Kõhutunne ütleb, et küllap lätlased on oma teatrisupi ikka rammusama keetnud, ilmselt on asi rohkem rahas, mis tingib ka korraldusliku printsiibi: üritus on planeeritud, nüüd vaatame, kuidas seda täidame. Ometi olen nii  esimesel kui praegusel korral käimisega rahul, olgu majanduskriisi ja/või telgitagustega, kuidas on, aga paljukest me teame, mis kõrval toimub – Kuressaarde või Võrru sõidame peaaegu sama kaua kui Riiga ja … kas meil eesti teatristki tervikpilti on. Nimekirjas oli vaatamisühikuid 18, loogiliselt võttes oli neist võimalik näha üheksat lavastust, mul õnnestus tänu osavusele näha isegi kümmet.     

I päev – õnnestunud algus

Esimese päeva valik oli õnnestunud. Neli ja pool tundi „Läti armastust” (lavastaja Alvis  Hermanis, esietendus septembris 2006), mis inspireeritud Interneti-põhistest tutvumisteenustest, põhineb elulistel, lavastaja ja näitlejate täiendatud lugudel: 13 etüüdi, 13 näitlejamängu meistritööd – üksildusest ja vajadusest, naistest ja meestest. Etenduse pikkus ei loe, läti keele oskus pole ülioluline. Lavastus vägagi soovitatav. Ilmselt on need viis näitlejat läti publiku hulgas vägagi armastatud ja tuntud/äratuntavad, aga väliskülaline võib küll  arvata, et mängijaid oli rohkem – tubli töö on teinud peale lavastaja-näitlejate ka grimeerijakostümeerija. Pärast etendust mõtlesin, et kui lahe, kui festival (showcase) olekski nii hästi lavastatud: alustuseks esimese päeva õhtul võõrustajatelt „ülipikk ja ülihea”, mis tavalise festivalipäeva sisse väga ei sobikski (väliskülaline saabki rahulikult kohaneda ja reisiväsimust puhkama minna), vahepeal „lühikesed ja turgutavad”, sekka „muljetusi” ning lõppu samuti midagi alguseväärset  – milline suurepärane mälestus jääb. Ääremärkusena: üle mitme aja on etenduse pikkus nii põhjendatud, täidetud jms. Sageli võiksid „liigpikad” lavastused olla kolmandiku võrra lühemad (ega neil Lavastajatel mõnikordki ju peale oma põhilise mõtte/võtte ja „vanast rasvast” võetud tingeltangli väga palju lisada ole). 

II päev – valikupäev

Päeva algus on samuti festivalilavastuslikult paigas. Külalised, kes soovivad rohkem magada või Riias ringi uudistada, saavad seda teha – ka esimeste esitluste arvelt pole nad midagi kaotanud. Pluss oli tutvumine kesklinnas sümpaatse väikese DirtyDeal Teatro majaga, kus  näidati videosalvestust liikumis-tantsuetendusest, ühte tantsulavastust ja teatri umka.lv ühisloomingulist etendust „Noverlo.Fm”. Umka.lv oli meeles juba eelmisest showcase’ist kui väike lõbus kamp nukuteatrikunsti tudeerinud noori tegijaid. Igati sobiv peaaegu mis tahes festivali kavva või lustiõhtule. Kahjuks jäi ahtakeseks päeva teine pool, mis võimaldas ühte või teist. Vaatamata jäi Läti Riiklikus Nukuteatris mängitud Mérimée „Carmen. Feministlik versioon” (Aleksandr Mindlin). Festivali üldpildi seisukohalt jäi põhjendamatuks lavastaja Ilze Rudzīte-Olingere kahe töö eksponeerimine Jaunais Rīgas Teātr’is. Adam Rappi „Finer Noble Gases” oli iseenesest tasemel näitlejatöödega, kuid tundus, et pigem on tegu lavastajaga, kes „ei riku näitlejate tööd ära”. Endise näitlejana võib Rudzīte-Olingere olla näitejuhina hea, aga on lausa tüütav ja omamoodi petukaup, kui ta  igal võimalikul ja võimatul juhul mängu osakesteks hakib, detailidele istuma jääb, varjutades nii metsa puude taga. Vene kriitikutel oli lavastuse arengu kohta mingi selline väljend, et „tiirleb laes” – seda mõlemad ta lavastused olidki. Teise töö, Aleksei Šerbahi „Teivasjaam” kujundus Riia Uue teatri suurel laval (kunstnik Kristians Brekte) oli küll paljutõotav: suur tühi lava, mille sügavuses mõneruutmeetrine raudteerööpaid pidi ette liikuv võimas raudsein,  rööpad ulatuvad eeslavalt mõni meeter saaligi. Lavastus ise kahjuks vaid kinnitas arusaama tema lavastajakäekirjast. Päeva lõpetas päris mõjus Olga Žitluhhina & tantsijate „asi” „Dances of the Lost”, mis ühendas tantsu, fotonäituse ja tantsijate foonil suurelt peegelpildis laiali hargneva video metsast ja vahepeal seal liikuvatest inimestest. Kui kaaslastega veidi hilinenult kohale jõudsime, oli meeleolupilt igati sobilik päeva lõpetama.  Pealegi selgus, et lavastust esitatakse neli korda (45 minutit) järjest. Kuna keegi ei saanud täpselt aru, mitmendale korrale me jõudsime, siis me siiski vist ei hilinenud. „Asi” oligi mõeldud nii, et publik vaatab, saab isu täis, läheb edasi, vaatab näitust, saab isu täis ja läheb … kuhu läheb. Minul sai isu täis veidi hiljem kui Avestiku-härral (kellega olime showcase’il kaks eestlast) ja mina vaatasin, kuidas tantsijad liiguvad – väga hästi, muide –, kuidas foonil mets  liigub ja seal liiguvad inimesed ja kuidas kõige selle foonil (suur ruum oli) vaatab fotosid ja liigub Avestik, kelle hobiks on ka fotograafia … Väga liigutav oli. 

III päev – Valmiera

Ilus algus – nukuteater. (Nukuteatrid ongi selliste festivalide korraldajatele, kel pole sageli ka suurt eelarvet käsutada, heaks partneriks,  sest nende etendused algavad sageli hommikul ja seetõttu ei pea neid eraldi kavasse lükkima.) Nukuteatri näitlejanna Santa Didžuse piibliaineline debüütlavastus maailma loomisest „Seitse päeva. Genesis” on väikesele ja suurele üldhuvitav lugu, esitatud varjuteatrina, mis paneb nii mõnigi kord mõtisklema, kuidas see või teine asi küll tehtud on. Edasi jagunesime nii: mina Valmierasse, Avestik jäi Riiga.  Valmieras on üldse tore käia. Teater on ilus ja hubane, meenutab veidi sõprusteatrit Ugalat. Kõik on tore ja päris ja veidi nukulik. Ainult … etendus, Ingmar Bergmani aineline „Marionetid” Viesturs Meikšānsi lavastuses ei meeldinud kohe üldse. Justkui korralikult, aga seeeest liigteadlikult, väliselt-ükskõikselt-kuivalt tehtud. Justkui polekski millestki kinni hakata. Midagi oli minu jaoks seal tõsiselt mäda: käsitöönduslikult justkui korras, aga sisuline tühjus tekitas tõelist õõva. Muuseas, Andres Lepik (Lepiks) lavastab Valmiera Draamateatris 30. aprillil esietenduvat Shakespeare’i „Kaheteistkümnenda öö”. 2006. aastal esietendus tal seal Andruss Kivirehksi „Eesti matus”, mis mängukavas siiani.     

IV päev – lõpp hea, kõik hea 

Ootused olid päris suured: Hermanise lavastus ja teatrikooli III kursuse tudengid poolakat mängimas, ainuvõimalik valik viimasel festivalipäeval. Lavastaja Hermanise ja näitlejate autorsusega tõsieluaineline lugu „Marta Siniselt mäelt” räägib läti imeravijast, kes ravis tuhandeid inimesi kõikjal üle riigi. Ligi kahetunnise (jälle) loo jälgimine, hoolimata ingliskeelsest tõlkest, ei pakkunud siiski väga suurt põnevust. Huvitavaim oli lavastuslik kujund: 12 (jüngrit?) inimest koguneb Marta (keda me ei näegi) vastuvõtule, nad istuvad pika laua taga ja räägivad oma probleemidest. Avestik vaatas lõpuni. Iseenesest hoogne, täpne ja mõnus, aga ei midagi väga erilist oli Daile teatris Läti kultuuriakadeemia III kursuse teatritudengite esitatud Stanislav Wyspianski „Pulmad”, mille lavastajateks nende õpetajad Indra Roga ja Mihhail Gruždov.  Avestik sõitis Eestisse ja mina olin väga rahul, et jäin ja vaatasin Riia Uue teatri lavastust „Saar”. Māra Ķimele, kes lavastab valdavalt psühholoogilise realismi võtmes ja teeb seda hästi, on autor Inga Abele veidi liiga melodramaatiliseks kiskuvale loole kandvust tublisti juurde andnud. Siin polegi eriti muud ütelda, kui et mängiti Eduard Smiļģise teatrimuuseumis, publik istus kolmel küljel, mäng oli vahetu ja täpne. Oleks see showcase vaid  „Saare” esimese vaatusega lõppenud, saanuksin ka kestva väga super emotsionaalse mälestuse – praegu võin öelda, et sööbis hästi mällu küll. Tulevikus oleks huvitav Valmiera oma kõrval ka mõne teise linna teatreid näha. Ükskõik, kas siis nende kodulinnas
või Riias. Aga kindlasti – kui ööbimispaiga leidmisega probleemi pole, käigem, nähkem ja teadkem! P.S.15. märtsil käisin ka Riia Eesti Seltsis, kus  tähistati emakeele päeva. Luulet lugesid Eesti päritolu Imbi Štrenga ja Valmiera Draamateatri näitleja, Läti Näitlejate Liidu esimees Januss Johansons ning… meie Lepiks