DIY ehk do-it-yourself ehk „tee ise“ on midagi, mida peetakse punkkultuuri peamiseks tunnuseks. Tegelikult ei leiutanud DIY-loosungit punkarid, vaid see võeti üle 1960ndate ja hilisema aja underground-kultuurilt, nagu skiffle, hipide kompromissitum osa ja garage rock’i seltskond. DIY on tänapäevaks laienenud igasugusesse elukeskkonda ja tegevusse, ent 1970ndatel oli see seotud peamiselt muusika tegemise ja levitamisega. Sa pole kunagi ametlikult ühtegi instrumenti õppinud, aga tahaksid bändi teha? Õpid hädapärased akordid ära ja teed. Keegi ei kutsu sind esinema ja ükski kontserdiagentuur pole sinust huvitatud? Korraldad ise kontserdi. Ükski muusikaajakiri ei tunne huvi nende bändide vastu, millest sa tahaksid rohkem teada, nii et lugeda pole kusagilt? Asutad ise odava ja räpaka ajakirja. Ükski plaadifirma ei kavatse su plaati välja lasta? Asutad ise plaadifirma ja teed seda ise või lihtsalt lindistad oma bändi loomingu kassetile ning müüd seda klubides ja baarides.

Laiemalt oli punk-DIY tekkimine tingitud tolleaegse muusikatööstuse ja -ajakirjanduse vastumeelsusest punkkultuuri suhtes. Tänapäeval kõlab väga suur osa tolle aja (eriti USA) punkartiste üsnagi hillitsetult ja meloodiliselt, ent 1970ndate lõpus oli punk enamikule muusikaarmastajatele kas primitiivne või lärmakas müra või mõlemat. Nõnda tekkiski nii USAs kui ka Ühendkuningriigis asjaoludest tingituna vajadus ära teha need asjad, mille „normaalse“ muusika tegijate ja fännide jaoks tegid ära peavoolu muusikamändežerid, -promootorid või -ajakirjanikud.

1980. aastatel sai DIYst juba teadlik strateegia, et hoida punkmuusika ja -kultuur väljaspool kommertsstruktuure ning vältida suurte plaadifirmade ja mänedžmentide mõju artistide muusikale. Tekkis lai võrgustik sõltumatuid ehk indie-plaadifirmasid, alternatiivseid ajakirju ehk fanzine’e, underground-klubisid ja alternatiivmuusikat müüvaid plaadipoode. Nüüdseks on mõned nendest plaadifirmadest kasvanud nii suureks, et tänapäeval räägitakse nendest kui indie major’itest (nt ameeriklaste Epitaph Records on aastakümnete jooksul ostnud ära hulgaliselt väiksemaid punkplaadifirmasid Euroopas).

Kogu DIY-maailm on nüüdseks kasvanud ja muutunud mitmekihiliseks. Siiani on alles ühe-kahemeheplaadi­firmad, kes müüvad oma tooteid kusagil magamistoas plaadikastide otsas elades interneti teel, ent on tekkinud ka päris kommertslikult mõtlevad plaadi­firmad, kellel on oma kontorid ja plaadilaod ning mis on orienteeritud kasumi saamisele. Punk-DIY (aga ka muudes žanrides) on määrav see, et tegemist on üleilmse võrgustikuga, mida mööda liiguvad bändid, muusika, DJd ja muidu inimesed. See näeb välja nii, et kusagil on klubid ja baarid, kus korraldatakse üritusi. Tuuritavad bändid ja kontserte korraldavad inimesed teavad-tunnevad üksteist. Muusika kättesaamine on järjest lihtsam, punk-DIY puhul ei saa ülehinnata veebiplatvormi Bandcamp. Nii saavadki kõik asjaosalised kokku: kusagil maailma otsas kõrvalises klubis esineb vähetuntud bänd, ent ikkagi teab kohaletulnud publik esineja muusikat, sest on seda internetist kuulnud.

Ütleme nii, et DIY kui tegevusprintsiip oli külma sõja ajal peamiselt lääne fenomen. Ida-Euroopas oli samizdat (s.t omakirjastuslikud raamatud ja ka albumid, mis ilmusid kassettidel või lintidel) ning suuremates Nõukogude Liidu (ja vahest ka sotsialismimaade) linnades tehti korterikontserte, ent selle kõigega ei kaasnenud organiseeritud võrgustikku ja see oli palju vähem ideoloogiline. Muusikaline samizdat nõukogude moodi oli pigem pealesurutud reaalsus kui teadlik strateegia väljaspool ametlikke struktuure tegutsemiseks. Sotsialistlikus süsteemis ei saanudki osa artiste esineda suuremates kohtades või ametlikult, sest selleks tuli läbida tarifitseerimine, kinnitada eeskava ja olla kellegi palgalehel. Plaatide väljaandmine oli üldse omaette kadalipp, mis võttis ka renomeega tegijatel aega aastaid. Minu arvates puudus samizdat’is alternatiivse kultuuritööstuse moment, DIY ei seostu aga keelatud muusika või tekstide üllitamisega – selle üle annab vaielda ja see pole praegu ka oluline. Oluline on see, et pärast külma sõda levisid DIY-strateegiad ja -struktuurid läänest ka Ida-Euroopasse ning Eesti lülitus globaalsesse DIY-võrgustikku.

Ühe kasseti lugu

„Punk Is Love 2“ on üleilmse tänapäevase pungi kogumik, mille peale on kokku kogutud 26 kiiret, energilist ja kärarikast lugu üle Euroopa, aga ka kaugemalt. Sellele kogumikule eelnes esimene kassett „Punk Is Love“. Mõlemad kogumikud on DIY-koostöö tulemus. Praegu ühe enim tuuritava Eesti punkbändi Huiabella Fantastica liikmed on aktiivsed Tallinna sotsiaalkeskuses Ülase 12 (Anemon12). Seal tehakse kontserte. Nii tekib bändiga tuuritamise ja teistele kontsertide organiseerimise baasil võrgustik, mis ühendab Eestit selle maailma eri nurkadega. Selle võrgustiku baasil saab tuuritada, kus­juures ühe bändi võrgustik suureneb seda enam, mida aktiivsemalt ta tuuritab.

Nii oli loogiline, et Huiabella Fantastica kui koosseis, mis laseb aktiivselt välja omaenese muusikat, andis ühel hetkel välja üleilmse pungi kogumiku „Punk Is Love“. Kuna lugusid jäi üle, siis ilmus kogumik „Punk Is Love 2“, mille jaoks tuli jälle otsida bände, sest eelmisest kogumikust jäänud lugusid ei olnud piisavalt. Täiesti loogiliselt sattus Huiabella Fantastica laulja ja kitarrist Kristo Mägi uut materjali otsides ja läbi kuulates Gruusia bändi Gerchi peale – asi lõppes Huiabella Fantastica tuuriga Gruusias. Nädalapäevad kontserte, millest igaühest võtsid peale Gerchi osa veel kaks Gruusia bändi ja igal kontserdil esines veel üks kohalik bänd.

„Tuuritamine oli väga tüüpiline DIY, nagu ma olen seda varem teinud ka Euroopas punk- ja underground-bändidega. Kitsas minibussis sõitsime mööda Gruusiat ringi ja igal õhtul oli uues kohas kontsert. Palju alkoholi ja viletsad kõvaks magatud madratsitega odavad hotellid,“ kirjeldas tuuri Kristo Mägi. Ent olemuslikult oli olulisem tuuril suhtlemine ja musitseerimine, kusjuures üks tõukus teisest ja vastupidi. Võrgustumine ja solidaarsus on punk-DIY puhul midagi, mis eristabki selle fenomeni mitte-DIYst. Näiteks see, et DIY puhul võivad bändid reisida ilma instrumentideta ja mängida laenatud pillidel, on asi, mida endast lugupidav mitte-DIY bänd kunagi ei tee. Olid inimesed, kes sõitsid kaasa enam-vähem kõikidel kontsertidel. Kristo seletas mulle bändide omavahelise koostöö mehhanismi ära: bändid teevad üksteisele reklaami sellega, et teisi teatakse ja korraldatakse sõpradele kontserte. Tihti fännid neid teisi bände ei tea ja avastavad niimoodi seni tundmatud artistid. Niimoodi pannakse kontsertidele kokku erinevad esinejad, et neid publikule tutvustada, s.t „bändid jagavad üksteist fännidele“.

Ida-Euroopa DIY on ennekõike tuuri­marsruut: bändid alustavad Karjalas, lähevad sealt Peterburi ja siis Läti, Leedu ja Tšehhi kaudu Kasahstani välja. Ida-Euroopa eripära on pidev balansseerimine piiri peal. (Huvitaval kombel pole Moskvas klassikalist DIY-skeenet.) Idas on kõik palju poliitilisem, sest riigi surve alternatiivkultuuri allasurumisel on tugevam. Geograafiline haare on lai ja teatud mõttes on sellele kaasa aidanud Venemaa punkarite massiivne väljaränne Gruusiasse, Armeeniasse ja Kesk-Aasiasse. Nii oli Huiabella Fantastica Bathumi ja Thbilisi kontsertidel massiliselt Peterburist pärit eksiilpunke. Bändi­bussi roolis oli Peterburist pärit legendaarne kontserdikorraldaja ja tuuri­bussi juht Grobeus.

Gruusia on riik, kuhu väljamaa bändid eksivad harva. Nüüd, kui seal on viimasel ajal hakanud tekkima alternatiivklubid ja -baarid, on DIY-võrgustik levinud sinnagi. Teatud mõttes tegi eestlaste Huiabella Fantastica ukse lahti, nende tuuri kajastusega levis internetis informatsioon Gruusiast kui kohast, kus tuuritada. Nii võivad Poola bändid saada kontakte üle Eesti või minna Gruusiasse mängima. Gruusia skeene on välismaa bändide jaoks selgelt valmis. Tulevik on päikseline!