Kontsert „Marceli lähetamine | Sumerast kirgastumine“ 16. IV Estonia kontserdisaalis. Marcel Johannes Kits (tšello), orkester Helikunst, kontsertmeister Maano Männi, dirigent Valle-Rasmus Roots. Kavas Lepo Sumera, Joseph Haydni ja Dmitri Šostakovitši muusika.

Eesti keelpillimängu arengu üle saab rõõmustada nii mõnegi rahvusvahelise konkursi tulemuse põhjal. Esimeseks selliseks viimase aja suureks saavutuseks võib pidada tšellist Marcel Johannes Kitse võitu 2018. aasta mainekal rahvusvahelisel George Enescu nimelisel konkursil Bukarestis. Sel kuul tegi imet ja ajalugu ka kõigest 23aastane andekas viiuldaja Hans Christian Aavik, pälvides esikoha rahvusvahelisel Carl Nielseni võistlusel. Raske on ette kujutada, kuidas hinnatakse võistlustel nii kõrgel tasemel artistide mängu ning mida täpsemalt võetakse arvesse esimesest voorust järgnevatesse lubamisel ja konkursi lõpus kohtade jagamisel. Tšellist Marcel Johannes Kits rääkis hiljutises Klassikaraadio saates „Delta“, et konkurss on suurepärane võimalus enese arendamiseks.¹ Ta rõhutas, et väga vajalik on ka oskus kaotada, sest just need, kes möödalaskmistest üle saavad, löövad lõpuks läbi ja saavutavad edu.

Tänavu maikuus on tunnustatud tšellistil ees maineka rahvusvahelise Tšaikovski konkursi kõrval samaväärse kuulsusega kuninganna Elisabethi konkurss Brüsselis. Marcel Johannes Kits teeb sellest osavõtuga jälle ajalugu, kuna ta on esimene eesti tšellist, kes sellest võistlusest osa võtab. Konkursile pääsemiseks pidi Kits esmalt osalema tiheda konkurentsiga videovoorus, kust valiti 152 kandidaadi hulgast üle maailma osalema 68 tipptasemel tšellisti. Meie interpreete on mainekal võistlusel varemgi üles astunud. Näiteks 1937. aastal osales konkursil tervelt viis eesti viiuldajat: Evi Liivak, Zelia ja Hubert Aumere, Vladimir Alumäe ning Villem Õunapuu, kes kõik olid tunnustatud pedagoogi Johannes Paulseni klassist. Samal aastal tuli võitjaks David Oistrahh. Tähelepanuväärne on ka eesti pianisti Artur Lemba kuulumine konkursi žüriisse nii 1937. kui ka 1938. aastal. 2012. aastal on konkursil esinenud ka näiteks viiuldaja Mari Poll. Seoses nimetatud konkursiga meenub ka 2001. aasta võistlus, mil võitis tollal vaid 20aastane läti viiuldaja Baiba Skride. Meenub ka erilise andega Philippe Hirschhorni võit 1967. aastal, mil Gidon Kremer pälvis kolmanda preemia – mõlemad on pärit Lätist.

Tihti räägitakse konkurssidel läbi löömiseks vajalikust laitmatust tehnilisest tasemest. Mängukvaliteet on aastate jooksul väga palju tõusnud ning erakordse tehnikaga mängijaid on tohutult. Viimase Tšaikovski konkursi viiuldajaid kuulates jäi aga mulje, et seal otsiti kõrge tasemega interpreetide hulgast just kõige isikupärasemaid mängijaid. Määravaks sai, kelle kiindumus laval olekusse oli kõige julgem ning kelle tõlgendus jõudis publikuni kõige selgemalt. 2019. aasta Tšaikovski konkursi II preemia laureaat Mark Buškov ütles intervjuus Klassikaraadiole, et eelkõige omandas nimetatud konkursil osalemisest selle, kuidas jääda konkursi pingelises olukorras iseendaks.² See on raskesti teostatav, kui ollakse ninapidi koos suurte isiksustega, kes kõik mängivad suurepäraselt ja nende hulgas leidub ka selliseid, kellele muusikast tähtsam on hoopis egoism.

Just tšellist Marcel Johannes Kitse julgustuseks ja toetuseks oli vaiksel laupäeval korraldatud orkestri Helikunst kontsert dirigent Valle-Rasmus Rootsi juhatusel. Noorel tšellistil avanes võimalus samal õhtul läbi mängida nii Joseph Haydni tšellokontsert nr 2 kui ka Dmitri Šostakovitši tšellokontsert nr 1, mille ta on valinud oma eesseisva konkursi kavva. Tšellomuusika kõrval kaunistasid kontserdi repertuaari Lepo Sumera teosed. Avaloona kõlanud „Muusika kammer­orkestrile“ I osa oli õhtule kahtlemata energiline avalöök. Kindlasti ei ole Estonia kontserdisaal akustiliselt sellisele muusikale ideaalne koht. Ehk oleks nii mõnigi veel teravam žest ka dirigendilt karakterit lisanud ja on ju teada, et mida keerulisem või kajavam saal, seda julgemalt võib artikuleerida. Meeldiv oli märgata kontsertmeister Maano Männi initsiatiivi, mis näis kaasa haaravat terve esimese viiuli rühma.

Järgmisena kuulsime Haydni tšellokontserti, mille I osas mõjus laval väga võluvalt Marcel Johannes Kitse muretu, elegantselt vaoshoitud hoiak. Fraasid olid lihtsad ja selged. Valle-Rasmus Rootsi tagasihoidlik, kuid solisti suhtes väga paindlik dirigeerimisstiil lõi suurepäraselt toimiva koostöö, milles esines solisti ja orkestri kõnekaid dialooge, rõõmu pakkusid ka erksad vahemängud. Valle-Rasmus Roots on tegev tšellist ning väärib märkimist, et ka tema on mõlemat kontserti solistina mänginud. Meeldejääv oli Marcel Johannes Kitse erakordselt väljendusrikas kõla kontserdi II osas ning väga hoogsalt esitatud viimane osa, mis ei andnud kuulajale väsimisvõimalust.

Üks kontserdi meeldejäävamaid osi oli kahtlemata Lepo Sumera „Musica profana“ esitus. Huvitaval kombel mõtlesin selle loo puhul dirigendi žestidest, võrreldes kontserdi esimese teosega, just vastupidi. Dirigent Roots edastas orkestrantidele väga veenvad, selged ja tabavad karakterid. See esitus oli hämmastavalt hea puhta ja selge kõla poolest ning emotsionaalselt väga kaasakiskuv. Pikemalt hoitud akordides teose algul jäi ehk veidi kirest puudu, kuid ehk aitas see teose ettekandele hoopis paremini kaasa, kuna lisas vaheldust. Teose hõredama faktuuriga osade keerukusest võluti välja hoopis lihtsus ning seeläbi põimiti teos väga heaks tervikuks. Õnnestuti ka tempovalikus, mis kandis teose olemust ja pinget kuni lõpuni. Hämmastama pani, et see oli alles orkestri teine kontsert. Kuid eks oligi orkestri ridades näha ka nii kogenud muusikuid Tallinna Kammerorkestrist ja ERSOst kui ka andekaid konkurssidel osalevaid noori interpreete.

Kontserdi teine pool algas Lepo Sumera „Symphōnēga“. Selles teoses toetas saali akustika kõlavärvide mõjuvalt kokkusulamist. Salapärast teost kirjeldab hästi kavalehel kirjutatu: „algab eikusagilt, lõppeb kulminatsioonis, kokkuvõtte ja koodata“. Viimasena kuulsime Šostakovitši esimest tšellokontserti ja siin­kohal pani taas imestama, et tegemist on alles orkestri teise kontserdiga. Meelde jäi puhkpillide kaunis kõla, sealt kostnud nii mõnigi julge ja särav soolo, orkestri hea intonatsioon, valdavalt tasakaalus kõla ja hea ansamblimäng. Kas ei tundunud, et teose esimese osa meelestatus on isegi veel heitlikum? Šostakovitši tšellokontserdi ennastunustav ja sügavustesse süüviv eneseväljendus õnnestus solistil eriti veenvalt just teose II ja III osas. Aga viimane osa pani teosele uhke punkti ja kogu õhtu oli vaieldamatult kujunenud edukaks etteasteks nii orkestrantidele, dirigendile kui ka solistile.

Olen veendunud, et dirigentidel, kes tegutsevad ka ise pillimängijana, on eelis nende muusikajuhtide ees, kel pole interpreedikogemust. Palju annab juurde võime mõista, millisena kõlab esitus orkestrandi või isegi solisti seisu­kohast. Valle-Rasmus Roots on hea tehnikaga dirigent, kelle tehnilised žestid on veenvad. Dirigendil võiks olla põlev tahe muusikat teha ja fanaatiline soov pürgida teose sügavamatesse kihtidesse, tabada teoste emotsionaalseid tasandeid, et veelgi otsusekindlamalt oma muusikalisi impulsse mängijatele edasi anda. Head dirigenti iseloomustab kindlasti ka väga hea ja meeldiv suhtlemisoskus, mis läbilöömise õnnestumiseks on kriitilise tähtsusega ja muidugi peab olema tugev isiksus. Valle-Rasmus Roots liigub dirigendina õiges suunas.

1 Nele-Eva Steinfeld, Delta. – Klassikaraadio 14. IV 2022. https://klassikaraadio.err.ee/1608551179/delta-14-aprillil-goldbergi-variatsioonid-dvo-k-marcel-johannes-kits/a3220c3ffcdb9b10dcaef1d9ed26c690

2 Kerstin-Elisabeth Kullerkupp, Delta. – Klassikaraadio 23. VIII 2019. https://klassikaraadio.err.ee/969409/suvila-kerstin-elisabeth-kullerkupp/971291