Samm-sammult sünnivad ja kasvavad mu pildid. Ühe kindla nimetaja alla. Nii on olnud kõigi mu näitustega. Kui G-galeriis toimunud näitus “Ürgaeg” (2007) käsitles planeedi energeetilisi protsesse, mis olid ja on, siis näitus „Vabaduse silmad“ allub pealkirja kodeeritud sõnumisse, mida sõnades peaaegu võimatu piiritleda. Tee vabadusse on iga isiksuse enese vabaduse tee, ellujäämise vaimne programm. Mitte äraelamise oma. See on võimas ja laiahaardeline, igale eraldi ainuomane suur saladus, et üks näitus saab seda vaid mõneti puudutada, haarata  ja hoomata. Samas olen, vähemalt ise arvan ja loodan seda, vormikõnelt ja kujutatult ülimalt reaalsust jälgiv ja järgiv.

Kellele on see tavaline, kellele maagiline reaalsus. Tavaline igapäevane maagiline realism. Nii elus kui ka kunstis on see tihedalt, peenmateriaalselt läbilõimunud. Kuid igas reaalsuses ehk dimensioonis, ka pildi omas, on viited ja vihjed teistele võimalikele realiteetidele  ja paralleelmaailmadele. Ka piirid on tegelikult näilised. Selle näituse jämemateriaalseteks väljunditeks on kahe sõnaga tähistatavad ideegrupid: Tiibet ja Eesti. Esimene neist koht, kus rahvusvaheliselt  tunnustatud silmaarsti ja mitmete Tiibeti ekspeditsioonide juhi Ernst Muldaševi uskumise järgi on kogu meie planeedi praeguse inimkonna häll. Teine koht minu sünnipaik. Lähedane Tiibet, lähedasem Eesti. Kõige lähedasem – Inimene. Tema vabadus.