1916. kuni 1918. aastani järgnes töö sõjavangina Ratheni ja Dresdeni kiviraiumistöökodades ning Berliinis skulptor Franz Metzneri ateljees, kus ta rasketele tingimustele vaatamata omandas skulptorile kasulikke kogemusi. Õpingute ajal Münchenis ja Pariisis tutvus Starkopf muu hulgas ka moodsate kunstisuundadega, millest tema enda loomingusse jättis püsivamaid jälgi saksa ekspressionism.  Jõudnud 1918. aastal Eestisse, oli ta üks Pallase kunstikooli asutajatest, asudes seal tööle ka skulptuuriõpetajana. Tähtsaks pean Starkopfi osa Pallases direktori asetäitjana 1921. kuni 1923. aastani ja aastatel 1929–1940 direktorina ning 1944–1950 tegevust Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Kuna ta oli saanud aastatel 1907–1911 Tallinnas ja Peterburis majandusalast haridust, läks tal korda keerulistele tingimustele vaatamata kunstikooli siiski töös  hoida.

Iseküsimuseks jääb, kas Starkopfi ainuisikuline tegutsemine Pallase skulptuuriõpetajana (1919–1940) arendas õpilastele tehniliste oskuste jagamise kõrval ka nende loomingulisust piisavalt. Kriitikat tollase kunstihariduse kohta leiame meie esiskulptor Jaan Koorti Päevalehe artiklis (1926). Arvatavasti õigustatult, sest ta enda kunstialane ettevalmistus oli suurepärane ja enamik töid imetlusväärsed. Kui mõelda, mida neil aastail Euroopa kunstis  tehti, siis oleks võinud Pallase lõpetajate tase olla kunstiliselt huvitavam ja mitmekesisem. Tiina Nurga andmeil käis Pallases Saksa, Prantsuse, Itaalia, Vene ajakirju ja kooli õpilased olid kursis kunstielu aktuaalsete probleemidega, samuti tehti välisreise. Võimalik, et toonaste õpilaste mitmekülgsema suunamise korral oleks ka meie tänane keskmine arusaam kaasaegsest skulptuurist ja kunstist avaram ning mõistvam. ei saa siiski välistada, et Eesti olusid tundva praktilise inimesena püüdis Starkopf teadlikult suunata õpilasi jääma reaalsuse piiridesse.

Kas see kunstiõpetamisel ja propageerimisel kõige otstarbekamaks osutub, on siiski kaheldav. Starkopf esines esmakordselt Vene Akadeemia näitusel 1912.-1913. aastal Pariisis ja 1914. aastal joonistustega Noor-Eesti näitusel Tartus. Viimati nimetatud näitusel eksponeeritud tööd olid tal valminud suvel 1913 Ahvenamaal,  kus ta puhkas koos Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglasega. 1919. aastast osales Starkopf kunstinäitustel nii Tartus kui mujal Eestis ning eesti kunsti väljapanekutel Lääne-Euroopa kunstikeskustes (Pariisis, Berliinis, Kopenhaagenis). Luuletaja August Alle kirjutas Starkopfi esinemise kohta Pallase III näitusel 1919. aastal: „Kõige  halvemais tingimustes kogu eksponentide hulgast on meie noor skulptor A. Starkopf: see on ju midagi ebaloomulikku, kui skulptor peab ennast joonistuste varal maksma panema. Kuid meil ei torka see enam silma, sest oleme ju sellega nii harjunud: kogu meie eesti elu ja eriti kunst on arenenud ebaloomulistes tingimustes. Kuid neis joonistustes tundub eeskätt ikka skulptor oma energilise, lõpetatud piirjoone ja plastiliselt  loova temperamendiga”.

Miks siis Starkopf ei esinenud näitustel skulptuuridega? On ju teada, et ta juba 1912. aastal katsetas modelleerimisega. Vahest oli joonistustega kergem alustada, märk maha panna, et siis ennast leida kujurina? Starkopfi skulptoriks kujunemisel on käesoleval näitusel ka tema visandlikud joonistused need, mis on teejuhiks loomingulises arengus. Kuigi läbi aastate annab tunda omapärane anatoomiatundmine,  on neis joonistustes nooruslikkusest pulbitsevat, nauditavat hoogu ja terviklikkust. Starkopf ise suhtus oma joonistustesse küllaltki kriitiliselt. Tundub, et Saksamaa kiviraiumistöökodades sõja ajal saadud kiviraidurikogemus oli toeks ja andis kindlustunnet, et esimesel võimalusel ennast siiski skulptorina teostada ja kiiresti arvestatav loominguline stabiilsus saavutada. Tuleb tõdeda, et see tunne oli õigustatud.

Üks esimesi Starkopfi skulptuuri kohta käivaid kirjutisi on Rasmus Kangro-Pooli sulest 1921. aastal: „See on (Jaan Poska portree – toim) marmorisse raiutud ja tuleb pidada üsna kordaläinuks. Kuulsin, et Starkopf ise kahjatsenud, et kuju olla saanud liiga reaalne, vahest päevapiltlik liialt, ilma kunstniku hingest läbikäimata”. Ka sellel näitusel on väljas Poska betoonist pea (1922): võimalik, et selle töö teostamisel on kasutatud eespool mainitud marmorist töö algvarianti.  Peab ütlema, et ka edaspidi on Starkopfi portreede liigne sarnasus või natuurist eemaldumine tekitanud õigustatud kunstikriitilist poleemikat.

Huvitav on märkida, et Starkopf esitas näitustele aktide kõrval pidevalt portreid kuni 1934. aastani. Siis oli vaheaeg ja alles pärast sõda tuli ta uuesti välja portreedega, kuid näib, et pooleldi pealesunnitult. Arvata võib, et portreede loomine andis talle vormisoleku tunde. Eespool loetletud näitustele  lisaks esines ta 1928. aastal Sõltumatute Salongis Pariisis ja 1931. aastal Soome Kunstiühingu näitusel Helsingis. Et Starkopfi tööd silma hakkasid, näitab seegi, et tema skulptuurid leidsid ka välisnäituste arvustajate äramärkimist. Pärast sõda esines Starkopf peamiselt Tartus ja Tallinnas, samuti Moskvas 1946. aastal ja Riias 1958. aastal, kus teda autasustati esimese üleliidulise preemiaga. Nagu öeldud, oli ta looming mitmekesine: ümarplastikas  ja reljeefis figuurid, portreed, hauasambad, loomaskulptuurid, pisiplastika.

Ka materjalide valik on aukartust äratav: puu, graniit, marmor, pronks, liivakivi, betoon, puumass, keraamika, tina, galvanoplastika. Tähelepanuväärsed on ka 1920ndatel loodud kipstööd, mõjudes oma eheduses ja ajapaatinas. Selgituseks sel näitusel esitatud osa  pronkstööde kohta pean tunnistama, et need on valatud pronksi alles 1989. aastal ja seetõttu Starkopfi-aegse viimistluseta. Alustanud kodumaal kunstitegemist peamiselt ekspressiivsete joonistustega, on 1920. aastad Starkopfi skulptuuriloomingus intensiivsete otsingute aeg. Mõjutajateks ja eeskujudeks peetakse Metznerit, Bourdelle’i ja Lehmbrucki. Eelismaterjalideks said pronks ja puu, vähesel määral ka kivi. Kui eelmainitud Poska pea (1922) oli veel küllaltki kohmakalt modelleeritud, siis avatud näitusel võime imetleda ka juba tema tipptöid: näitleja J. Vaheri portreed (1923, graniit), täiusliku viimistlusega „Naine kalaga” (1925, pronks), „Mees haamriga” (1925, pronks). Samuti valmisid Vabadussõja sambad Toris (1923), Amblas (1925) jm. 1920ndate II poolel valmisid kauni, selge silueti ja natuuri järgiva vormiga „Flora” (1926,  puu), intiimne „Andumus” (1927, puu), tundlik ja erootiline meistriteos „Leda” (1931, puu). Viimati nimetatud töös on autor saavutanud harvaesineva täiuslikkuse. Starkopfi puuskulptuuride perioodi (1925-1931) pean just selliseks, mil ta oli aja maha võtnud ja õppis rahulikult vormi tundma ja tervikut tajuma.

Mainitud töödes on näha ka Kesk-Euroopa puuskulptuuridele iseloomulikku puiduliimimist, mis teeb need tööd omanäoliseks, aga ka  vastupidavamaks. Ta püüdis vabaneda kohati pronkstööde lendlevast ekspressionismist, proportsioonide venitamisest. Kuigi areng on silmanähtav, tuleb nõustuda kriitikutega, kes juhtisid tähelepanu tema figuuride näo ja käte ebaühtlasele läbitöötamisele, üldistusele kehaga võrreldes. Alfred Vaga, kes on küllaltki objektiivselt kokku võtnud Starkopfi senise loomingu, kirjutas 1928: „Võistlejaks Koortile on tõusnud Anton Starkopf, kes veel aastat  kolm-neli tagasi oli loova kunstnikuna õieti küsitavaks suuruseks”. 1930ndatest algab Starkopfi loomingus pikaajaline graniidiperiood, mille juhatab sisse 1931. aastal valminud monumentaalne ekspressiivne „Uppuja”. Miks Starkopf üldse hakkas tegema seesuguseid karedapinnalisi skulptuure? Miks ta ei jätkanud suuremõõtmeliste puutöödega nagu „Hämming” või „Andumus”?

Nende aastate graniittöid iseloomustab  suletud kompositsioon, rütmikas, üldistav, veidi kummine vormikäsitlus aktifiguuride puhul ning Starkopfile iseloomulik arhaiseeriv karedapinnaline graniidikäsitlus. Tundub, et suur vorm tuli kas
uks ka eespool välja toodud puuduste silumisel. Inimlikult ja emotsionaalselt mõjuvad Johannes Semperi portree (1933, graniit), „Naine linikuga” (1935, graniit), „Päevitaja” (1936, graniit) jne. Ka on kujur neil aastail loonud range arhitektoonilise üldlahendusega reljeefe ja Vabadussõjale pühendatud mälestussambaid Saarde (1933) ja Kohilasse (1939), kalmistuskulptuuri (A. Jõksi hauasammas Nõo kalmistul, graniit, 1934) jm. Distantsilt vaadatuna tuleb tunnistada, et aastad 1923–1938 olidki Starkopfi kunsti kõrgaeg. Et loomingus oli tunda juba ka paigalseisu, viitab ka tollane kriitika. Nii kirjeldab Leo Soonberg 1937. aasta kunsti kevadnäitust, kus olid eksponeeritud graniidist „Puhkav  naine” ja marmorist „Istuv naine”: „Näituse nõrgimaks küljeks on skulptuur. Siingi on esinejaid arvurikkalt, kuid väljapaistvaid saavutusi ei ole. Starkopf-Rea esitab korralikud tööd, mille vastu muud ette tuua pole, kui seda, et nad kunstniku loomingus silmapaistvat osa ei etenda”.

Üldistatult võib vist öelda, et enamiku meie skulptorite, ka tänapäevaste tööde paremik ongi valminud autori 50. eluaastaks. Küllap tuleneb see skulptuuri loomise  keerukusest ja raskelt töödeldavatest kallitest materjalidest, vastutusest, mis kurnab meistrid enneaegselt nii vaimselt kui füüsiliselt. Vaadeldud paarikümne loomeaasta jooksul oli Starkopfist kujunenud üks eesti esiskulptoreid, kes loonud hulgaliselt nauditavaid töid näitustele, aedadesse, kalmistutele. Loomulikult oli ta ka kriitikute vaateväljas, kusjuures teda hinnati küllaltki erinevalt. Aastail 1940–1950 valminud töödest on  silmapaistvaimad „Tantsijanna” (puu, 1943), Nikolai Kummits (graniit 1945) ja galopeerivat ratsanikku kujutav „Virgats” (1947, puu). Huvi on tärganud ka loomaplastika vastu: „Must karu” (1945, puu), „Valge karu” (1945, puu).

Uus loominguperiood algab pärast Moskvast naasmist 1954. aastal. Represseerimise kartuses oli ta töötanud seal 1950. kuni 1954. aastani Pariisi ajast tuttava skulptori Sergei Merkurovi (1881–1952) juures kiviraiujana. Tagasi  kodumaal, püüaks ta nagu kaotatud aega tasa teha ja teostab materjalis varem kipsis olnud töid, taastab või kordab sõja ajal hävinuid, aga modelleerib ka uusi. Ajavahemikus 1955–1966 valmib tal 626 teost, mis on ligikaudu pool tema loomingu koguarvust! Valmivad õnnestunud kirjanike ja kunstnike portreed: K. J. Peterson (1956-1957, puu), K. Mägi (1963, graniit), N. Triik (1964, graniit), akadeemik S. Stradiņši hauasammas (1960, graniit) Riia metsakalmistul jt. Betoonis loodud Kristjan Raua laadis reljeefid Kalevipoja ainetel. Raua monumendi jaoks Tallinnas jäävad aga lõpetamata.

Kahjuks on Starkopfi püüd minna esialgu kaasa sotsrealismi nõuetega ja arusaamatu kvantiteedi tagaajamine jätnud tema hilisele loomingule kohati küsitavaid jälgi. Kadunud on loomisrõõm, katsetamislust, spontaansus – on vaid mingi kinnisidee, kohusetruult edasi  rühkiv, kramplik, alalhoidlik teotahe, hoiak, mis kunsti puhul ohtlik. Vahest oli siin põhjuseks toonane pealesurutud temaatika, detailitäpsus, naturalismile lähenev käsitlusviis, püsimaterjalide eitamine. Ahistav võis olla ka kunstnike tööde loominguplaan ja selle täitmise kontrollimine ning nõuannetega abistamine. Kindlasti tegid oma töö ka rahateenimise vajadus ning kunstniku vanus. Kuigi temaatiliselt oli Starkopfi taiestes nii  jumalavallatust kui -kartust, on tema loomingu üldmulje eleegiline – seetõttu eriti sobilik kalmistule, aga ka dekoratiivskulptuuridena aedadesse. Starkopfi käe all valmis mitmeid silmapaistvaid kalmistuskulptuure, kujur ise pidas nimetatud žanri väga tähtsaks ja rõhutas seda ka õpetades. Starkopfi tööd juhuslikult eksponeerituna ei pruugi õnnestunult mõjuda. Ja ometi viivad mitmed tema taiesed meid justkui teise  maailma, kus on oma aeg, rütmid, liikumised, helid. Looduses välja panduna saame seda imelist kooslust Tartu kunstimuuseumi deponeeringuna nautida juba aastaid Tartu botaanikaaias. Nagu Koort nii hakkas ka Starkopf hilisemas eas tegema keraamikat (aktiivsemalt 19601964).

Kuna ta kasutas nende tööde loomisel noorpõlves joonistatud tundeerksaid visandeid, siis mõjuvad need üllatavalt värskelt, võrreldes muu samal ajal tehtuga. Eriti nauditavad  on veidi Bourdelle’i loomingut meenutavad ekspressiivsed reljeefid. Oskus inimestega suhelda ja erakordne töödistsipliin tegid Starkopfist ühe populaarsema kunstniku pärastsõjaaegses Tartus. Teenitult saab ta EN SV teenelise kunstitegelase 1945-1950 ja 1961. ning rahvakunstniku nimetuse 1964. aastal. Tema kui võimeka ja nõudliku õpetaja käe alt on võrsunud terve rida isikupäraseid skulptoreid: Ferdinand Sannamees, Herman Halliste, Johannes Hirv, August Vomm, Martin Saks, Roman Timotheus, Ernst Jõesaar, Ernst Kirs, Enn Roos, Olav Männi jt. Meenutagem, et ka Eduard Wiiralt õppis Pallases muu hulgas skulptuuri!

Starkopf suri 30. detsembril 1966. aastal oma ateljees ja ta maeti koduõuele, mis oli tolleks ajaks kujundatud väikeseks skulptuuriaiaks.