Vene teatri „Surnud hinged“, autor Nikolai Gogol, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Reinis Suhanovs, kostüümikunstnik Liis Plato, valguskunstnik Oskars Pauliņš, helilooja Aleksandr Žedeljov. Mängivad Viktor Marvin, Aleksandr Žilenko, Aleksandr Ivaškevitš, Larissa Savankova, Anastassia Tsubina, Ilja Nartov, Anna Sergejeva, Tatjana Jegoruškina, Aleksandr Kutšmezov, Sergei Tšerkassov, Artjom Garejev, Tatjana Kosmõnina, Juri Žilin, Aleksandr Okunev, Vladimir Antipp, Liidia Golovataja, Jelena Tarassenko, Natalia Murina ja Jekaterina Kordas. Esietendus 12. III Vene teatri suures saalis.

Elmo Nüganeni „Surnud hinged“ on petlikult kergekaaluline komejant, mis ehk just seeläbi meelitab publiku kaasa mõtlema, tõepoolest küsima, kes on need surnud hinged tänapäeval, ning märkama vastuses vilksamas enese peegelpilti. Kui laval unistatakse majast mõnes N linnas samanimelise jõe ääres, mille teisele kaldale viiks sõprussild, kargab silme ette pilt teineteist vastaskaldalt tuimalt põrnitsevast Narva ja Jaanilinna linnusest. Kui hingeostja Tšitšikov väidab end soovimas asustada omandatu Hersoni provintsi, kisuvad sõrmed guugeldama viimaseid rindeteateid Ukrainast. Need mõned tekstikatked, mis saanud praeguses kontekstis verist sügavust, pole siiski peamine viis, kuidas Nüganeni lavastus vaataja iseendaga silmitsi seab.

Tegelased, olles silmanähtavalt kostümeeritud, liiguvad saali koos publikuga, et siis esimesel võimalusel endale laval roll nõutada. Seejärel eesriie avaneb, aga vaid selleks, et paljastada veel üks eesriie. Selle punase kardina ees enamik tegevusest toimubki: eeslaval, küljeloožis, rõdul ja parteriski. „Täna õhtul mängime …“ võtet võimendab kõige enam aga Reinis Suhanovsi kunstnikutöö, mis toob lavale Vene teatri suure saali seinte pikenduse, sama värvi ja samade ornamentidega kaks poolkaart, mis tungivad aeg-ajalt eesriide vahelt eeslavale, siis aga blokeerivad hoopiski eesriide lahtikiskumisel loodetud vaate lavasügavusse või keeravad lausa oma musta tagakülje publiku poole, et siis mõned harvad korrad siiski lasta googoldajad ka lavale tegutsema.

On selge, et selles mängus on lavaks ennekõike saal ning punasametistel toolidel pealtvaatajad need, keda valgustatakse. Ka valguskunstnik Oskars Pauliņš on suunanud oma tähelepanu saali, valgustades stseeniti välja valitud fragmendid laemaalingust, ornamendid küljeportaalist või portaaliviilust jne. Seda uusrokokoolikku pillavust on ju kaunis avastada, kuigi jah, koosmõjus Gogoli teksti ja praeguse aja tegelikkusega mõjub see samal ajal karjuvalt enesepettust võimaldavana, kamuflaažina imetleva hinge teovõimetusele. Küllap nii Gogol tahtnukski. Ilmselt tahab ka Nüganen.

Arusaadavalt ei pruugi igaüks saalis end surnud hingena ära tunda, kui on keskendunud värvikale lavatõlgendusele. Vene teatri „Surnud hinged“ on tõesti hoogne lavastus, kus koomuskit ei peljata ning paisatakse vaataja ette kakofoonilis-jantlik tegelasgalerii (kostüümikunstnik Liis Plato on mõnuga hullanud).

Olgu selleks siis näiteks Aleksandr Ivaškevitši enesekindlalt abitu kuberner, kelle härrasmehelikku frakki ehib dändilik kaelaside, mis püüab tantsule meelitada ka mehe lokki seatud blonde kiharaid ja lopsakaid bakenbarde. Või siis alatasa tähelepanu otsiv ja pidevalt asjatav subretipaar Manilov (Ilja Nartov) ja Manilova (Anna Sergejeva) oma sarnaste mopisoengute ja pükskostüümidega või hoopiski militaartuhmroheliste lühikeste pükstega üksjagu opakas postiülem (Vladimir Antipp) või häbitult flirtiv ilmselgelt võltsi leopardikarva mantlisse riietatud Korobotška Nastasja Petrovna (Tatjana Jegoruškina), kes küll täiesti Dostojevski-mõistmatult korraks Nastasja Filippovnaga segi aetakse. Ja nii edasi, siirast naerupahvakust uskumatu silmapöörituseni ja jälle uuele ringile minnes, kuni kogu kamp on mitu korda ära naerdud. Pole siis ime, et Artjom Garejevi ilmse mõnuga mängitud igatepidi suli ja laia kaarega purjus Sobakevitš tundub teiste taustal täitsa aruka ja isegi intelligentse inimesena. Tšitšikovile jääb aga alla temagi.

Viktor Marvini surnud hingede kokku­ostja on huvitav roll. Oma kaherealise halli ülikonna ja mõõdukalt edeva peene vuntsikaarega (kaabust rääkimata) ei eristugi ta nii väga ülejäänud tegelinskitest, küll aga hoiakult. Marvin hoidub Tšitšikovina suurtest žestidest ja tundepuhangutest (vaid Korobotška järeleandmatu ühtesse meelitamine lööb tal korraks jalgealuse kõikuma ja pintsaku seljast, kuid siiski päästab ta end õigel hetkel). Ta seisab kahe jalaga maas, sageli lava keskel, teades, et ülejäänud tegelased leiavad niigi tee temani, ning vestleb oma keskendatud ringkäigul kõigi nende sihita ja igavlevate hingemüüjatega pigem publiku kaudu. See Tšitšikov ei pea siiski jutlust, ta lihtsalt teab, et on ainult kaht tüüpi hingi: surnud ja veel mitte oma surma adunud – askeldagu nad siis laval või istugu saalis. Trööstitu maailmapilt, kas pole? Marvini rollitõlgendus pole aga õnneks nii ühemõtteline, lastes pidada tema rahulikkuse või ka ükskõiksuse põhjuseks pragmaatilisust. Ükskord nad müüvad oma (surnud) hinge(d) niikuinii, ütleb Tšitšikovi kogemus ja mitte eksistentsialistlik küüniline kaalutlus või mänguri manipulatsiooniiha.

Sellisena on keeruline näha Marvini rollis selget viidet mõnele konkreetsele isikule (tuimalt hävitavaid despoote leiab nii nüüdisajast kui ka minevikust) või ka tüübile (nagu kiretult oma ülesannet täitev ametnik või suurt kasumit haistev nutikas ärihai, kuigi mõlemad passiksid ehk mõnes teises lavastuses rollituumaks). Samuti pole Nüganen lavastajana ja Marvin näitlejana andnud sellele Tšitšikovile ühiskonnakriitilise kommentaari või üldistava kujundi võimu, sest lavastusega ei mõisteta kedagi otseselt hukka, vaatamata topelteesriide ja väljavalgustatud saalidetailidega kujundusele ning eri ajastute esteetikasse rüütatud naeruväärsele tegelaskonnale.

Ausalt öeldes jään siinkohal oma hinnanguga jänni ega suuda otsustada, kas Vene teatri „Surnud hinged“ täidab oma eesmärgi just seetõttu või on liialt arvestatud põhipubliku taluvuspiiriga ning jäädud poolele teele pidama. Seni ilmunud eestikeelsetes arvustustes on otsitud „teatri imet“ ja nenditud, et see jäi tabamata.¹ Mind pani aga mõtlema Boris Tuchi „Surnud hingede“ arvustustes antud hinnang Vene teatri selle hooaja repertuaarivalikule: „Tänapäeval on hädasti vaja kangelast, kes suudaks äratada tõetahte ka neis, kelles see on ajutiselt uinunud.“² Ma ei saa lugeda end sagedaseks, küll aga regulaarseks Vene teatri külastajaks, mistap julgen kiire publikuvaatluse põhjal väita, et „Surnud hingede“ nähtud etendusel oli vaatajate seas tavapärasest rohkem eesti emakeelega inimesi (tõlkeaparaadid said sel korral peaaegu otsa, kuigi olen ühel külastusel olnud ka selle teenuse ainukasutaja). Niimoodi koos Tšitšikovi motiivide üle juurelda ja praegu toimuvale vihjavate tekstinaljade peale naerdes instinktiivselt kontrollivat pilku kaasvaatajaile heita on meeldejääv kogemus, mis veenab „Surnud hingede“ õigeaegsuses ja -kohasuses. Komejanti võinuks muidugi ka vähem olla, aga mõnikord äratab surnud üles vaid vali naer – kui ka vaid hetkeks.

1 Christofer Kivipalu, Elmo Nüganeni „Surnud hinged“: tabamata ime.– ERRi kultuuriportaal 15. III 2022; Kaur Riismaa, Nüganen toob „Surnud hingedega“ lavale rohkemat kui lihtsa loo. – Eesti Päevaleht 21. III 2022.

2 Boris Tuch, Нисхождение Павла Ивановича Чичикова в круг первый ада. – Postimehe venekeelne portaal 16. III 2022.