Jätkan sealt, kus Aro Velmet eelmisel nädalal lõpetas: „Töö pole lõpuks kogu elu ja molutada on lihtsalt mõnus.“1 Vähe sellest: lisaks mõnusale molutamisele peaks töövälise aja sisse mahtuma ka rekreatsioon, tervishoid, kultuuritarbimine, haridus, olme ning lähedased suhted. Eelmise sajandi jooksul mitmesugustel uuskapitalistlikel põhjustel üha ihaldatavamaks muutunud individuaalse arengu ja edukultuse tõttu on aga töövälist aega üha vähem. Intiimsete suhete loomiseks ja hoidmiseks on aega koguni nii vähe, et 2017. aastal võttis USA tervishoiuministeeriumi juures töötav rahvatervise viitseadmiral Vivek Murthy kasutusele fraasi „üksinduse pandeemia“. Üle ilma tuntud nähtust on Eestiski siin-seal käsitletud.2 Veerand Eesti inimestest tunneb, et on üksildased: tegu pole mitte positiivse üksindusega, mil on mõnus iseendaga aega veeta ja individuaalselt areneda, vaid vajadusega teise inimese läheduse järele.

Mõistele „intiimne suhe“ on viimase sajandi jooksul esitatud hulk lisatingimusi, mille puudumisel lähedussuhe kõikide tänapäeval arvestatavate kriteeriumide järgi justkui puudub. Intiimne peaks aga definitsiooni järgi olema lihtsalt „väga lähedane, usalduslik või kõrvaliste eest varjatud“ suhe.3 Nagu näha, puudub siin täpsem kitsendus, millisest soost isikud saavad olla lähedased ning milline peaks olema nende juriidiline vahekord. Vähemalt mingil hetkel eesti keele ajaloos pole seega intiimsuhte definitsiooni olnud tingimata sisse kirjutatud seksuaalseid ega isegi romantilisi konnotatsioone.

Üksinduse pandeemia lahenduste sekka võiks lisada näiteks ju ka ühe ebatraditsioonilise võimaluse, mis ei ole küll inimkonna ajaloos sugugi enneolematu. Kuna enne XX sajandi algust olid meeste ja naiste elud eraldatud rangelt lahknevatesse sfääridesse, tähendasid ka lähedussuhted midagi hoopis muud kui seda, millega oleme harjunud praegu. USAs olid nimelt XIX sajandi lõpus levinud nn Bostoni abielud, kus haritud (ja muidugi ka omajagu jõukad) naised valisid abielu asemel enamikul juhtudest vaid platoonilise kooselu ühe hea sõbrannaga, mis andis mõlemale võimaluse pühenduda karjäärile ning vältida abielu mehega. Laulatatud abielusid sõlmiti toona jällegi tihti peamiselt majanduslikel ja sotsiaalsetel kaalutlustel, partnerite intiimsus ei olnud sealjuures esmatähtis. Platoonilised sõprussuhted lähisugulaste, kahe sõbranna või ka kahe meessõbra vahel võisid see-eest olla kirglikult emotsionaalsed ja väga lähedased, hõlmates sotsiaalse suhtluse ja kiindumuse kõrval ka ühist olmet ning pakkudes tundepuhanguid, mis tänapäeval vaid elukaaslaste vahel kohased paistavad olevat.

Sotsiaalteadlased küsivad sel sajandil ikka ja jälle: kas see, et lähedussuhet defineerivaks jooneks on saanud seksuaalne külgetõmme, pole mitte vaesestanud meie intiimsuhete paletti? Kuhu on jäänud südamesõbrad, aatekaaslased, relvavennad, hobi- ja vabatahtlike ringidest leitud ühiste kirgedega semud, mentorid ja õpipoisid ehk inimesed, kes nagu romantilised partneridki oleksid kõhklusteta nõus üksteist raskustes toetama, võtma osa üksteise järeltulijate kasvatamisest, jagama eluaset, finants- ja hoolduskohustusi ning olmet?

Ajal, mil maailmas toimub nii palju veriseid konflikte, mille tõttu perekonnad lõhki kistakse ja sajad tuhanded inimesed üksi jäävad, ootamatult uute isikutega kokku satuvad ning koos nendega oma elu taas mõtestatult üles ehitada püüavad, peaks meile üha selgemaks saama asjaolu, et iga lähedane suhe on hindamatu ning väärib tõsiseltvõetavust. Siinkohal võiksime julgelt võtta eeskuju kväärkogukonnalt ning pühitseda absoluutselt kõiki erinevaid lähedasi. Sealhulgas ka neid inimesi, keda ühendab ainuüksi valik üksteisega koos olla.

1 Aro Velmet, Töö pole kogu elu. – Sirp 6. V 2022.

2 Näiteks Eeva Esse saade „Üksinduse pandeemia“ (sari „ESSE“, Kanal 2, 20. IV 2022); Tiina Jõgeda, „Testi end: kas oled ohtlikult üksildane?“ (Eesti Ekspress 18. VIII 2021); Kirsti Vainküla, „Üksildus kui 21. sajandi pandeemia“ (Eesti Ekspress 9. X 2021).

3 Vt „Eesti keele seletav sõnaraamat“.