Alates aastast 2004 võtab Eesti paratamatult osa „Euroopa taseme” tekitamisest. Näiteks poliitikute Euroopa keskmine tase Euroopa Parlamendis moodustub ka kuue Eestist läkitatud saadiku osavõtul. Kui meie saadikud on keskmisest kehvemad, viivad nad keskmise taseme alla ja vastupidi.
Iseenesest on tegu huvitava mõõdupuuga, mille kasutamine tõukub lootusest, et ega publik seda mõõdupuud ei tunne – et mis ühikud seal ikka peal on ja kas sellel puul Tallinna küünar võrdub Riia ja Lüübeki omaga või mitte ja keegi saab lihtsalt petta. Kui mõõdupuuga oleks kõik selge, siis võiks ju eeldada, et ka riigikogu valimistel reklaamiksid erakonnad, et neil on „Eesti tasemel tegijaid”.
Aga niisugust reklaami ju ei näe ega kuule ning kahel põhjusel. Esiteks, nagu valitsuse igakordse moodustamise käigus näeme, erakondadel neid üleriigilise taseme poliitikuid napib ning appi tuuakse ka kehvasti toime tulevad munitsipaalpoliitikud. Ja teiseks, „Eesti tase” ise pole avalikus arvamuses professionaali, vaid harrastaja tase, olgu tegu spordi või poliitikaga. Parematel päevadel võib Eesti meister olla ka rahvusvaheliselt tõsiseltvõetav, koguni maailmameister või olümpiavõitja, kuid kõigi Eesti meistrite hulgas moodustavad maailma tipud ikka sümboolse osa.
Õigupoolest ei tohiks rahvusvahelise haardeta poliitik riigikokkugi pääseda, valitsusest või rahvusvahelist suhtlemist kohustuslikuna sisaldavast töökohast rääkimata. Noore poliitiku puhul võib esimesel korral riigikogus möönduse teha, aga tagasivalimiseks peaks ette näidata olema mõni samm või vähemasti suhted rahvusvahelisel areenil. Maailmas/Euroopas suhtlemist, s.t tegutsemist võimaldab võõrkeelte oskus. Kolm Euroopas räägitavat keelt peaks suhtlustasandil ikka selged olema ja vähemasti üks kõrgtasemel, see tähendab, kirjaoskusena.
Järgmisena läheb arvesse uudishimu. Uudishimu rahvusvaheliste küsimuste, aga maailma asjade ja rahvaste eluolu vastu laiemalt. Eesti ajakirjandusest välismaailmas toimuva kohta järjepidevat, katkestusteta uudiste voogu ei leia, järelikult võib EP kandidaadina vähegi tõsiselt võtta ainult isikut, kes jälgib regulaarselt välispressi, kes lennureisil kodust või koju haarab ikka Financial Timesi ning kes Euroopa suurte ajalehtede kõrval teeb vahet ka USA idaranniku parem- ja vasakpoolsetel ning oskab une pealt öelda, kas näiteks kolumnist Krugman on rohkem ajakirjanik või professor.
Seega, kui kampaanias mõne kandidaadiga silmside tekib, tasub talt esimese asjana küsida, mis keeli ta valdab ja milliseid lehti loeb. Kui vastused on nigelad, pole ju millestki edasi rääkida. Veel üks hea indikaator on Eurostati koduleht. Kes kordagi seda võrdlusandmete hankimiseks pole kasutanud, sel pole Euroopa riikidest võrdlusarvudes ka vähimatki aimu. Baastasemest edasi läheb keerulisemaks. Euroopal on hiljemalt Romain Rolland’ist peale olnud oma kehastunud südametunnistus ja sageli on seda kandvaid isikuid korraga rohkem kui üks. Ideaalide sõnastajate mõtteid teada on kohustuslik, sest lõpuks laiub Euroopa (Euroopa Liit) geograafiliselt täpselt ja ainult sellel maa-alal, mille elanikud usuvad end olevat eurooplased. Igaüks ise ei pea tingimata suutma leida endas „euroopalikku alget”, väiksema, maa ja keelega määratud identiteedi üle laiuvat eurooplast. Suurte mõtlejate mõttekäikudest on selle selgekssaamisel abi. Igatahes peaks iga EP saadikukandidaat suutma esitada selgeid mõtteid eurooplase identiteedi kohta. Eurooplased kuuluvad üksikute eranditega Euroopa Liitu.
Kui Eesti kuulub ELi, siis peaksime me ju soovima olla eurooplased või eurooplaste liidust lahkuma. Kes pole ise piisavalt eurooplane, ei saa ka eestieurooplasi Euroopa Parlamendis esindada. Ja lõpuks, kuna Euroopa Liiduga on globaalses pildis kõik parimas korras, siis on mõistetav, et põhiosa tema institutsioonide jõupingutustest ja tähelepanust läheb siseprobleemide asemel välisprobleemidele. Eurooplaste silmis arvamusküsitluste järgi suurimad probleemid maailmas on globaalne kliimamuutus ning vaesus ja näljahäda. Kel neil teemadel seisukoht puudub või kel süda vale koha peal, sel pole ka Euroopa Parlamendis suurt midagi teha, marginaal ollakse ikka, hoolimata oma fraktsiooni vägevusest. Teadmised Euroopa Liidu institutsionaalsest ülesehitusest või Söe ja Terase Liidu ajaloost on saadiku edukuse seisukohalt üsna tähtsusetud.
Kes ei taipa midagi näljast ja kliimast, neile ei tohiks sõidupiletit Brüsselisse müüa.