Juba kaamera asetus määrab suhtumise ja kui filmitegija enda sealjuures pigem autoriks kui lihtsalt režissööriks tituleerib, siis võib olla kindel, et lisaks ülesvõetud loole saab vaataja kaasa ka autori suhtumise. See aga, kui rikas  on autori sisemaailm ja kas seal ikka alati tasub ära käia, sõltub juba igast režissöörist endast. Sõpruses näidatavad filmid on kohati lihtsalt suurepärased, kohati üsna pretensioonikad, kuid sealjuures mitte vähem huvitavad. Nädala avafilmiks on saksa kinoklassiku Werner Herzogi 1971. aasta „Vaikimise ja pimeduse maa”, mille peategelane, pime ja kurttumm naine, üritab leida viise, mis ühendaks temasuguseid nägijate ja kuuljate maailmaga.  Film pole sisukirjeldusele vaatamata nii raske, kui võiks arvata, ja pole ka kõige kergem vaatamine, kuid – millal on Herzogi filmid üleüldse olnud kerged vaadata? Herzogi filmile järgneb Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aastapreemia esimese laureaadi Sulev Keeduse kodumaine „In Paradisum” (1993).

Kõmulise peategelasega kõmulisel filmil on olnud kaunis kummaline saatus, kuna seda on olnud peaaegu võimatu näha. Filmi,  kus kuuleb kurikuulsa Nõmme sarimõrvari ja kannibali abikaasa pihtimust Harku naistevangla olupiltide taustal, olemasolust on olnud pigem kuulda, kui et seda saanuks reaalselt vaadata, sest „In Paradisum’it” on avalikult näidatud vaid mõni harv kord. Peter Mettleri „Mängurlus, jumalad ja LSD” (Kanada-Šveits, 2002) on kolmetunnine retk läbi kultuuride ja kontinentide, meenutab loomu poolest Godfrey Reggio „Koyaanisqatsi’t”. Päev pärast Mettleri kõrgemates sfäärides mediteerivat hõllanduslikku vaadet maailma kaduvusele lajatab kinosaalist vaatajale vastu vana hea vene reaalsus. Ühel päeval saab elada kaasa kahe vene filmirežissööri teosele: Sergei Dvortsevoi „Leivapäevale” (1998) ja Viktor Kossakovski „Belovidele” (1993).

Mõlema filmi peategelaseks on perifeeria, mis algab Venemaal suurlinnast mõni kilomeeter eemal, kus elanikud tavapäraste  päevade rütmis tiksuvad. Dvortsevoi ja Kossakovski filmis kohtab seda, mida tänapäeval filmitegijad teha ei taha: elada ja samastuda nendega, keda oma kaamerasse püüad. Esimese filmi peategelased jändavad leivavaguniga, teise loo kangelasteks on õde-venda Belovid. Kossakovski film on tõesti visuaalselt kaunis, valmis tehtud piiripealsel ajal, aastal 1993, ja seal on n-ö vana kino mustvalget hõngu. Lugu õest, kes elab koos oma joodikvennaga,  kõnetab vaatajat juba perestroika’le järgnenud õhustikuga. Ülipikad kaadrid, köögikõnelused Jeltsinist ja filmi lõpustseen, kus õde Anna vihub oma meeleheitlikku tantsu lauldes „Мой муж арбуз, а я – яблоко” („Mu mees – arbuus, mina ise õunake”) on venelikult südantlõhestavad, kui mingi säärane hindamiskriteerium üldse eksisteerib.

Abbas Kiarostami „Lähivõte” (Iraan, 1990) on kaasakiskuv lugu, kus näeme kohtuprotsessi  töötu Hossaini üle, keda jõukas perekond on mehe enda jutu ja mitme arusaamatuse tõttu pidanud tuntud filmilavastajaks Mohsen Makhmalbafiks ning kes istub nüüd vale-Makhmalbafina petturluses süüdistatuna kohtusaalis. Osa sündmustest on filmi peategelastega taaslavastatud, osa jooksvalt üles võetud. Kiarostami mänguline dokumentaal on köitev eksperiment, mis erinevalt paljudest omalaadsetest on tõesti põnev vaadata: filmis harutatakse  kohtuniku pilgu all lahti absurdset lugu ja seda kõike ilmestavad osavõtjate eri laadi sõnavõtud. Reedeõhtune „Isamaa ilu” (2001) on Andres Maimiku ja Jaak Kilmi pilguheit meie oma Eesti söakate daamide tegemisse: üks proua üritab hallata minimissi ja missiste glamuurset maailma ja teine tegeleb kodutütarde distsiplineerimisega. Lõpptõdemuseks, nagu eeldada võiski: mõlema emanda galaktika on  vägagi erinev, kuid siiski nii sarnane. Filminädala lõppakordiks kõlab kaks võrdselt tugevat teost, kuigi koolkondlikult üsna isesugused. Need on Ulrich Seidli „Loomalik armastus” (Austria 1995) ja ameeriklase Errol Morrise „Peenike sinine joon” (1988).

Seidli film on inimestest, kelle suutmatust suhelda normaalsel viisil kaaskodanikega kompenseerib ülivõrretes armastus koduloomade vastu. On heidikuid, on korralike kodanikke, kuid üldkokkuvõttes  tuleb pärast kaht tundi düsfunktsionaalsete austerlaste vaatamist tõdeda, et Siedl koos oma kaasmaalase Michael Haneke loominguga on andnud oma parima maailma filmikunsti mõistmaks, miks Hitler just Austriast pärineb. Dokunädala lõpufilmi autor Errol Morris on mitmekordselt pärjatud autor, Oscar tagataskus. Tema viimane film, Abu Ghraibi fotoskandaali uuriv „Tavaprotseduur” pälvis aasta  tagasi „Berlinale” Hõbekaru. „Peenike sinine joon” on küll tagasihoidlikum auhindade saagi poolest, kuid tegemist on siiski sõna otseses mõttes inimese elu muutnud filmiga. Morris hekseldab siin põhjalikult lahti ühe ammuse tapmisjuhu ning jõuab lõpuks tõdemuseni, et kinni pandi vale mees.

Pärast dokumentaalfilmi linastust avasid võimud taas toimiku ning „Peenikese sinise joone” ühest peategelasest sai jälle vaba mees, mis küll ei takistanud teda  pärast seda Morrist kohtusse kaebamast, sest vabanenu leidis, et režissöör teenib tema pealt teenimatult palju pappi. Vaat sulle siis kunsti ja tema mõjujõudu!