Ettevõtmine väärib kiitust – on ju see jälle üks võimalustest tuua ooper kui kunstide süntees lähemale ka neile, kes tavaliselt ooperiteatrisse ei satu. Saksofon kui pill on oma meeleoluloomise võimalustega äärmiselt atraktiivne ja kvartetina eriti värviküllane. Sellist Don José aaria (ooperist „Carmen”) interpretatsiooni, nagu pakkus Virgo Veldi oma sumedavärvilisel altsaksofonil, võib võrrelda vaid maailma tipptenorite ettekandega! (Kahjuks ei nimetata kavalehel arranžeeringute autoreid.) Jaroslava Kozinal on just selliste omadustega hääl, mis sobitub hästi nende pillidega: sametine tämber, ühtlus registrites ning äärmiselt delikaatne ja maitsekas musitseerimislaad.
Tema füüsis on miniatuurne, graatsilise liikumisega ja kaunis. Kuid nii delikaatsus kui miniatuursus seavad paratamatult piirid rollilahendusele ja kuigi „saatuslik naine” võib avalduda naiselikkuse kõigis spektrivärvides, nõuavad Delila, Aldonza ja Carmen – kõik väga vinge temperamendiga persoonid – nii malbelt esinejalt suurt eneseületamist. Kava ülesehituse idee oli aktsepteeritav, kuid siduvad tekstid ning ka kvarteti ja laulja kokkumäng ilmselgelt lõpuni läbi mõtlemata. Eriti kannatasid selle all Delila aariad: tempod lohisesid ning juba seadmisel oli vist tehtud partituurist vale valik, mis jättis laulja kuidagi omapäi toimetama.
Samades aariates jäi vajaka ka laulja enese rolli veenvusest: edevat ja ennast imetlevat naistekütti Simsonit sai uinutada vaid vägagi rafineeritud ja kirglik hetäär. Selle karakteri loomisel võinuks abiks olla Andres Dvinjaninovi veidi läbimõeldum roll. Kuna sel õhtu olid mikrofonid äärmiselt ebakvaliteetsed, jäi lihtsalt kahetseda, et meie unikaalseima kõnehäälega näitleja tekst jõudis lava tagant saali moonutatuna, hiljem laval mõjus näitleja hääl oma täiuslikus kvaliteedis – tema dünaamika ja registrivalik on vapustav. Üldiselt imponeeris idee pakkuda neid tõsimeelseid situatsioone kõigis kolmes ooperis huumoriprisma kaudu, millele võinuks tuge otsida nii piiblilugudest kui ka Cervantese ja Mérimée loomingut. Arranžeeringutest meeldisid eriti „Vilistite tantsud” ooperist „Simson ja Delila”, peaaegu kogu „Don Quijote” harmooniate tabamine – on ju see juba hiline, veristidele ideid andnud Massenet’ – ja muidugi „Carmeni” Toreadoori ja eespool juba kiidetud don José teemad.
Lõpetuseks tahan korrata, et idee on edasiarendamist väärt, ja avaldada lugupidamist muusikalisele juhile Ave Sikule. Lauljannatki sooviks siinmail taas kuulda!