XII Tallinna klavessiinifestival 6. – 10. IV.

Tallinna klavessiinifestivali võib tuua eeskujuks, kuidas korraldada edukas ja meeldejääv festival. Selle fookus on paigas, mistõttu on kujunenud välja kindel kuulajaskond, kontserdid toimuvad sobilikes, hea akustikaga saalides (sel korral teaduste akadeemia saal Toompeal), esinejad on maailmaklassist ning mõeldakse ka järelkasvule, kes saab oma oskusi demonstreerida eraldi kontserdil. Kogu ürituse hing on Imbi Tarum, kelle tegevust tunnustasid kaasklavessinistid viimasel kontserdil paarikümne imeilusa roosiga.

Tänavuse festivali kavades valitses ülekaalukalt Johann Sebastian Bachi looming. Põnevaimaks ja ulatuslikumaks ettevõtmiseks kujunes Irina Zahharenkova kontsert haamerklaveril: ta kandis ette Bachi „Hästitempereeritud klaviiri“ terve esimese osa. Enamikul muusikutel on Bachi HTK prelüüdide ja fuugadega oma suhe, mis ei pruugi sugugi olla alati hea. Pigem meenub nendega seoses lapsepõlvetrauma, kui Bachi fuugasid tuli, hambad ristis, mängida motoorse, muutumatu meetrumiga, kõrvus õpetaja nõuanne „Too teema esile!“. Zahharenkova esitust kuulates ei tahtnud oma kõrvu uskuda, et tegemist on samade paladega, oluliseks osutus ka instrumendivalik. Klavessiinil võivad need prelüüdid ja fuugad kõlada kuivalt ja emotsioonitult, klaveril mängides läheb jälle sageli kaduma mingi teravus. Haamerklaver on selles mõttes omapärane pill, et selle ülemised registrid kõlavad üsna sarnaselt klaveriga, aga alumised nagu klavessiin, nii et kokku tuleb huvitav eri kõlavärvide kombinatsioon.

Zahharenkova ettekanne algas natuke ebalevalt: prelüüdis C-duur oli mitmeid küsitavaid dünaamikavõtteid, mõned noodid kippusid täiesti ära kaduma ja sugugi kõik noodid ei kõlanud päris seal, kus pidid. Aga juba fuugast C-duur alates võttis asi täiesti teise pöörde: iga prelüüd ja fuuga oli äärmiselt isikupäraselt kujundatud, kõigile oli leitud oma karakter ja dünaamiline plaan. Zahharenkova mängis palju tempodega, jõudis kohati lausa rubato’ni, muutumata siiski liiga romantiliseks. Huvitav oli ka pedaalikasutus, mõni osa kõlas tänu summutavale pedaalile kui sordiini all. Kuidagi eriliselt oli rõhutatud mažoorsete palade helgus, kusjuures mitmes prelüüdis oli valitud nii kiire tempo, et osa möödus kui ühe hingetõmbega. Minoorsed prelüüdid ja fuugad olid aga vastupidi sügavad, mõtlikud ja isegi raskemeelsed. Ei saa jätta märkimata, et Zahharenkova esitas tsükli peast.

„Hästitempereeritud klaviiri“ teisest osast oli neli prelüüdi ja fuugat kavasse võtnud itaalia klavessinist Francesco Cera. Tema ettekanne oli tunduvalt traditsioonilisem: esiteks olid kõlavärvid pillist tulenevalt kahvatumad, teiseks valitses ettekandes hästi kindel rütmika (ei mingit tempo rubato’t) ning ülimalt motoorne esitus muutus üksluiseks. Cera kontserdi põnevama osa moodustasid Girolamo Frescobaldi teosed, mille ettekanne oli hoopis teisest puust: seda ilmestasid peenelt kujundatud polüfooniline faktuur, õhulisus ja filigraansed kaunistused.

Nagu eelmisel klavessiinifestivalil, sai ka sel korral kuulata prantsuse tippklavessinisti Pierre Hantaïd. Publiku asjatundlikkusest räägib fakt, et saal oli pilgeni täis ja kavalehed lõppesid ammu enne, kui kõik huvilised olid saabunud. Hantaï mängu iseloomustab tohutu detailirohkus, kogu aeg toimub midagi. Registrite vaheldumine, palju aktsente ja lühikesi pause – kõik see hoiab pinget üleval ega lase tähelepanul hajuda. Tema mäng on tundeküllane ja vahetu: kuigi iga motiiv on läbi mõeldud, jätab esitus spontaanse mulje. Seekordse kava eredamaks elamuseks jäid esimesena kõlanud John Bulli teosed. Kavva oli neid kirja pandud kolm, aga n-ö käigu pealt lisas Hantaï veel mõned tantsud. Huvitav leid oli kavas Gustav Leonhardti klavessiiniseade Bachi viiulipartiitast g-moll BWV 1004. Et aga selles seades läks kaduma nii palju originaalteose peeni nüansse, kuulub minu poolehoid siiski viiuliversioonile.

Klavessiinifestivalil on saanud tavaks, et ei piirduta klahvpillidega, vaid kaasatakse ka muid instrumente. Tänavu olid külalispillideks kuue- ja seitsmekeelsed viola da gamba’d ning nelja- ja viiekeelsed barokktšellod, millel demonstreeris oma suurepäraseid oskusi Markku Luolajan-Mikkola. Tema Johann Sebastian Bachi, Antoine Forqueray ja Antonio Vivaldi teoste tõlgendus oli neil üsna kapriissetel pillidel viimse detailini läbi mõeldud, tasakaalukas ning tehniliselt laitmatu. Virtuooslik tulevärk kõlas Vivaldi tšello ja basso continuo sonaadi viimases osas gigue allegro, mis läks publiku marulise aplausi järel ka kordamisele. Ometigi säilitas Luolajan-Mikkola ka siin, kui sõrmed liikusid hirmuäratava kiirusega, talle omase rahu ja väljapeetuse.

Luolajan-Mikkola klavessiinipartner oli Imbi Tarum, kelle esituses kõlanud Jean-Philippe Rameau „Les cyclopes“ ehk „Kükloobid“ pakkus suhteliselt karmikõlalise keelpillimuusika vahele meeldiva hingetõmbepausi. Prantsuse barokiajastu klavessinistidelt pärineb üksjagu toredate pealkirjadega karakterpalu. Pealkirja ja muusika sidet on küll üsna raske leida, aga see polegi oluline. Need on värvikad ja meeldejäävad teosed ning Imbi Tarumi „Kükloopide“ esituses oli head energiat ja jõulisust, aga ka paras annus lõbusust, mis oli ühendatud peente kaunistustega.

Festivalile pani uhke punkti Kadrioru lossi saalis antud lõppkontsert, kus tegi kaasa ka festivaliansambel. Avaloona kõlanud Johann Sebastian Bachi kontserdis D-duur BWV 1054 soleeris Reinut Tepp, kelle Bachi-esitused alati sütitavad – seniajani on mul kõrvus tema mõne aasta tagune fantastiline soolo „Brandenburgi kontserdist“ nr 5. Seekordne esitus osutus sama muljetavaldavaks. Hea tehnika ja maitsekas kaunistamiskunst on Tepi puhul peaaegu iseenesestmõistetavad, aga varem ei ole ma teda näinud niivõrd kindlakäelise ja innustava ansamblijuhina. Lugu läks hooga käima kohe esimesest noodist ning oli näha, et ka muusikutele pakkus koosmäng tõelist naudingut, kuulajad said aga jälle ühe suurepärase Bachi-ettekande võrra rikkamaks. Hoopis teistsugune interpreedi­natuur on Julia Agejeva Hess – palju vaoshoitum ja ratsionaalsem. Tema esitatud Carl Philipp Emanuel Bachi kontsert d-moll Wq 23 jättis meeldiva mulje, kuid ei saa öelda, et see oleks samamoodi kaasa haaranud kui Tepi mäng.

Ene Naela ettekandes kõlas festivali ainus uudisteos, Mirjam Tally „Event Horizon“. Kavalehel avab helilooja klavessiinipala tausta: „Minu teoses on sündmuste horisondiks teose muusikaline materjal, kus toimuvad pidevad liikumised ja muutumised. Teose esitaja on justkui vaatleja rollis, jäädes sündmuste horisondil toimuvast mõjutamata. Lihtsalt ja lühidalt selgitatuna on tegemist mingi ruumiosaga, kust ei ole võimalik tagasi pöörduda, sest gravitatsioonijõud on muutunud nii suureks, et sellest eemaldumine on isegi valgusele võimatu. Seetõttu ei olegi võimalik mõjutada sündmuste vaatlejat.“ Kogu teos kõlas, üksikud helgemad hetked välja arvatud, nagu tigedate herilaste sumin (klavessiin on ideaalne pill selle edasiandmiseks!), aga eks herilase­pesa gravitatsioon ongi nii tugev, et selle elanikel on sealt raske lahkuda ja nii nad selle ümber sumisevad. See on siiski väga põnev teos, võinuks olla küll pikkuselt natuke tagasihoidlikum. Paaril korral tundus, et just nüüd on paras hetk lõpetada, aga helilooja on arvanud teisiti ning algul hea ideena kõlanud võtted hakkasid lõpupoole väsitama.

Lõppkontserdil astus üles ka varajasele muusikale pühendunud soome sopran Tuuli Lindeberg, kes on viimastel aastatel oma erakordsete esitustega Eesti publikut korduvalt rõõmustanud. Sel korral kõlas festivaliansambli saatel kolm aariat Georg Friedrich Händeli ooperitest „Ariodante“ ja „Alcina“. Loodus on Lindebergile andnud imelise hääle, mis on koolitusest ja virtuoossest vokaaltehnikast hoolimata säilitanud loomulikkuse. Eriti tuleb tema juures esile tõsta muusikasse sisse kirjutatud tunnete edasiandmist emotsionaalselt laetult, aga põhjamaiselt, mitte üle­pakutult. Ning kui tavaliselt kiidetakse lauljate imelist piano’t, siis Lindeberg rabab just oma forte’ga, mis ei ole peale­tükkiv ega ülepaisutatud, vaid kerge ja pehmekõlaline.