest“ tsüklist „Maidan-2014“ Xandi van Dijki seades.

2. juulil leidis Haapsalu linnuse hoovis aset festivali kõige suurejoonelisem ja ehk ka oodatuim kontsert, kus dirigent Andres Kaljuste juhatusel esines Tallinna Kammerorkestri solistina äsja Brüsselis kuninganna Elisabethi konkursil III preemia pälvinud Marcel-Johannes Kits, kellele see oli pärast konkurssi esimene ülesastumine kodupubliku ees. Tema esituses sai kuulda tšellorepertuaari absoluutsesse kullafondi kuuluvat Tšaikovski „Rokokoo-variatsioone“ op. 33 (1876-1877), milles publik ei pidanud pettuma: hiilge­vormis noor tšellist mängis suure tehnilise üleoleku ning muusikalise naudinguga. Tšaikovski puhul on oht minna ülearu romantiliseks, mistõttu tulemus võib kujuneda labaselt väljendudes läilaks. Kitse interpretatsioon oli väga heas balansis ja küllap aitas kaasa ka dirigent Andres Kaljuste ja TKO võrdlemisi hillitsetud käsitlus. Väga meeldivalt kõlas orkestri esituses ka Mozarti sümfoonia nr 39 Es-duur, kus jäi eredalt kõrva ühtaegu elegantselt ja kelmikalt esitatud klarnetiduett III osa trios, aga eelkõige muidugi IV osa finale, allegro, see orkestri­ettemängude õudusunenägu keelpillidele. Igatahes pöörasest tempost, mille dirigent valis, tuli orkester auga välja! Ehk tingisid kiire tempo­valiku ootamatult taevasse ilmunud hallid pilved ning soov enne vihma looga lõpule jõuda?

Kokkuvõtvalt tuleb Eesti Kontserti kiita nii festivali esinejate ja repertuaari­valiku kui ka korralduse eest. Eriti sümpaatsed olid muusikateadlase Evelin Kõrvitsa koostatud kavad põhjalike ülevaadetega heliloojatest ja esinejatest, samuti teoste saamisloost, vokaalteoste puhul on lisatud ka eestikeelne tõlge. See võib tunduda elementaarne, ent nii professionaalseid materjale pole pakkuda sugugi mitte kõikidel festivalidel. Kiitust väärib ka esinemiskohtade valik, sest spetsiaalselt musitseerimiseks mõeldud saale on Haapsalus ju vähe ning seega tuleb kontserdipaikade leidmisel olla loominguline. Kuuldavasti mõlguvad korraldajatel meeles järgmisel aastal ka juba uued kohad, nii et jääme põnevusega ootama nii neid kui ka uut temaatilist fookust. Tõesti, festivali vastne nimetus ju mingeid piire ei sea!

* Kaire Reiljan, Tšaikovski festivalist saab Haapsalu Valgete Ööde festival. – Lääne Elu 23. IV 2022. https://online.le.ee/2022/04/23/tsaikovski-festivalist-saab-haapsalu-valgete-oode-festival/