Eesti kultuuriavalikkusel ja kogu Eesti rahval on põhjust leinaks. Meie kirjandusmaastikku ilmestava puiestiku helladest velledest on langenud üks kõrgemaid, mastipuu Mats Traat. Aastaringe kogunes peaaegu kaheksakümmend kuus – väärikas iga väärikalt täidetud elule. Ent lein jääb leinaks east hoolimata, sest inimelu ei tähista mitte ainult selle lõplikkus, vaid ka ainukordsus. Kirjaniku viimaste aegade raamatuks, mille poole ta ikka ja jälle pöördus, oligi 1979. aastal ilmunud ning Traadi peateost, jõgiromaani „Minge üles mägedele“ (1987–2010) sisse juhatanud lühiromaan „Puud olid, puud olid hellad velled“, lugu noorest mehest, kellele oli määratud peremeheks saada, kuid kes hindas üle kõige inimese õigust eneseteostusele vaba ja õiglase valiku alusel.
Oma suurte eelkäijate Tammsaare, varasema Ristikivi ja osalt kaasaegse Krossi kõrval oligi Mats Traat eesti eetose kirjanik. See tähendas süüvimist eestlase olemusse, tema kujutamist kõigis vastuoludes, eestluse eksistentsi ajalooliste ning kohalike tingimuste panoraamset ning ühtlasi psühholoogilise veenvusega kirjeldamist. See tähendas hoolt ja muret selle üle, mis meist saab, ning ikka ja alati ka lootuse sisendamist, et saabuvad paremad ajad, elu võidutseb surma üle ning ilu jäävuse seadus maksab. Ja nii juba 1960. aastate algusest peale eneses sihiteadlikult kirjaniku kutsumust ning kohustust arendades – see tähendas ühtlasi ühiskonna suhtes moralisti positsiooni hõivamist – kirjandus- ja stsenaristikoolituse toel. Nii et kui kuuekümnendate põlvkonna avamanifestiks kujunenud esimeses luulekassetis „Kandilised laulud“ (1962) näeme Traadis linnastuva tegelikkusega vaevaliselt kohanevat külanoorukit, siis edaspidi astub kümnetes luulekogudes, aga veel enam proosas, romaanides ja novellides Traat meie ette kirjaniku ja kodanikuna Eesti maaelu säilitamise ja kestmise eestseisjana. Ja siinkohal on oluline rõhutada, et haritud maa tähendab või koguni eeldab ühtlasi vaimu- ja hingeharimist. Seda jäävad sümboliseerima kaks Traadi suurromaani ning ühtlasi eesti kirjandusklassikasse kuuluvat teost: mitmes kordustrükis ilmunud eesti maaelu ajaloolist ringkäiku kujutav „Tants aurukatla ümber“ (esmatrükk 1971) ja „Pommeri aed“ (1973). Viimati nimetatu on ühtlasi ülemlaul õpetajale kui maa soolale.
Muidugi ei ole ei Mats Traat ega tema hingesugulane ja põlvkonnakaaslane Hando Runnel Eesti põldude, metsade, koplite ja külaelu viimased mohikaanlased – küll aga kaitsevaimud, kes on tunnistajaks, et võõrvõimu vägistatud nõukogulikust mülkast on taas puhkenud Eestist „ilus maa“, mille üle tasub uhkust tunda ning mida imetleda.
Kui räägime mastipuu langemisest ning sellega kaasnevast leinast, korvab seda sügav tänulikkus. Meenutagem üht eesti regilaulu varasemasse kihti kuuluvat suure tamme lugu, mis on Kreutzwaldi töötluses jõudnud otsapidi „Kalevipoegagi“. Kui suur tamm otsekui ilmapuu on langenud, siis saab sellest kümneid ja sadu igapäevaeluks ja elu kestmiseks tarvilikke esemeid, saab pärandus, mida kasutada ja kasvatada. Ent nagu laulus, kus tammest jäänud aine võtab uue kuju üksnes tänu osavatele kätele, nii ootab meid ees ka Traadi määratult mahuka loomingu puhul selle sidumine eesti kirjanduslooga. Traadi luulekosmos, mida kroonib „Harala elulugude“ (1976–2021) sari, vajab tähtkujude eristamist, Traadi kultuurilooline novellistika mustrite selgitamist. Ees ootab ka Traadi „nurgelise“, eksistentsialistlikust hoiakust laetud skeptilise, puhuti iroonilise või koguni sarkastilise ja raskemeelse, aga ka filosoofilis-religioosseid kõrgusi puudutava stiili uurimine. Jah, looja on küll lahkunud, kuid tema loodu ootab taasavastamist ning omaksvõttu.
Mats Traadi kui eesti kirjanduse mastipuu langemine toob esile aga ühe teisegi paralleeli. Pole kahtlustki, et see paatos, mille andis paese ja rabadest piiratud Põhja-Eesti talumaastiku ning eesti taluelu lausa vanatestamentlikku jäädvustamisse Anton Hansen Tammsaaare oma „Tõe ja õiguse“ esimese ja viienda köitega, leiab rööbiklikku kujutamist Mats Traadi peateoses „Minge üles mägedele“. Kui „Tõe ja õiguse“ lõpuköites heidab vana Andres värsketele heintele puhkama, tundes ette surma kohalejõudmist, on ta ainus küsiv mõte, kas liigveest vabanemiseks kaevatud kraav sai valmis ning jõgi vabalt voolama. Saanud vastuseks, et see nii ongi, jääb Andresel – aga jääb ka Traadil – üle üksnes ohata: teeline võib nüüd südamerahus Jumala palge ette astuda, sest tema töö on tehtud. Traadi elutöö – jõgiromaani lõpulehekülgedelt võib lugeda, kuidas rahvas Palanumäele tõuseb, selleks et näha seda ümbritsevat tõotatud maad. Mägi aga, nagu kirjutab Traat „ulatus oma ürgsel tasandil kõigest üle, kõigest kõrgemale, otsekui kustumatu lootus, ja jäi endisest elust kõige kauemaks nähtavale; tema peale ajahammas ei hakanud“.
Ajahambale igal juhul alla jääv inimene elab ja teeb oma töö. Ning kui uued põlved seda ei jätka või selle koguni hülgavad või unustavad tehtu ja loodu, siis tühistub ka inimese elu ja töö. Nõnda on Mats Traadi looming ühtlasi ka vastus Sisyphose müüdile. Jah, kivi veeretamine mäkke, selleks et näha, kuidas see ajahambast puretuna taas orgu variseb, võib ju olla absurdne ettevõtmine, ent inimese suurus ja ülevus seisneb selles, et ta uuesti sellele kivile järele läheb ja mäkketõusu jätkab.
Mats Traadi esimeseks trükiprooviks oli 1958. aastal Elva rajoonilehes Uus Tee ilmunud novell „Lõppematu tee“, mis oli võitnud sealse jutuvõistluse II preemia. Kirjaniku paljukordsest tunnustusest ümbritsetud elutee on nüüd lõppenud, ent tema loomingu lõppematud allikad jäävad toitma eesti kultuuri niikauaks, kuni meil endil jagub jõudu ja kohustust nende allikate kohale kummarduda.
Jää hüvasti, kirjanik Mats Traat.
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Teatriliit
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti Draamateater
Tallinna Ülikool
Tartu Ülikool