Segasel ajal võib minna nõnda, et mõni kiitust vääriv raamat seda teps mitte ei saa. Nii juhtus 2020. aastal „Ninniku raamatukogu“ ületamatus tõlkeluulesarjas(!) ilmunud soome luuletaja Rita Dahli koguga „Aja süda“, mis jäi ilma retsensioonideta.

Viljakas autor on eestindamisest saati ka mitmel korral Tartut külastanud, pannes raamatulehtedele talletatud sõnad oma häälega elama. Kohtusin Dahliga tema viimatisel külaskäigul eelmise aasta lõpul. Põgusatel vestlustel joonistus välja pilt multitalendist,¹ kellele kirjutamine on pärisosa paljugi rohkem kui mõnel teisel end kirjanikuks nimetaval. Vestluses Elo Viidinguga ütlebki ta, et „nii kirjandus kui ka muusika tähendasid minu jaoks [noorena] eskapismi, pääsu paremasse maailma“ (lk 158), ent ometi tõdeb ta mõned leheküljed hiljem: „Kui nüüd oleksin valida saanud, poleks valinud iial kirjanikuelu. [—] Selle ainuke positiivne külg on, et saab ennast vaimselt teostada, kuid see on ka kõik“ (lk 162). Nõnda on kirjandus Dahlile paratamatus ja just see kirjutamissund kombineerituna kirjutamisoskusega teeb ta tekstid köitvaks.

Musikaalne luule

Rita Dahl on õppinud klassikalist laulu. Tartu Kirjanduse Majas kandis ta 2021. aasta jõulukuul ette noorelt traagiliselt hukkunud Toivo Kuula loomingut. Nõnda pole üllatus leida „Aja südamest“, Elo Viidingu poolt Dahli seitsmest luulekogust pikitud valimikust heliloojatele pühendatud tsüklit. Paljud tema tekstid, mis varieeruvad lühivormidest poeemini, on muusikaliselt voolavad. Seda annab edasi hea tõlge, mida saab paralleelselt originaaliga võrrelda. Nõnda näiteks võib nimiluuletuse „El corazón del tiempo“ südamega lausa ekstaatiliselt kaasa minna: „ta peksab, peksab ja peksab, kuni kivi / lõhkeb, ahel, pilt, ettekujutus, mis tahes, mis paneb tuule puhuma / pilved liikuma, inimesed unustama, mäletama, aega mil mets oli / südame kodu, ta elas taeva alla ühes lindudega, kuni algasid mured…“ (lk 61).

Maailma mitmekesisus

Dahli luule lõikab teravalt ja ei tagane murede ees. Ta on ühiskondlikult kaasamõtlev autor, palju annab juurde tohutu reisipagas ja keelteoskus. Dahl on olnud ajakirjanik, avaldanud teatmeteoseid ja tõlkinud eri keeltest luulet, praegu koostab ta nt galiitsia luule tõlkevalimikku. Ent ühtlasi on tema sulest ilmunud Soome kaevanduspoliitikat kritiseeriv teos („Suuri kaivospeli“, 2016) ja arutelud globaliseerunud maailma murekohtade üle („Globalisaation haasteet“, 2021).

Dahl uurib halastamatult inimeseks olemise aluseid, küsides näiteks, „kes on tänapäeva pärismaalased“. Ja vastates: „Pärismaalased oleme meie / eurooplaste häving ja hukk“ (lk 124–126). Tema luule on kantud sügavast ajalootajust ja selle traagika mõistmisest, reflekteerimisest (nt kollaažluuletus „Suiá Missú“, mis kirjutatud kokku Anthony Smithi Brasiilia ekspeditsiooni märkmetest). Ta ei häbene rääkida moraalist, eetikast ja inimsuse rõlgetest tahkudest. Ent samal ajal väljendub see traagika ka hetkelises argielus. Nõnda suubub lustakalt alanud luuletus koerasitast tõdemusse: „Töötuid koheldakse kui koerasitta. / Kui ainult saaks nad / kuidagi silma alt ära. Politsei on nõutu. / Töölös on see / tänavapool, kus elamuid pole, muudetud koerte peldikuks!“ (lk 85). Ent see haare, üldisest üksikusse ja sealt jälle tagasihüppamine, ei tee järeleandmisi teksti taseme osas ega kaota ka lootust: „Õnneks on meil Blake, / ta aitab valuga toime tulla, / ta teadis, mis on kannatus, / olmest koosnevas elus“ (lk 123).

Eksperimentaalsus

Elo Viiding paigutab Dahli luule vestluses Hasso Krulliga soome eksperimentaalse ja ühiskonnakriitilisse traditsiooni: Helena Sinervo, M. A. Numminen, Jyrki Pellinen jt (lk 153). Dahl ise arvas, et vahest on see midagi meile omast – tahe näha veidi eksperimentaalsemaid tekste, mida selles kogus ka kohtame. Tegelikult on ta kirjutanud tekste seinast seina ja ei oska ennast eksperimenteerijana defineerida. Kogus leidub lisaks vormimängudele eri isikute ja ajaloohetkede portreid. Maskimängu on autor uurinud ka oma magistritöös, mille kirjutas Fernando Pessoast.²

Mõned näited. Luuletuses „La otra virginidad“ viiakse meid hõljuma lorcalikku maailma, kus elatakse pulbitsevas hetkes: kohvikulaudadel on püstolid ja „prullakas iha [—] magab iga maksujõulise kliendiga ja / annab kõik mis saab: emotsiooni, omandi, andumuse tunde. / Ja sellest piisab, just sel viivul“ (lk 35). Konkreetsete hetkejäädvustuste juurest tõustakse aga teisal sama kergelt igavikuliste teemadeni: „Ilu on ainult illusioon / ütles Zeus Aphroditele“ (lk 129).

Dahli tekstid kutsuvad end lugema ja taaslugema, helisedes veel mõnd aega lugejaga kaasa. Temas on hääd paradoksi, kõikumist üleva ja argise vahel. Umbes nõnda nagu ta ise ühes luuletuses sedastab: „Ootasin, et mu hing muutuks koeraks, tegin vastavaid / rituaale, aga vaene hing jäi kangekaelselt inimesekujuliseks / ega nõustunud muutuma õhus hõljuvaks vaimuks, nagu / selline hing minu meelest kindlasti olema peaks“ (lk 145). Too vahepäälne olek ongi just kõige parem.

1 Vt ka nt Päivi Arvonen, Kirjailija, laulaja ja maahanmuuttajien opettaja puhuu seitsemää kieltä. – Helsingin Sanomat 22. XI 2021. https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000008348859.html

2 Rita Dahl, Fernando Pessoan ortonyymi ja heteronyymit modernistis-romanttisena myyttinä. Helsingin yliopisto, 2008. https://helda.helsinki.fi/handle/10138/19615