Pärast Eduard Rüga lahkumist hoiustati suuremat osa kunstikogust kuni tema surmani kunstniku kodus. Peab ütlema, et lugu sellest, kuidas Rügale ette heideti kogutud teoste kangekaelset hoiustamist oma kodus ja kuidas Washingtoni Eesti suursaatkonda viidud viis teost 2002. aasta põlengus seal väidetavalt hävisid, väärib eraldi esiletõstmist kui üks väliseesti kultuurilegende ja Eduard Rüga oma perekonnaga muidugi erilist austust põhimõttekindluse eest.
Miks otsustas Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges kinkida kunstikogu just kirjanduskeskusele, polegi imestusväärne. Kahe riikliku kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kõrval on Eestis praegu mitu eramuuseumi. Underi ja Tuglase kirjanduskeskus on tänaseks ainus tegutsev Eesti Teaduste Akadeemia uurimisasutus ja keskuse kunstikogu on tõepoolest nimetamisväärne, koosnedes rohkem kui tuhandest teosest, sealjuures Eduard Viiralti, Nikolai Triigi, Konrad Mäe, Ado Vabbe ja Ants Laikmaa teosed.
Kirjanduskeskus on koostöös Kanuti ennistuskojaga restaureerinud ja kaasaegselt vormistanud kogu kollektsiooni. Erilist äramärkimist väärib näituse avamispäevaks trükikojast tulnud värske kataloog Jaan Unduski ja Enn Lillemetsa artiklitega. Eha Ranna filigraanne töö kollektsiooni autorite tutvustamisel ja kogu kataloogi koostamisel on eesti kunstihuvilistele ühtaegu hariv ja põnev – mõnegi autori puhul aga lausa ainukordne võimalus tutvumiseks.
Kirjanduskeskus kohustus pärast kollektsiooni restaureerimist korraldama kogu näituse aastal 2008, ühe olulise sündmusena Marie Underi 125. sünniaastapäeva tähistamise raames. Marie Under oli ka üks fondi stipendiaate.
Märkimisväärne on ka kontekst, mis näitust praegu Eestis saadab. Paralleelselt on avatud suurejooneline tagasivaade Erik Haameri elutööle Kumus ja Tartu kunstimuuseumis käib elav ettevalmistustöö ulatusliku väliseesti kunstinäituse korraldamiseks Eestis aastal 2010 ja 2011. Näitusega kaasneb kataloog ja arhiivimaterjalide valikpublikatsioon. Toetus suurele pagulaskunsti projektile tuleb uurijaile kahest allikast. Nimelt viibisid mais Torontos eesti kunstimuuseumide juhatajad Marika Valk, Sirje Helme ja Reet Mark Erika ja Osvald Timmase mälestusfondi haldajate Toomas Saare ja Tõnu Toome kutsel. Kolm aastat tagasi lahkunud kunstnik Osvald Timmas pühendas oma päranduse Eesti kunsti ja kultuuri arendamiseks kogu maailmas. Tänaseks on otsustatud, et fond toetab Kumu kunstimuuseumi algatatud projekti, mille töörühma on kaasatud nii Tartu kunstimuuseum kui kunstiühing Pallas. Näitus 2010. aastal on vaid osa kolmeaastasest projektist. Väliseesti kunstimaailmas liikudes püüavad projekti kaasatud eesti kunstiteadlased võimalikult palju fikseerida seda, mis momendil veel võimalik, pildistada, dokumenteerida ja intervjueerida, uurida kunstiprotsesse ja teoseid, mille on loonud Teise maailmasõja ajal Eestist pagema sunnitud kunstnikud võõrsil. Oluline avaüritus on Kumu sügiskonverents 28. augustil, seal peaksid kuju võtma edasised tööprintsiibid.
23. juulil kirjutasid Eesti Kunstimuuseum ja Saku õlletehas alla pikaajalisele koostöölepingule „Eesti pagulaskunst”, mis aitab omakorda täita suurt lünka Eesti sõjajärgses kultuuriloos.
Seda, kuivõrd vajalik on pagulaskunsti jõudmine Eestisse, näitab seegi, et pagulaskunstnike töid pole Eesti muuseumide tänastes ekspositsioonides kuigivõrd palju. Ositi on see arusaadav: kuraatorid tajuvad maailma eripära, kust see kunst välja kasvas, ja ka siinkirjutaja on sunnitud kinnitama, et pagulaskunsti siirdamine näiteks Kumu kunstimuuseumi nõukogude aastakümneid kajastavasse ekspositsiooni on ülimalt problemaatiline. See, et neid teoseid seal pole, ei näita kuraatorite ignorantsi või hoolimatust. Tõepoolest, need tööd vajaksid erinäitust, vaid neile loodud ja dokumenteeritud keskkonda. Mäletatavasti oli kümmekonna aasta eest Tiina Abeli koondatud väliseesti kunsti näitus erakordselt menukas. Kavandatav pagulaskunsti suurüritus teeb teoks selle, mis näiteks eesti kirjanduselus on juba ammu saavutatud, samuti on olnud teedrajav kirjandusmuuseumi üritus Balti välisarhiivide inimeste koondamisel Tartusse aastal 2006. Kojutulek võtab mõistetavalt aega ja on keeruline rännak – pagulaskultuuri eripärad pole omased mitte ainult siinmail ja siinsest lähiajaloost erinevas keskkonnas arenenud looming vajab ühiseid pingutusi selleks, et kodumaal juurduda.
