Pikka aega on liikumist planeeritud selliselt, et autoga saaks sõita võimalikult otse, kiiresti ja mugavalt. Nii on sellest saanud domineeriv liikumisviis. Auto tulek andis vabaduse liikuda, kuhu tahad ja millal tahad, kellestki sõltumata. Autost on kujunenud mugavus­ese, nii igapäevane ja harjumuspärane, et ilma selleta justkui ei saagi. Sellel mugavusel on siiski olnud oma hind, laialdasel sõiduauto kasutamisel on palju negatiivseid külgi. Mootorsõidukite heitgaasid saastavad õhku ja mõjutavad kliimat. Saastunud õhk ja liiklusmüra mõjuvad halvasti tervisele. Ka mugavus on jätnud jälje meie tervisele. Eesti rahvastiku tervise arengukava järgi on vähene aktiivne liikumine nii ülekaalulisuse kui ka muude haiguste oluline riskitegur.¹ Unustada ei saa ka avaliku ruumi rolli. Laiad sõiduteed ja suured asfaltplatsid on ruum autodele – isegi selliselt ei taha need ära mahtuda –, aga me ju tahame end ka inimestena ruumis hästi tunda ja mitte ainult seal, kus selleks ruumi üle jääb, vaid seal, kus igapäevaselt liigume ja viibime.

Alternatiivid

Autostuva ühiskonna ja sellest tingitud kitsaskohtade lahendamiseks tuleb liikumine teha säästvamaks. Kui varem on eri liikumisviise olnud vähem, siis praegu elame kiiresti muutuvas maailmas. Liikuvuse trendid on viimastel aastatel palju muutunud ja muutuvad ka praegu. Liikumisvõimalusi ning liikumisega seotud teenuseid ja ärimudeleid tuleb aina juurde. Viimastel aastatel on tänavad vallutanud elektritõukerattad. Rattarendi süsteemid võimaldavad kasutada jalgratast seda omamata. Linnapildis võib üha sagedamini kohata kastirattaid ning katsetatakse autonoomsete sõidukitega. Muutusi on palju, nimetatud on vaid osa.

Liikumisviise on seega juba praegu mitmesuguseid ja palju. See loob omakorda võimaluse kasutada sihtpunktide vahel liiklemiseks eri liikumisviise ja ka nende kombinatsiooni. Jõuame multimodaalse liikuvuse juurde, mis tähendab, et reisi jooksul kasutatakse vähemalt kahte liikumisviisi, sealhulgas jala käimine. Selline liikumine võib paljudel juhtudel kujuneda kõige kiiremaks, odavamaks ja säästvamaks. Võimaluste rohkus tagab parema ligipääsu kohtadele, kuhu muidu ilma autota ei pääse. On tehtud uuringuid, mis näitavad, et inimesed on tasapisi valmis isiklikust sõiduautost loobuma ja kasutama alternatiivseid liikumisviise.² Selleks et eri liikumisviise oleks võimalikult kiire, lihtne ja mugav kombineerida, on vaja liikuvuskeskusi.

Liikuvuskeskus

Liikuvuskeskuste kontseptsioon on pealtnäha lihtne. See on koht, kuhu koonduvad eri liikumisviisid ja neid toetavad teenused. Aga milliste liikumisviisidega tuleb arvestada? Millised on tähtsad teenused? Kas on veel midagi vajalikku, mis jääb esmapilgul märkamata?

Euroopa ja Põhja-Ameerika juhendite, arengukavade ja uuringute analüüsimise tulemusena pakun välja, et liikuvuskeskuste tähtsad teenused ja elemendid võiks jagada viide kategooriasse: liikumisvõimalused, liikuvuse tugiteenused, keskkond / avalik ruum, info ning lisateenused.

Liikumisvõimaluste kombineerimisel on enim käsitletud bussi, autorendi ja rattarendi kombineerimist. Münche­nis tehtud uuring näitas, et head autorendi ja autojagamise võimalused vähendavad soovi omada autot ning autoga läbitud kilomeetrite hulka.³ Ratta­rendi puhul võiks eelistada elektrijalgrattaid, sest nendega liikudes ei mõjuta reljeef sõidukoormust ja pikemat vahemaad on kergem läbida.

Liikuvuse tugiteenuste puhul on tähtsad parklad, küll aga mitte sellisel kujul, nagu oleme harjunud neid nägema. Siiani on peamiselt keskendutud „pargi ja sõida“ tüüpi parklatele ning rendiautodele mõeldud parkimiskohtadele. Sama tähtis on jalgrataste hoiustamine. Siinkohal tuleb eristada pikaajalist ja lühiajalist parkimist. Lühiajalise parkimise puhul on olulised jalgrattahoidjad, kuhu saab ratta lukku panna, pikaajalise parkimise võimalus peab olema ilmastikukindel ja turvaline – selline, kuhu saab ratta jätta vajadusel ka mitmeks päevaks.

Elektrisõidukite kasutamine on kasvutrendis ja seega on oluline pakkuda ka võimalust neid laadida. Elektriautode laadimine on saanud juba tavapäraseks ja neid võimalusi luuakse pidevalt juurde. Liikuvustrendide muutumisega näeme ühtlasi, et mõelda tuleb ka kergliiklurite peale. Laadida peaks saama nii elektritõukerattaid kui ka -jalgrattaid, aga miks mitte ka elektriratastoole.

Füüsiline ruum on väga oluline: peamine on luua ligipääsetavus ja istumis­võimalused nii keskuses kui selle ümber. Sama tähtsad on haljastus, valgustus ning hea ja ohutu tänavaruum. Viimane hõlmab palju eri aspekte, kuid kõige olulisem on see, et tänaval peab saama mugavalt ja turvaliselt liigelda igaüks olenemata vanusest, liikumisvõimest või liikumisviisist. Ei saa unustada, et iga reis, olenemata liikumisviisist, algab ja lõpeb jala käimisega.

Liikuvuskeskustes on oluline ka info jagamine ehk viidad, infokioskid ja visuaalne identiteet. Viitade puhul tuleb mõelda nii sellele teabele, mis aitab leida vajaliku suuna liikuvuskeskuse sees, kui ka sellele, mis käib sihtkohtade ja ümbritseva ruumi kohta. Infokioskid peavad tagama info kättesaadavuse. Visuaalne identiteet aitab liikuvuskeskuse ruumis nähtavaks teha ja ära tunda.

Selleks et liikumisviiside valik oleks mugav ja selge, teekond optimaalne, tuleb info saamine teha võimalikult lihtsaks ja mugavaks. Liikumisviiside kombineerimise lihtsustamiseks tuleb rääkida ka info koondamisest, mida tuntakse lühendi MaaS all (Mobility as a Service ehk liikuvus kui teenus). See on digitaalne platvorm, kuhu on kokku toodud liikumisviisid ja teenuse pakkujad, see on lüli liikuvuskeskuste ja liikumisviiside vahel. Ühte rakendusse on kokku koondatud info liikumisviiside kohta, reisiplaneerijad ning tasumise süsteemid.

Suur osa informatsiooni on digitaalses ruumis, seega on liikuvuskeskuse olulised lisateenused ka traadita internet ning telefoni laadimise võimalus. Seal võiks paikneda ka pakiautomaadid, mis vähendavad üleüldist liikumise vajadust, ning ka hoiukapid või pagasihoid. Need on vajalikud nii turistidele kui ka igapäevastele liiklejatele, kes kõiki asju päeva jooksul ei vaja. Loomulikult on tarvilikud ka kohvik või kiosk ehk koht, kus midagi kohapeal süüa ja juua või kust näksimist kaasa osta. Need on vaid mõned liikuvuskeskusega seotud teenused ja elemendid.

Liikuvuskeskuste tüübid Tartu linna näitel

Liikuvuskeskustega seotud olulisi teenuseid ja elemente on palju, kuid on selge, et kõike ei ole mõtet igal pool kasutada. Keskuse olemus oleneb enamasti ju ikka sellest, kus see asub ja mis on selle eesmärk. Seetõttu on mõistlik välja töötada liikuvuskeskuste tüübid, s.t luua raamistik, millises kohas, milliseid teenuseid ja elemente on vaja. Igale tüübile on oma koht ning eri tüüpi keskused peaksid üksteist täiendama, sujuvaks liikuvuseks on vaja ühtset, tihedate ühendustega mugavat süsteemi.

Tartu linna näitel pakun välja neli liikuvuskeskuse tüüpi. Esiteks suured liikuvuskeskused, kuhu koonduvad kohalikud ja üleriigilised ühendused. Tartus on need bussijaam ja raudteejaam. Teiseks keskmise suurusega liikuvuskeskused, kuhu koondub linnaosa või asumi liikumine. Kui sellised keskused põimida kaubandus- või meelelahutusasutusega, saavad need olla ka omaette sihtkohad. Kolmandaks väikesed liikuvuskeskused, kuhu koonduvad esimese ja viimase kilomeetri ühendused. Neljandaks äärelinna liikuvuskeskused, mis on suunatud pigem pendelrändajatele – see on koht, kuhu saab auto parkida, et siis ühissõiduki või kergliikuriga edasi suunduda. Sellist tüüpi seostatakse liikuvuskeskustega kõige enam, kuid sujuvaks liikumiseks on vaja ühtset, eri tüüpidest koosnevat, tihedate ühendustega mugavat süsteemi.

Liikuvuskeskuste teenused ja elemendid olenevad selle tüübist. Näiteks ühissõiduki peatus ning auto- ja ratta­rent on olulised igat tüüpi keskuses, kuid nõudepõhist transporti on enam vaja väikeses ja äärelinna keskuses. Kui äärelinna keskus koondub „pargi ja sõida“ lahenduse ümber, siis keskmise suurusega keskuses on olulised pigem rendiautode parkimiskohad. Ligipääsetavus, hea ja ohutu tänavaruum on tähtis igal pool. Samuti on läbivalt oluline visuaalne identiteet. Seevastu infokioskit, kohvikuid, traadita internetti ja telefoni laadimise võimalust vajatakse enam suuremates keskustes.

Samm kestliku linna poole

Liikuvuskeskustesse koonduvad säästvaks liikuvuseks vajalikud teenused ja elemendid. See omakorda tagab säästvatele liikumisviisidele parema juurdepääsu ja teeb nende kombineerimise lihtsamaks. Kui isikliku sõiduauto asemel hakatakse kasutama ka muid liikumisviise, siis vähenevad auto kasutamise halvad mõjud keskkonnale ja tervisele.

Liikuvuskeskuste kasutatavust mõjutab info kättesaadavus ja teenuste kvaliteet. Targalt loodud keskused aitavad vähendada liikuvusega seotud ebavõrdsust ning luua paremad liikumisvõimalused kõigile. Arvestada tuleb sellega, et liikumisviisid ja -harjumused muutuvad ajas ning liikuvuskeskus peab olema piisavalt paindlik, et nende muutustega kaasas käia.

Liikumisviise ühendav keskus ei tohi olla pelgalt sõlmpunkt, vaid ka hea avalik ruum. Keskuste ühtse süsteemi loomine ja väljaehitamine nõuab palju tööd, kuid linnades on võimalik muutusi luua juba väiksemate sekkumistega. Parem linn algab juba rattaparklast, pingist ja puust.

Artikkel põhineb sel kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Liikuvuskeskuste olemus ja hierarhial põhinev kasutamine Tartu linna näitel“, juhendaja Tauri Tuvikene ja Merlin Rehema.

1 Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030. Sotsiaalministeerium.

2 Sören Groth, Multimodal divide: Reproduction of transport poverty in smart mobility trends. – Transportation Research Part A: Policy and Practice 2019, nr 125, lk 56–71.

3 Montserrat Miramontes, Maximilian Pfertner, Hema Sharanya Rayaprolu, Martin Schreiner, Gebhard Wulfhorst, Impacts of a multimodal mobility service on travel behavior and preferences: User insights from Munich’s first Mobility Station. – Transportation 2017, nr 44(6), lk 1325–1342.