Hooviteatrite festival 11. – 12. VI Paides.
Millegipärast mulle tundub, et sõna „hoov“ kuulub puumaja juurde. Mõistusega võttes see nii pole, mistõttu on arusaadav, et festival korraldati hoovides, kus jalutavad ja kuivatavad oma pesu võimalikult paljud, see on kortermajade akende all. Osa vaatajaid olidki korterite akendel. Näitlejaid oli Hiiumaalt (Hiiu Naaditeater) Sangasteni (näitetrupp Rukki Narrid).
Hooviteatrite festivalil etendus esimesena Tartu Mart Reiniku kooli teatri Kärjelind lavastus „Kalevipoeg“. Pole vahest mõtet rääkida osatäitjate näitlejameisterlikkusest, kuid isetegemise lusti oli küll. Soe ja avatud süda on külmast ja kui tahes täpsest mõistusest igal juhul rohkem väärt. Nõmme huvikooli draamastuudio „Kortermaja rõõmud“ võiks muidu vahele jätta, aga selle puhul väärib esiletõstmist, et tegu oli ainsa spetsiaalselt festivali tarbeks tehtud lavastusega.
Kui vaimsuselt tundusid need kaks truppi olevat justkui põhikooli lõpp ja progümnaasium, siis kolmandana nimetan n-ö lõpuklasse ehk truppi SEKAM lavastusega „Ränd“. See oli sel festivalil üks ootamatumaid etendusi. Ajas ja ruumis rändamine pole mind eriti kunagi paelunud, seekordne aga … Kuidas küll seletada seda, et Tallinna teeninduskooli tüdrukud huvituvad Robespierre’i ajastust? Improvisatsioonioskus ja sellega kaasnev näitlemise sujuvus tulevad aastate ja praktikaga. Oh oleks, et huvi ega kirg ei kustuks!
Mõlemal festivalipäeval oli üks lavastus, mida nimetatakse laadajandiks, ent mööndusega, sest need olid esitatud stiilselt. Igatahes soovitan suvalisele laadale nii Hiiu Naaditeatri „Limonaadi Etsi“ kui ka Rukki Narride „Heldurit ja naisi“. Esimene on sutsukese sotsiaalsem (tegevus toimub tobedas nõukaaegses tööstuskeskkonnas), teine piirdub suhetega (anekdootide illustratsioon).
Ärgu arvatagu, et sel festivalil ei pakkunud miski mõtteainet. Esimene lavastus, mille ajal mul suu algul lahti vajus, siis silmad punni läksid ja lõpuks süda värisema hakkas, oli Tartu Vilde teatri monolavastus, Janno Puusepa „Ma ja sa“ (lavastaja Iiris Õunpuu, mängib Andrus Novoseltsev). See armastusest kõnelev lugu kõlab mõnele ehk uskumatult, aga olen samalaadset ka varem kuulnud ja olnud sellest erutatud, ent need seigad on olnud laiali puistatud. Nüüd vapustas mind nende kontsentreeritus ja esituse täpsus. Poleks uskunud, et kogen sel festivalil emotsionaalset särinat, aga õnneks eksisin.
Järgmine nähtud etendus oli valus, millisena ongi ju Kerttu Rakke romaan „Hirm“ mõeldud – selle alusel kirjutas ja lavastas Virko Annus Loodeteatris „Sisaliku needuse“. Loomulikult on ka siin armastust, ent vähemalt samavõrd teravalt on püsti üldinimlikud ja sotsiaalsed okkad. Nimetan seda lavastust festivali vahest kõige mõtlemapanevamaks. Kui võrrelda eelmisega, siis seekord oli vapustus rohkem intellektuaalne või, õigemini, külm ja jõhker.
Järgmine elamus oli üleni toetav. Esta Sokk tegi õigesti, et tõlkis ja lavastas Galina Lavrinenko naljaka tragöödia „Kastist välja“, mille on Tabivere teatrile E.H.K. kohandanud Tõnis Lepp. Kahekesi koos Helgi Hermanniga mängivad nad ilusas gradatsioonis välja selle, et tuleb jääda iseendaks: kui pead lugu enesest, teevad seda ka teised.
Teatri TRET lastelavastust „Põrsalugu“ vaadates meenus Urmas Sisaski lastemuusikal „Sööbik ja Pisik“ Thorbjørn Egneri raamatu ainetel. Kuna ma ei kuulu sihtrühma, ei saa midagi kindlat väita, kuid etendus tundus natuke venivat. Õigem oleks seda küsida küll viieaastastelt.
Järgmisena võtan jutuks Raivo Adlase lavastatud ja AX-teatri etendatud Hugo Raudsepa „Viimse eurooplase“ (arvatavasti Adlase teatralisatsioon). Natuke naljakas on professionaali lavastusele midagi ette heita, kuid andnuks tihendada küll. Tõsi, siis tulnuks mõned detailid välja jätta, ent terviku nimel olnuks see õigustatud. Tuhat korda rõhutagem, et praeguses ajas on see materjal väga kohane. Selles lavastuses oli selge arenguga lugu.
Lõppu tuleb Vahuküla näitetrupi „Retropuhkus“, mis võinuks laias laastus käia ka „Limonaadi Etsi“ juurde, kuid siiski mitte. Esiteks oli see tunduvalt rohkem teatrilavastus ja teiseks oli ta ka tegelikult festivali viimane etendus. Lavastus lõppes sellega, et algab pidu, kuid tegelikkuses jäi see peoks-diskoks ülekasvamine kahjuks ära. See olnuks stiilne, eelistanuksin seda Jarek Kasari kontserdile, millega asi reaalselt päädis. „Retropuhkus“ on struktuurilt midagi „Siin me oleme“ laadis.
Kokkuvõtet pole eriti lihtne teha. Eriti olukorras, kui Paide teatri ja ka arvamusfestivali ehk Paide (kultuuriliste) märkide kohale on kerkinud tumedad pilved. Kes teab, kas need murepilved oligi põhjus, miks kaldus aruteluringis „Huviteatrite tulevik“ jutt korduvalt rahale. Teatavasti on arusaamatuste põhjuseks enamasti raha puudumine. Optimistina ütlen, et see on ju hea, sest enamik inimesi ei tahagi elu korruptsiooniga ehk seda, et arusaamised sõltuvad rahast.