Selle päeva õhtul, mil sai teatavaks, et kohus määras trahvi Eesti Ekspressile ja kahele selle väljaande ajakirjanikule Tarmo Vahterile ja Sulev Vedlerile, küsis minult üks tuttav külaelanik, et kas ajakirjandus on nüüd ringkaitses. Kui kohus otsustas, et ajakirjanikud käitusid valesti, siis miks ajakirjanikud seda ise ei tunnista ja õigustavad seda, mida ajakirjanikud olid teinud?
Ma ei tulnudki selle peale, et mõista avalikkusele esitletud reaktsiooni kui ringkaitset. Aga tõepoolest, kui seada kaalule meediakanalites avaldatud arvamused, mis kritiseerisid kohtu otsust, ning need, mis kritiseerisid ajakirjanikke, siis esimeste hulk on teistest mäekõrguselt üle. Ühiselt liitusid pöördumisega nii erameedia kui ka avalik-õiguslik ERR. See on igal juhul märgiline ja kaalukas ühine ülesastumine. Ajakirjandus on mobiliseerinud end oma professiooni ja tööpõhimõtete kaitsele.
Eestis on olnud juhtumeid, kus astutakse omaenda ameti ja põhimõtete kaitseks ühiselt välja – ja ikka on see toimunud ohu puhul ajakirjandusvabadusele. Kohtu otsus Ekspressi trahvida on nüüd viimane ja suurem näide. Enne seda on olnud üks silmapaistvamaid aktsioone seoses 2010. aasta allikakaitse seaduse eelnõuga, mil ajalehed ilmusid tühjaks jäetud esiküljega. Üldjuhul aga nii laia mobilisatsiooni aset ei leia, sest ohud ei näi nii kaalukad või ei puuduta need kõiki ajakirjandusvorme ühtmoodi.
Tavaliselt õiendatakse väiksemad varba peale astumised suurema kärata. Nii mõningateski kriitilistes punktides pusivad üksikud ajakirjanikud või ajakirjandusorganisatsioonid omaette. Ühelt poolt kurnates nii süsteemi, aga teisalt kurnates ka iseennast. Selline on viimased kakskümmend aastat toimunud ajakirjanduse pidev võitlus info salastamise vastu ametkondade ja riigiasutuste poolt. Algsed optimistlikud lootused, et Mart Laari valitsuse 2001. aasta määrusega ellu kutsutud märget „AK – asutusesiseseks kasutamiseks,“ ei kasutata kergekäeliselt, on osutunud naiivseks.
Protsessimine teabenõuete rahuldamata jätmise pärast on paljude ajakirjanike igapäevatöö, avalikkusele on oma kogemusi selle kohta jaganud nt Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter nii seoses Mati Alaveri toimiku salastamisega kui ka kritiseerides 2021. aastal ringelnud plaani muuta avaliku teabe seadust kitsendavamaks. Probleemist on kirjutanud Merilin Pärli ERRis, aga ka paljud teised. Eelmise aasta juunis sai tähelepanu Õhtulehe ajakirjaniku Priit Pärnapuu võit riigikohtus selles osas, et tal peab olema võimalik tutvuda kohtutoimikuga, milles vaidlevad ravimiamet ja apteegipidaja apteegiloa andmise üle. Seejuures on kohtutoimikuid isegi lihtne kätte saada võrreldes muude ametkondlike dokumentidega. Viimastel aastatel on info peitmise probleem süvenenud.
Andmekaitse inspektsioon (AKI) – instants, kes samuti otsustab ametkonna ja ajakirjanike vahelises vaidluses, kellel on õigus, on menetlenud tänavu rohkem vaideotsuseid kui kunagi varem. Kui tavapäraselt on AKI teinud aastas umbes viis vaideotsust, siis nüüdseks on neid kogunenud sama arv juba nelja kuuga. Paljud näited, kus ajakirjanikud on lõpuks saanud andmekaitse inspektsiooni abiga dokumendid kätte, kinnitavad, et tihti ei ole info peitmine põhjendatud.
Kõrvalseisjal tekib muidugi küsimus, mida need ajakirjanikud jauravad. Miks nad urgitsevad ja miks nad segavad teistel oma töö tegemist? Näiteks prokuratuuril, avaldades infot, mida veel ei tohiks prokuratuuri arvates avaldada. Mõnikord jääbki mulje, et ajakirjaniku urgitsemiste taga ei ole soov rahuldada avalikku huvi, vaid pigem soov rahuldada oma uudishimu. Võimalik, et see mõnel juhul ongi nii. Teisalt, kui info ei ole veel ajakirjanikuni jõudnud, on ajakirjanikul ka võimatu otsustada, kas info on avalikkuse huvi väärt või mitte. Seega ei jää muud üle kui igasuguse salastamispüüde märkamise puhul hakata kahtlustama, kas mitte ei soovita midagi suurt ja tähtsat avalikkuse eest varjata.
Selline kahtlustav hoiak ei tee koostööd ajakirjandusega lihtsaks. Mõnikord ei võimalda see ka suurte ja vajalike asjade kordasaatmist, millest tervikuna võiks olla kasu ajakirjandusele endale ja kogu inforuumile. Olen kogenud mitut juhtumit, kus meediaorganisatsioonid ei tule kaasa ettepanekutega, mille on algatanud riigi esindajad. Näiteks ühine arutelu ning kokkulepped selle üle, kuidas eri osaliste koostöös, sh koos ajakirjanikega, hoida Eesti inforuum puhtam ja vihakõnest vaba, kuidas käsitleda ajakirjanduses kõige tundlikumaid ja haavatavamaid ühiskonnaliikmeid või kuidas tegutseda nii, et ka ajakirjandus ise paistaks auditooriumile oma valikutes läbipaistev. Tihti ütlevad ajakirjanikud, et nemad teavad paremini ja nende iseotsustamise vabadus ongi ajakirjandusvabaduse nurgakivi. Ajakirjanikud tajuvadki sageli püüet milleski nendega kokku leppida kui katset ajakirjandust suukorvistada.
Selline professionaalne hoiak on kindlasti mitteajakirjanikule ebamugav. Eriti riigile, ametkondadele, riigi jõustruktuuridele ja teistele poliitilise ja majandusliku võimu omajatele. Alati võib öelda, et ajakirjandus ohustab sellega Eesti julgeolekut, sest räägib välja meie kaitseplaane, aitab kaasa polariseerimisele, sest ei ole nõus tsenseerima tavaliste inimeste vaenulikke kommentaare, ei ole nõus leppima sellega, et teatud teemad on ajakirjanduses käsitlemiseks tabu jms. Teisalt on minu hinnangul selline ajakirjanduslik umbusk üks peamisi põhjusi, miks Eesti asub ajakirjandusvabaduse pingereas* maailmas nii kõrgel kohal. Ajakirjanikel on eluterve allergia ettekirjutuste ja piiramise vastu veres. Isegi kui see näib kõigile teistele kui ringkaitse, siis see ongi ringkaitse – ajakirjandusvabaduse kaitseks.
* Eesti tõusis ajakirjandusvabaduse indeksis maailmas neljandaks riigiks. – ERR 3. V 2022.