AARE TOOL: Vanemuise uus Vanapagan
Oksa painutada on kergem kui puutüve. Seepärast on ka A. H. Tammsaare tüvitekst ooperi ainesena ühtaegu õnn ja õnnetus.
„Algupärane eesti ooper kolmes vaatuses ühe vaheajaga“ – nii läkitatakse helilooja Ardo Ran Varrese ja libretist Kristi Klopetsi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ Vanemuise teatrisse endale lavapealset õndsust otsima. Miks just Tammsaare? Miks just Jürka?

TÕNIS SAARTS, PEET KASK: Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia?
Enamuse piiramatu võim kätkeb endas ohtu, et ilmuvad välja „rahva“ ootusi kõige paremini tundvad demagoogid, kes hakkavad tasahilju demokraatia enda aluspõhimõtteid õõnestama.
Putin ja tema surma külvav sõda pole ainsad, mis ohustavad Vaba Maailma. Palju pikemat aega kui sõda Ukrainas, on käinud visa võitlus liberaalse demokraatia eest ja vastu demokraatlike riikide endi sees. Natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels on lugenud seda „demokraatia suurimaks naljakohaks, et ta varustab oma surmavaenlased vahendiga, millega nad ta lõpuks hävitavad“. Teisisõnu, sõnavabaduse ja pluralismi kaitsmise sildi all lubavad demokraadid oma vastastel vabalt tegutseda ja oma avalikku toetust kasvatada hetkeni, kui on juba liiga hilja …

MIHHAIL TRUNIN: Koorega late
Kolm kuud tagasi poleks keegi uskunud, et keset Euroopat algab sõda, kuigi paljudele oli ammu selge, et Putin pole ülesehitaja, vaid on võimeline ainult hävitama.
25. märtsil tähistatakse Venemaal kultuuritöötajate päeva. Sel päeval panid Peterburi Venemaa rahvusraamatukogu töötajad stendile üles Juri Lotmani portree – tema 100. sünniaastapäeva tähistatakse tänavu samuti. Portree ei saanud kaua üleval olla: selle võttis maha julgeolekuteenistuse ülem (riiklikus raamatukogus on ka selline ametikoht), sest pidas Lotmanit Mark Twainiks – aga Ameerika kirjaniku avalikuks eksponeerimiseks „pole praegu õige aeg“.

ERLE NÕMM: Veelahkmete aeg ehk Kas tõesti kogu vene kirjandus prügikasti?
Arvamus, et Putini sõja tõttu ei peaks avama ka ühegi vene kirjaniku raamatut, teeb nõutuks ja kurvaks.
Esoteerikud räägivad juba mõnda aega Veevalaja ajastust: purustused, stiihiad, häving. Lootusrikkamad lisavad teistelegi lohutuseks, et uuele on vaja teed teha ja ehitada saabki ainult vana varemeile. Paraku on ajalool kombeks korduda, kuidas mingit ajastut ka parajasti ei nimetataks. Tagantjärele tarkusega teame, et alati pole uue ehitamine õnnestunud plaanitud moel ja midagi on hävingu käigus alati ka parandamatult kaotsi läinud. Sestap on arusaadav, kui valime poole. Seejuures seame end muidugi ellujäänute poolele, mitte nende kilda, kes varemete alla jäävad. Kahjuks valime me poole tihti ka valdkondades, kus see pole vajalik või on suisa võimatu.

Tipptasemel lend nii teaduses kui äris. Margus Maidla intervjuu akadeemik Mart Saarmaga
Mart Saarma: „Eestis võiks märksa rohkem olla professoritest miljonäre, siis oleks meie majanduse tulevik globaalse konkurentsi skaalal märkimisväärselt helgem.“
Akadeemik Mart Saarmas saavad kokku laia haardega kõrgel tasemel teadus, ettevõtlus, maailma protsesse üldistavalt mõtestamise võime, tipptasemel rahvusvaheline karjäär ja lobe sõnaseadmine, avatud hoiak kõige suhtes, mis maailmas toimub.
Tööplats on akadeemik Saarmal juba mitu aastakümmet Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudis, mille teadusdirektor ta on. Ta on omainimene kolmes ülikoolis – Tartu ülikoolis, Tallinna tehnikaülikoolis ja Helsingi ülikooli

AIJA SAKOVA: Inimene, innovatsioon ja teadmussiire
Alustada tuleb tunnistamisest, et inimene on tähtis. Sellest, et oma olemuselt on innovatsioon ja teadmussiire inimkesksed.
Möödunud aasta suvel kinnitas valitsus „Eesti teadus- ja arenduse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035“ (TAIE 2035). See on pikaajaline strateegia, millega soovitakse tagada Eesti arengu tuginemine teadmuspõhistele ja innovaatilistele lahendustele ning rõhutatakse kolme süsteemi – teadussüsteemi, teadmussiirde süsteemi ja ettevõtluskeskkonna – koostoimet.

KIRKE KANGRO: Veneetsia biennaal nr 59 – mitte marginaalne, vaid märgiline
Kuraator ei ole toetunud kunstimaailma hiidudele, vaid toonud vaatevälja varju jäänud kunsti. See on poliitiline otsus. See, mis (või kes) on nähtav, loob tajutava maailma.
Aprillis avatud Veneetsia kunstibiennaal ei ole erakordne mitte pandeemiajärgse toimumisaja ega ka mitte käimasoleva sõja mõju tõttu. Seniolematu on osalevate kunstnike koosseis, kellest üle 90 protsendi on naised või muu soomääratlusega kunstnikud. Ka on biennaali kuraator Cecilia Alemani oma näitusele valinud hulga autoreid, kes ei ole seni kunstiloo peavoolus tingimata tuntud või märkamist leidnud. Miks just praegu ja just selline biennaal?

Kunstist kõnelemise inkubaator. Ann Mirjam Vaikla intervjuu Maria Helen Kännuga
VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. Biennaali avamismaraton kestab 29. IX kuni 8. X ning selle aja jooksul esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni. VIII Artishoki kuraator on Ann Mirjam Vaikla.
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) kunstikriitiku stipendiumi 2021. aasta laureaat Maria Helen Känd on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) projektijuht ja kuraator ning vabakutseline kunstikriitik. Oma kuraatoritöös keskendub ta sotsiaalpsühholoogilistele teemadele, mis paljastavad sotsiaalsete kihistuste hapruse ning kutsuvad tajuma ja mõtisklema identiteedi keerukuse üle.

PANOS KOTZATHANASIS: Kuidas ekspluateerida väärkujutlust Aasia filmikunstist
Ryusuke Hamaguchi Oscari võidufilmi „Drive My Car“ edule on kaasa aidanud kompromissid, mis on tehtud lääne publikule meeldimise nimel.
Nagu kõik juba ilmselt teavad, läks 27. märtsil parima rahvusvahelise filmi Oscar järjekordsele Ida-Aasia filmile. Pärast korea „Parasiidi“ ennekuulmatut edu kaks aastat varem läks kuldmehike nüüd jaapanlase Ryusuke Hamaguchi filmile „Drive My Car“ (2021). Varem oli see küll võitnud juba Cannes’is kolm auhinda (parim stsenaarium, FIPRESCI auhind ja oikumeenilise žürii auhind), samuti Independent Spiriti auhinna, BAFTA ja Kuldgloobuse parima rahvusvahelise filmi kategoorias, üheksa auhinda Jaapani Filmiakadeemialt (sealhulgas parim film, režissöör, stsenaarium ja näitleja Hidetoshi Nishijima) ning terve hulga preemiaid kriitikute ühendustelt ja ühingutelt üle maailma. Selles valguses oleks ehk hea heita pikem pilk filmi eduloole, aga tõsta ka esile üks valukoht, mis on Aasia filmikunsti esindatust vaevanud Aasiast väljaspool. Valukoht, mis on üks suur faktor ka filmi „Drive My Car“ eduloos.

KARIN PAULUS: Mustamäe 60
Mustamäe vajab töökohtade-teenuste hoidmist, aga ka intiimset-lokaalset mõõdet, kus on kohta mitmekesisusel, aktivismil, eri identiteetidel ja linnaloodusel.
Tallinna linn tähistab kuuekümneseks saava Mustamäe sünnipäeva mitmel viisil. Tänu telele on väga paljud üles leidnud Kaja kultuurikeskuses – mis ühtlasi on linnaosavalitsuse hoone – oleva lavastusliku näituse „Minu esimene korter Mustamäel“. Kitsast pilust saab enese litsuda näidiskorterisse, mis on mõtteliselt paigutatud Akadeemia tee 60 majja. Stiilipuhta interjööri puhul on ilmselt snitti võetud vabaõhumuuseumi kolhoosimajast ja nii pole peljatud ei musti nõusid kraanikausis ega käimlas ajalehepaberit taguotsa pühkimiseks. Kõlab estraadimuusika ja kööki täidab ehk liiga kauaks lauale unustatud sprottide tugev lõhn.

GRETE TIIGISTE: Mis on sisearhitektuuris teoksil?
Sisearhitekt seikleb hankerägastikes, laveerib tellijate ning projekteerimis- ja ehitusmeeskonna vahel ning tuleb toime ettevõtte juhtimisega.
Keerulisest ajast hoolimata siinne sisearhitektuur õitseb. Aasta-aastalt tuleb erialal tegutsejaid juurde ja ruumiloome valdkonna erialad põimuvad omavahel üha enam. On piiride hägustumise aeg. Eesti sisearhitektid on juba 1990. aastast koondunud sisearhitektide liitu. 32 tegutsemisaastaga on see jõudnud täiskasvanuikka ning kasvanud arvestatavaks loomeliiduks. Tänavusel maikuisel üldkogul arutlesid sisearhitektid oma eriala olnu ja tuleviku üle.

MERLE KARRO-KALBERG: Unistuste Viljandi
Heldi Ruiso: „Ära kunagi kuula neid, kes ütlevad, et pole võimalik midagi muuta, et tegeled mingi jamaga, mis ei vii kuskile“.
Aprilli alguses tõi Viljandi linnafoorum kokku linlased, ruumieriala spetsialistid ja poliitikud. Mõeldi linnaruumi üle, töötati laudkondades ja mitme teema kallal. Milline arengupotentsiaal foorumil avaldus, kus on Viljandi kitsaskohad ja mis laadi lahendused? Neil teemadel räägivad kokkusaamise üks korraldaja, vabaühenduse Loov Viljandi eestvedaja Heldi Ruiso ning volikogu liige Kristina Libe.

MARGUS OTT: Argidialektika VII. Mina ise ja asjaolud
Ütlesin elukaaslasele hea sõna. Kes seda tegi? Eks ikka mina. Aga teisalt oli olukord säärane, et tahtis seda sõna. Eesti keel on siin kõnekas. Ühest küljest tahan mina teha ühte ja teist, aga teisest küljest tahavad asjad ja olukorrad minult midagi: tuba tahab koristamist, laps tahab kasvatamist, põld kündmist. Asjadel ja olukordadel on ka endil mingid nõudmised, millele ma pean vastama. Asjaolud panevad mind tegutsema.

Arvustamisel
Jurga Vilė ja Lina Itagaki graafiline romaan „Siberi haiku“
Agneta Pleijeli romaan „Kaksikportree“
Moše Hajim Luzzatto „Filosoof ja müstik“
Tallinn-Narva Music Week
Tallinn-Narva Music Week’i konverents
kontsert „Vaikuse piiril“
näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!“
Diāna Tamane näitus „Puudutuse tüpoloogia“
Paide teatri „Teine asi“
VAT-teatri „Mesilane sinu peas“
Vanemuise „Armuleivasööja“
Vene teatri „Surnud hinged“
mängufilm „Tagurpidi torn“
lühifilmide kassett „Ma olen naine, ma saan hakkama“