JÜRI SAAR: Ukraina vabadussõda
Ukraina rahvuse formeerumisprotsess ei jäta oma samasuunalist mõju avaldamata valgevenelastele ja venelastele endile. Vene impeeriumi taastamine on üha ebarealistlikum plaan.
Praegu ei pea vaprad ukrainlased mitte lihtsalt sõda, vaid niisugust sõda, kus võideldakse oma iseseisvuse eest ehk rahvusena ellujäämise nimel – kaotus tooks kaasa vabaduse ja omariikluse kadumise. Samamoodi oli Ameerika kolonistidele otsustav XVIII sajandil (1775–1783) peetud Iseseisvussõda ja meile XX sajandil Vabadussõda (1918–1920). Loodetavasti hakatakse sel põhjusel praegust Venemaa-Ukraina sõda tulevikus nimetama Ukraina iseseisvussõjaks või Ukraina vabadussõjaks. Nii nimetatud sõjad on olnud alati võidukad.i

MARIN MÕTTUS: Veri on kõikidel üks
Venemaa pakutud multipolaarsus on seadnud Lähis-Ida ja Aafrika riigid silmitsi keeruliste dilemmadega
See kevad on tulnud teisiti.
Läänemaailm on Vene ohtu tajunud ja teeb julgeid keerulisi samme. Kuuldes uudiseid, et Saksamaa julgeolekupoliitika alused nagisevad ja et Rootsi on sõjaliselt valinud poole, oleks mõtetest läbi käinud nagu mingi nõksakas: siitpeale on Euroopa jäädavalt muutunud. Sõda teeb maailma üha mustvalgemaks, me tunneme end Ukraina tagalana ja minagi poleks veel paar kuud tagasi osanud arvata, et õpin kunagi sõjatandri jaoks varjevõrke punuma. Sellelt pinnalt on raske mõista riike, kelle jaoks Ukraina toetamine ja Venemaa sõjakuritegude taunimine polegi enesestmõistetav.

EVA TOULOUZE, LIIVO NIGLAS: Udmurdi traditsioonilised palved
Palvete uurimine on äärmiselt põnev väljakutse: pöördumised jumaluste poole kajastavad ilmekalt udmurtide väärtusi ja vajadusi.
Soome-ugri traditsioonilistest religioonidest ei ole üldjuhul järele jäänud kirjalikke palvetekste ja seetõttu on meil vaid ähmane ettekujutus, kuidas toimus verbaalne suhtlus üleloomulike jõududega. Ka eestlaste puhul ei tea me täpselt, kuidas nad kristluse-eelsel ajastul oma jumaluste poole pöördusid. Mõnede soome-ugri rahvaste juures on aga animistlikud palvetekstid säilinud tänu sellele, et teadlased – etnoloogid, folkloristid, lingvistid – on kunagi rituaalidest osa võtnud ja need kirja pannud. Aga on veel üks võimalus lähemalt tutvuda soomeugrilaste animistlike palvetega: on kogukondi, kelle traditsioonilised palvused on veel elus ja teadlased saavad neid kohapeal ise uurida. Nii tekib võimalus eri aegadel kasutatud palvetekste omavahel võrrelda ja jälgida sisemist arenguprotsessi.

Loe ka Eva Toulouze’i „Minu Udmurdimaade“ arvustust Jaak Prozese sulest!

ART LEETE: Obiugrilaste ja samojeedide olematud sõjad
Olid sõjad, mis küll toimusid, aga kus ametlikult ohvreid eriti ei olnud, ja teised, mis toimusid vaid paberil, ent see-eest oli seal süüdlasi sadade kaupa.
Lääne-Siberi põhjaosa põlisrahvaid käsitleti ajalooallikates kuni XVIII sajandini väga sõjakatena. Agressiivse kuvandi kujunemise põhjustas vastupanu, mida samojeedid ja obiugrilased Vene kolonisaatoritele osutasid. Eriti ajas kroonikutel harja turri see, et XVI sajandini käisid mansid vene linnades maksu kogumas, aga et venelased ei tahtnud seda maksu vabatahtlikult anda, siis põletasid mansid need linnad maha, põhjustades tsiviilelanikkonnale rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaid kannatusi. Seejuures olid mansid sel ajal tsaari paberite järgi juba Venemaa alamad (millest Siberi omad küll ise midagi ei teadnud).

HANS ALLA: Kunstiteadus trügib tule ligi
Anders Härm: „Hea kunstiteadlane on see, kes jätkuvalt suudab oma objektist vaimustuda. Kui kunstist enam ei vaimustu, tegele millegi muuga.“
13. juunil 1921. aastal valiti rootsi kunstiajaloolane Helge Kjellin Tartu ülikooli filosoofia- ja keeleteaduskonna kunstiajaloo õppetooli professoriks. Kjellin saabus Tartusse 1922. aasta algul ja 26. I pidas ülikooli aulas avaloengu. Ta asutas õppetooli juurde kunstiajaloo uurimisinstituudi ja hakkas 1922. aasta suvel üliõpilastega koguma uurimismaterjali Eesti keskaegse arhitektuuri kohta.
Nüüdseks on Eestis vahelduva eduga õpetatud kunstiajalugu ja tehtud kunstiteadust sada aastat. Selle tähistamiseks peeti Tartus ja Tallinnas 8. ja 9. aprillil konverents „Eesti kunstiteaduse aastasada. Institutsioonid, persoonid, meetodid, lood, retseptsioon“.

Lüüriline mina
HASSO KRULL: Luule ja tõde
TIIT HENNOSTE: Raputada piire
Arvustamisel: festivali „Prima vista“ raames aset leidnud avalik kohtumine lüürilise minaga

STEN KAUBER: Pandeemiajärgsest kinokultuurist
Võidavad need kinod, kes oskavad panustada nii tarbimisteekonna, interjööri kui ka ürituste ja eripakkumiste arendamisse.
Enne pandeemiat näis kinokultuur Eestis õitsevat. Nii üldised kui ka spetsiifilised kinode külastuste arvud lõid rekordeid ning kasv oli kümne aastaga Euroopas Rumeenia järel teisel kohal. Eesti kinohuvilised olid lätlastest ja leedulastest isegi kaks korda agaramad kinokülastajad ning Euroopas oli Eesti oma 2019. aasta kinokülastuste per capita arvu poolest Iirimaa ja Prantsusmaa järel uhkelt kolmandal kohal.

AGNES ALJAS: Enam pole aega eitada
Ühiskond vajab teistsugust muuseumi: peame õppima toime tulema eri vaatenurkade ja kontekstiga, kusjuures lisades turvalistele käsitlustele nii optimismi ja lootust kui ka ahastust ja viha.
4. kuni 7. maini toimus Eesti Rahva Muuseumis Euroopa aasta muuseumi auhinna (EMYA – European Museum of the Year Award) konverents, mis tipnes 2022. aasta parimatele Euroopa muuseumidele auhinna üleandmisega. Euroopa Muuseumifoorum (EMF) on auhinnanud innovatiivsemaid, ühiskondlikult aktiivsemaid, tundlikumaid ning põnevamaid muuseumiprojekte Euroopa aasta muuseumi auhinnaga alates 1977. aastast.
EMFi esimehe Jette Sandahliga rääkisime konverentsi järel muuseumide arengusuundadest. Intervjuu on ajendatud teemadest, mille Sandahl 3. mail ERMi aastakonverentsil „Relevance / Mõjukad muuseumid“ ettekandes esile tõstis.

RASMUS KASK: Muuseumid muutuste tuules või tuuleks?
Mäluasutused peavad endalt küsima, millised on nende võimalused muutusi tagant tõugata, pingeid leevendada, õiglust jalule seada ja demokraatlikke väärtusi kaitsta.
3. mail toimus Eesti Rahva Muuseumi 60. aastakonverents pealkirjaga „Relevance / Mõjukad muuseumid“. Üritusel keskenduti muuseumide ja kultuuriasutuste mõjule ühiskonnas: kuidas seda hinnata või mõõta, milline on muuseumide positsioon Eestis ning mis suunas edasi liikuda.i

MERLE KARRO-KALBERG: Meelega muuseumis
2022. aasta Euroopa aasta muuseumiks valiti Hollandi meelte muuseum, ainulaadne keskus, kus räägitakse vaimsest tervisest ning usutakse, et terve meel on avatud meel.
Mai alguses anti Eesti Rahva Muuseumis toimunud konverentsil üle auhinnad Euroopa parimatele muuseumidele.Kõik laureaadid koos põhjenduste ja kirjeldustega on ära toodud Euroopa aasta muuseumi auhinna veebilehel.i Seda nimekirja tasub sirvida ja mõnigi sealt suveks oma reisiplaani lisada, sest kõik pärjatud muuseumid üllatavad, on põnevad ja laiendavad muuseumi mõistet.

RAGNE KÕUTS-KLEMM: Umbusklikud ajakirjanikud
Ajakirjanduslik umbusk on üks peamisi põhjusi, miks Eesti asub ajakirjandusvabaduse pingereas maailmas nii kõrgel kohal.
Selle päeva õhtul, mil sai teatavaks, et kohus määras trahvi Eesti Ekspressile ja kahele selle väljaande ajakirjanikule Tarmo Vahterile ja Sulev Vedlerile, küsis minult üks tuttav külaelanik, et kas ajakirjandus on nüüd ringkaitses. Kui kohus otsustas, et ajakirjanikud käitusid valesti, siis miks ajakirjanikud seda ise ei tunnista ja õigustavad seda, mida ajakirjanikud olid teinud?

Arvustamisel
Hervé Le Tellier’ romaan „Anomaalia“
„Eesti kalaluule antoloogia“
Ansambel U: „Residentuu:r. Muusikasalvestiste roll ja potentsiaal tänapäeval“
Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Point Nemo“
Michael Nymani kammerooper „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“
Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert
näitused „Lilly Walther. Piiritu“ ja „Erna Kreischmann. Baltisaksa modernisti oma ruum“
Vanemuise „Kõik minu emast“ ja „Tõrksa taltsutus“
Endla „Noor jää“
mängufilmid „Põhjalane“ ja „Alljumalad“