1944. aasta sügisel Eestisse tagasi tulnud Nõukogude võim käivitas ulatusliku sovetiseerimise, mis puudutas kõiki ühiskonnaelu valdkondi, alates majandusest ja lõpetades vaimueluga. Kultuuri­elu nõukogustamise rajajooneks kujunes 1946. aasta, mis tähistas omamoodi murrangut ühiskonna vaimu­elu ideoloogilisel suukorvistamisel kogu NSV Liidus ja sealhulgas ka aastatel 1939-1940 okupeeritud aladel.

Sõjajärgseid kultuuri- ja muusikaolusid on asjatundlikult käsitlenud mitmed autorid (Valter Ojakäär, Toomas Karjahärm, Helle-Mai Luts, Anu Kõlar, Äli-Ann Klooren jt). Eraldi esiletõstmist väärivad Heli Reimanni džässiteemalised uurimused ja Tiit Laugu teedrajav monograafia „Kannatuste rütmikas rada“ (2019), mis annavad koos põhjaliku ülevaate džässmuusika saatusest nõu­kogude perioodil.

Siinse artikli siht on lisada sellesse „kannatuste ratta“ veel üks killuke, püüda mõista, miks ja millistel asjaoludel algas džässi parteiline ohjamine just 1946. aasta septembris. Nendele küsimustele vastates on tähtis arvestada ka ajastu kontekstis olulisi siseriiklikke ja välispoliitilisi taustategureid.

Moskva 1946. aasta ideoloogia­otsused. Kõik sai alguse 1946. aasta suvel: 9. augustil peeti Kremlis Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Kesk­komitee Organisatsioonilise Büroo istung, kus arutati Jossif Stalini eest­vedamisel vajakajäämisi ideoloogiarindel ja pandi paika abinõud olukorra parandamiseks.

Mõni päev hiljem avaldatigi ÜK(b)P KK orgbüroo otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta (14. VIII), sellele järgnesid samalaadsed käsulauad draamateatrite repertuaari ja selle parandamise abinõude (26. VIII) ning kinofilmi „Suur elu“ (4. IX) kohta. Avalikkuse ette tõi need meetmed aga üleliidulise kompartei ideoloogiasekretär Andrei Ždanov. Seetõttu ongi tollast laiaulatuslikku ühiskonna vaimuelu allutamise kampaaniat sageli märgistatud tema nimega.

Ideoloogiaotsuste välispoliitiline kontekst. Tavapäraselt on 1946. aasta „kuuma suve“ ideoloogiaotsuste vastuvõtmist erialakirjanduses seostatud esijoones NSV Liidu siseriikliku olukorraga. Kahtluseta olidki siseriiklikud tegurid olulised, kuid samavõrra tähtis oli ka välispoliitiline kontekst, millele ei ole enamasti tähelepanu pööratud.

Meenutagem, et Moskva ja lääne­liitlaste sõjaaegne koostöö oli murenenud. Selle asemel olid 1946. aasta kevadeks välja kujunenud uue vastasseisu kontuurid, mida hiljem hakati nimetama külmaks sõjaks. 1946. aasta suvel tuli Andrei Ždanov välja postulaadiga, et maailm on jagunenud kaheks vastas­leeriks. Samal ajal istus koos Pariisi rahukonverents ja jätkus natsikuri­tegusid lahkav Nürnbergi protsess.

Kremli võimureid ärritas eriti Ameerika Ühendriikide meedia, kus hakati senisest hoopis ulatuslikumalt kõnelema sovetiriigi olme tegelikust palgest, kultuurielu allakäigust, Punaarmee „vägitegudest“ Euroopas jmt valusatel teemadel, millest oli varem juttu olnud vaid riivamisi. Stalini meelest oli sellist suhtumist tunda ka riigi sees, mistõttu oligi vaja kiirkorras olukord n-ö kontrolli alla võtta.

Seega tasub meeles pidada, et sõjajärgsete ideoloogiaolude kujunemisel oli välispoliitiline tegur tähtsam kui tavaliselt eeldatakse. Ka sõjajärgsete aastate USA-vastase propaganda algsed meetmed sepistati just 1946. aasta suvel.

Ideoloogiline murrang 1946. aasta septembris. Kremli suunised ühiskonna vaimuelu suukorvistamiseks tuli loomulikult liiduvabariigi tasandil lahti mõtestada ja kohalike oludega kooskõlla viia. Eesti NSVs pandi uue ideoloogilise raamistiku põhijooned paika 1946. aasta septembris.

Septembri algul ilmus parteijuht Nikolai Karotamme programmiline artikkel „Märkmeid kirjanduslikest päeva­küsimustest“¹ ning hakati korraldama kõikvõimalikke nõupidamisi ja koosolekuid. Kiirkorras kutsuti kokku kirjanike koosolek EK(b)P keskkomitees ja seejärel korraldati juba ülevaba­riigiline nõupidamine ideoloogiatöö küsimustes.

Muutunud olukorda „ideoloogiarindel“ hakkasid arutama loomeliidud, eraldi võeti vaatluse alla puudused ajalehe Sirp ja Vasar ning ajakirja Looming tegevuses, kokku kutsuti ka eraldi teatritöötajate nõupidamine.

Tollane ideoloogiline surve ei jätnud puutumata ühtegi kitsamat kultuurielu valdkonda. Seetõttu saabki kõnelda 1946. aasta septembris toimunud suuremast murrangust, mis mõjutas suuresti Eesti NSV vaimuelu nõukogustamist.

Rünnakud džässi vastu ajakirjanduses. Kiiresti muutunud ideoloogilised olud jätsid oma pitseri kõigile kultuurielu valdkondadele. Käivitunud ideoloogilise rünnaku hammasrataste vahele jäi ka džässmuusika, kuigi ÜK(b)P KK „augustiotsused“ otseselt muusikavaldkonda ei puudutanud.

17. ja 18. septembril esines Estonia kontserdisaalis Eesti NSV Riikliku Filharmoonia džässorkester.² Need kontserdid, mille publik hästi vastu võttis, saidki džässmuusika ründamise ajendiks. Avapauguks sai ajalehes Sirp ja Vasar mõni päev hiljem ilmunud autori nimeta ja pretensioonitu pealkirjaga „Filharmoonia džässiorkestri esinemised“ artikkel, kus tõdeti, et muusikas on formalismi „meil säilinud kõige enam just džässmuusikas“.

Sirbi ja Vasara artiklile sekundeeris Rahva Hääl, kus ilmus kellegi N. Pulsti artikkel „Ka väikelavade kunst peab vabanema ideelagedusest“.³ Artikli ähvardav pealkiri andis juba aimu kogu teksti tonaalsusest. Nimetatud artiklitega algaski džässivastane rünnak tollases ajakirjanduses ning nii sillutati ühtlasi teed Sirbis ja Vasaras 1946. aasta oktoobris ilmunud Serafim Milovski artiklitele, kus oli esitatud juba programmilisemaid suuniseid muusikaelu nõukogulikele rööbastele seadmiseks.⁴ Vahel on just neid Milovski artikleid ekslikult peetud tollases ajakirjanduses esimeseks rünnakuks džässi vastu.

Võimuaparaadi reaktsioon. Avalikule vastukajale ajakirjanduses järgnes kohe ka võimuaparaadi reaktsioon, millele senistes uurimustes ei ole eriti tähelepanu pööratud. Nimelt saatis 28. septembril 1946 tollane Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja Johannes Semper liiduvabariigi parteijuhile Nikolai Karotammele eraldi kirja, kus ta andis oma hinnangu olukorrale džässmuusika vallas.⁵ Mõistagi ei olnud ta sellega rahul ning kasutas olukorra kirjeldamiseks mahlakat kõnepruuki. Kuna Semper oli kunstide valitsuse juhatajana üks sõjajärgsete aastate kultuurielu suunajaid, siis väärivad tema sõnad kindlasti tähelepanu.

Kõige enam oli sovetivõimu kultuurijuhile pinnuks silmas Eesti NSV Riikliku Filharmoonia džässorkestri repertuaar. Semperi arvates oli see sobimatult „läänelik“ ning vajas otsustavat parandamist ja puhastamist.

Ta oligi selle puhastustööga juba algust teinud ning raporteeris tehtust Karotammele: „Džassi repertuaari otsustava parandamise sihiga tegin korralduse, et enne kõike sealt tõmmatakse maha kõik kriiskavad, ameerikaliselt karjuvad asjad, olgu nad laenatud või algupärased, kõik need „Tuuled kõrvas“, „Tiigrijahid džunglis“, „Idamaised turud“ ja „Karavanid“, millelaadseid järjest juurde sigineb. Kümned korrad on seletatud, et selline džassi tee on väär, aga need seletused pole aidanud – seletajale vaadatakse kui võhikule, kes „ideaalsest“ džassist midagi ei tea. Ei aita siis midagi muud kui resoluutne vahele­segamine. Ka imalad salongitantsud kõrvaldasin ega lase neil enam tulla lavale.“

Sobimatu juht. Semper tõstatas ka džässorkestri juhi küsimuse. Filharmoonia džässorkestri juht oli alates selle loomisest 1944. aasta novembris Vladimir Sapožnin. Semper teda kõrgelt ei hinnanud.

Ka siin sobib pikemalt tsiteerida Semperi kirja: „Džassi tee leidmine ei ole nii kerge, eriti kui puudub nõukogulik loov juht. Ka Utjussov ja Rozner, küllaltki tugevad jõud oma alal, pole leidnud rahuldavat lahendust. Meie džassi hinnatakse – nii imelik kui see ka on – Sapožnini järele. Ta on osav tuhatkunstnik, hea viiuldaja ja virtuoos, aga täiesti ideetu ja suunatu. Paistab, et ta nii väga tõrges ei olegi ennast juhtida laskma.“

Huvitav, et Semper mainis Sapožninit hinnates ka tollase NSV Liidu džässi suurkujusid Leonid Utjossovit ja Eduard Adolf Rosnerit. Küllap ta poleks seda teinud, kui oleks teadnud, et vaid mõne päeva pärast arreteerivad julgeoleku­organid Rosneri ja ta saadetakse vangilaagrisse. „Osava tuhatkunstniku“ asemele orkestrile siiski uut juhti ei määratud.

Muud probleemid džässorkestriga. Semperi kirjast selgub, et džässorkestri ülalpidamine oli samuti probleem, kuna riiklikku dotatsiooni ei kavatsetud enam suurendada. Seetõttu tuli orkestril endal leida uusi võimalusi, kuidas teenida tasa selleks ajaks tekkinud puudujääk (ligi 600 000 rubla). Semper tõdeb: „On möödapääsmatu, et džäss oma puudujääki hakkaks katma juba varsti, sest dotatsiooni suurendamisega ei saa enam arvestada.“ Sel eesmärgil tugevdati džässi ühe estraadibrigaadiga (rahvatantsurühm, konferansjee jt).

Ühtlasi tundis kunstide valitsuse juhataja muret, et džässorkestri koosseis on olude sunnil muutunud. Paljud mängijad olid orkestrist lahkunud ja leidnud tasuvama töö suveorkestrites. Nende asemele palgatud uued orkestrandid „peavad nüüd pingutama, et teistele järele jõuda, ja koosmäng kannatab selle all“.

Pääseteeks nõukoguliku sisuga uus kava. Semper oli hiljuti Riias kohtunud oma Läti kolleegiga (sealse kunstide valitsuse juhatajaga) ja saanud teada, et „Lätis on džass likvideeritud, kuna ei ole leitud mingit teed selle edasiarendamiseks“. Seda laadi lahendust ta veel Eestis ei näinud ja oma kirjas Karotammele oli ta armulik: „Ma arvan, et meil ei tarvitseks seda siiski veel teha, enne kui kõik abinõud on läbi katsutud.“

Semper nägi, et džässi nõukogulikule rajale suunamisel tuleb esmase abinõuna kasutusele võtta uus kava. Õigupoolest oli Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kunstiline juht Georg Tugolessov selleks ajaks, 1946. aasta septembri lõpuks, esitanud kunstide valitsusele kinnitamiseks juba uue raamkava. Semperi sõnul selle kava „esimene osa on eestipärase ilmega, teine osa baseerub rahvastesõpruse ideel“.

Kiirkorras valminud raamkavaga ei piirdutud: järgnevatel kuudel käis repertuaarikomisjon pidevalt koos, et hinnata uusi „vormilt rahvuslikke ja sisult sotsialistlikke“ muusikateoseid džäss­orkestrile. Selle repertuaari analüüs oleks aga juba eraldi teema. Siin­kohal on oluline, et 1946. aasta septembris-oktoobris uuendati Nõukogude võimu survel märkimisväärselt džässorkestri senist kava. Lääneliku džässiga ei olnud sel enam suurt midagi pistmist.

Parteiline verdikt džässi kohta. Liiduvabariigi komparteijuht Nikolai Karotamm jagas Semperi arusaama ja vajadust džässmuusika ideoloogiliselt suukorvistada. 30. septembril edastas ta Semperi kirja ideoloogiasekretärile Eduard Pällile omapoolse direktiivse resolutsiooniga: „S[eltsimees]. Päll! Seda džassi on vaja kõvasti liistu peale tõmmata, et temast nõukogude džass saaks.“ Mõistagi ka Päll, kes viseeris kõnealuse kirja 1. oktoobril, ei seisnud selle sisule vastu.

Semperi kiri on oluline dokument sõjajärgse muusikaelu parteilise ohjamise eripalgelisel rajal. See fikseeris võimuladviku arusaama, kuidas džässmuusikasse suhtuda, ja mõjutas sovetirežiimi edasisi samme selle valdkonna n-ö nõukogulikule rajale suunamisel. Kuigi džässi Läti eeskujul veel lõplikult ei likvideeritud, siis oli selline lõpp­lahendus vaid aja küsimus. Semperi kirjas väljendunud komparteijuhi, ideoloogia­sekretäri ja kultuurielu täitevvõimu juhi institutsionaalne üksmeel raamistas võimuaparaadi tegevuspiirid.

1946. aasta varasügisel käivitatud protsess kulmineerus 1948. aastal, kui pärast Kremli otsust Vano Muradeli ooperi „Suur sõprus“ kohta allutati kogu muusikavaldkond kõikehaaravale ideoloogilisele kontrollile. Sellega tõmmati ametlikul tasandil ka džässile lõplikult kriips peale. Endine Riikliku Filharmoonia džässorkester esines viimast korda 1948. aasta novembris. Kõnekal moel võtab kujunenud olukorra kokku Vladimir Sapožnini tolleaegne päevikukanne: „Конец с джазом!!!“ („Džässiga on lõpp!“).

Artikli aluseks on ettekanne akadeemik Jaan Rossi 65. sünnipäevale pühendatud Eesti Muusikateaduse Seltsi Tartu päeval 23. aprillil.

1 Nikolai Karotamm, Märkmeid kirjanduslikest päeva­küsimustest. – Rahva Hääl 1. IX 1946.

2 Sõjajärgsetel aastatel tegutses Eestis kaks džäss­orkestrit: Eesti Raadio ja ENSV Riikliku Filharmoonia džässorkester.

3 N. Pulst, Ka väikelavade kunst peab vabanema ideelagedusest. – Rahva Hääl 26. IX 1946.

4 Serafim Milovski, Puudustest meie muusikaelus. – Sirp ja Vasar 6. X 1946; Serafim Milovski, Džäss­muusikast. – Sirp ja Vasar 19. X 1946.

5 ENSV Kunstide Valitsuse juhataja J. Semper N. Karotammele 28. X 1946. Rahvusarhiiv, ERAF.1.81.14, l. 30-30p.