Kui sa piirad mingit linna kaua aega ja sõdid selle vastu, et seda vallutada, siis ära hävita selle puid kirvest nende külge pannes, sest neist sa võid süüa! Ära raiu neid maha, sest kas puud väljal on inimesed, et sa ka neid peaksid piirama?

5Ms 20:19

 

Me peame riigiasjus hoidma end sõjatööstuskompleksi põhjendamatu mõju alla sattumast. [—] Mitte midagi ei tohi võtta iseenesestmõistetavusena. [—] Suhtudes teaduslikku uurimistöösse asjakohase austusega, peame teiselt poolt olema valvsad, et avalikust poliitikast ei saaks teaduslik-tehnilise eliidi vang.¹

Dwight D. Eisenhower, 1961

 

Poliitikast peab püüdma mõelda nagu keemiast. Kui kergestisüttivaid asju väga palju kokku kuhjata, siis ühel hetkel hakkab tossama või käib kärakas. USA osakaal kogu maailma sõjakuludest on 39%, kõigi NATO maade oma kokku üle poole. Venemaal oma ajalooliste hirmude ja koolikiusaja mentaliteedi juures kõigest mannetu 3,1%, piinlik küll. Kui meenutada, et Nõukogude Liidult kuulub pärandusena Venemaale maailma suurim tuumaarsenal, siis see on kuratlikult liiga ohtlik püssirohutünn, et sellele läheneda pelgalt moraalse hea ja kurja võitluse instinktiga. Moraalses mõttes saab ainult nõustuda Viivi Luigega, et kuri mees tekib rahva nõudmisel või vaikival kaasosalusel (PM 16. III). Muidugi on Putin sõja- ja keskkonna­kriminaal. Siiski, Putini ja Vene maailma lõputul ja igakülgsel demoniseerimisel on oht jätta analüüs asendustegevuseks. Küsimused nagu „kes alustas?“ ja „kes on süüdi?“ ei ole sõja puhul kaugeltki esmased küsimused.

Mäletatavasti on paljud NATO liikmesmaad eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaaga alati olnud Ukraina NATOga liitumise vastu, nähes selles tarbetut provokatsiooni ja korruptiivset probleemipundart.² Ukraina ja Venemaa sõjatööstuskompleksid on ajalooliselt tihedalt läbi kasvanud. Ukraina valdab tohututes kogustes kriitilist sõjasaladust, mille NATOsse kandumine halvaks Venemaa tuumaheidutusvõime.³ Ukraina toodab Venemaale asendamatut sõjatehnikat, on vähemalt enne Krimmi hooldanud Vene tuumaarsenali, valmistab juppe helikopteritele ja rakettidele, millega teda ennast nüüd pommitatakse.⁴ Kuigi pärast Krimmi on relvakaubandus Venemaaga kõvasti kukkunud, moodustas see 2020. aastal endiselt 20% Ukraina relvaekspordist.⁵ Kahtlustatakse, et Nõukogude standardile rajatud sõjandusega riikide (Hiina, Serbia, Iraan jt), Venemaa mitmesuguste välisoperatsioonide (valdavalt naftarikastes Lähis-Ida ja Aafrika riikides) ja Ukraina enda smugeldajate kaudu käib äri katkematult edasi. Muidugi on muist selliseid vihjeid osa Venemaa infosõjast, kuid arvestades sissetöötatud mustreid Krimmi annekteerimisele eelnenud Vene-Ukraina-Hiina sõjakaubanduskolmnurgas⁶ ja Ukraina relvaäri skandaalirohket lähiajalugu⁷ poleks see kuigi ootamatu. Selles ei ole muidugi midagi Ukrainale ainuomast – hoolimata 2014. aasta relvaembargost müüsid ka ELi liikmesmaad Venemaale relvi edasi veel vähemalt aasta-paar tagasi.⁸

Suurvõimud reageerivad väga ennustatavalt, kui nende piiri või huvide läheduses midagi liigutab, eriti kui liigutajaks on teine suurvõim. Võime endale ja venelastele tuhat korda kinnitada, et NATO on rahukaitseorganisatsioon. Aga kui korraks püüda mõelda end Moskva nahka ja hinge, saab selgeks, et Kremlile ei hakka see kunagi nii paistma. Kujutage ette, et omaaegne Varssavi Lepingu Organisatsioon oleks alustanud Mehhikoga liitumisläbirääkimisi. Küllap oleksid jänkide tankid väga kiiresti kivist kasvavate kaktuste maale veerenud. Kuubas oleks 1962. aastal napilt juhtunud midagi hoopis hullemat, õnneks suudeti terakese blufi, hea õnne ja osapoolte kompromissivalmidusega asi ära klaarida. Või mõelgem maailma suurima naftasõltlase rohkem kui 30 aastat kestnud operatsioonile Lähis-Idas, kus paikneb üle poole maailma naftavarudest.

Sõjatööstuse dünaamikat dikteerib USA

On pime ja primitiivne kujutada läänt moraalimajakana: ju ikka igal pool askeldab hulk reaalpoliitikuid oma halbade ja veel halvemate valikute vahel, kuigi läänes on sõel tihedam või lihtsalt … läänelik. Tuumarelvastust moderniseerisid hoolega nii Bush (võitluseks terrorismiga!), Obama kui ka Trump. Just Nobeli rahupreemia laureaat Obama ajal jõudsid sõjakulutused uuesti külma sõja tasemele. Just koroona-aastatel on USA sõjakulude mahtu sihikindlalt kasvatanud, laskmata end liigutada üldisest majanduslangusest ja sellest, et konkurendid, isegi Venemaa, epideemia ajal oma sõjakulusid vastutahtsi veidi ikkagi kärpisid. USA sõjakulud on suuremad kui järgmise 12 riigi omad kokku. Seega dikteerib sõjatööstuse dünaamikat maailmamajanduses selgelt USA, teised sörgivad sabas, reageerivad, püüavad rongist mitte maha jääda.

Kõik see kahtlemata ei õigusta Venemaa vallutussõda Ukrainas. Vaevalt et meil praegu enam on paremat valikut kui Ukrainat kõigiti toetada. Kuid tuleb hingata sügavalt sisse ning küsida märksa laiemalt kui ainult ühele sõjale mõeldes: mis võimaldab sõdu nüüd ja edaspidi? Mis kasumisse puutub, siis on selge, et sõjatööstuse huvi pole, et sõdu võidetaks, siis jääksid nad kundedeta. Sõjatööstuskompleksi kui kasumile orienteeritud valdkonna äriline huvi on, et sõdu peetaks. Sõjatööstuse turg on globaalne ja ameeriklased sel turul kaugelt kõige paremad ja suuremad tegijad.

Igal tegijal on oma konkurentsieelised ja raskesti kättevõidetud positsioonist maailmamajanduse tööjaotuses hoitakse kümne küünega kinni: USA osa maailma relvaekspordist on 37%, järgneb Venemaa 20%-ga, edasi Prantsusmaa (8,2%), Saksamaa (5,5%) ja Hiina (5,2%).⁹ Veel 2012. aastal oli Ukraina neljas relvaeksportija maailmas,¹⁰ kuid sõda Donbassis lõi sõjatööstusele nii suure siseturu, et ekspordi poolest langes Ukraina 12. kohale.

Tuleb tõdeda, et nurjatul kombel on nii meie vaenlaste kui ka sõprade majandus, poliitika, vaimsus pikuti ja põigiti läbi põimitud sõjatööstuse huvidega. Käesoleva aasta alguses, kui meie nääklesime elektriarvete üle, muretsesid juba nii mõnedki ettenägelikud konfliktitöösturid ja -investorid selle pärast, et viimati Venemaa ainult ärpleb ja sõda ei tulegi.¹¹ Mure osutus alusetuks: 2022. aas­taks prognoosib sõjatööstus 7% kasvu ja sõjatööstusettevõtete aktsiad tõusid märtsis kohati kümneid protsente.¹²

Niisiis on Ukraina sõda erakordselt hea äri paljudele nii läänes kui idas, paraku koguni Ukrainas endas. Sõda on maailma suurim tööandja¹³ ja megatööstus, mis on keerukalt läbi põimunud nii silindri ja sigariga kapitalistide, teaduslik-tehnilise eliidi kui ka lihtsate inimeste huvidega. Sõja ajal kerkib pinnale igasuguseid sogasest veest kalastajaid, sest rahvas ei torise enam maskide ega elektriarvete pärast, vaid on reipalt nõus sõjamakse maksma. Sellises olukorras tuleb väga valvsalt jälgida, mis juttu meile aetakse, mida äkki nüüd ja kohe on vaja teha või osta – raiemahtude kasvatamisest^14,15 soola- ja relvaostudeni.

Paraku on seda lihtsam öelda kui teha. Kuigi militaarkulude kasv lisab riske igal rindel, ongi toru toru vastu olukorras väga raske ja talupojamõistuse seisukohast vale hetk näha või teha muud kui torusid. Ka saab globaalne sõjatööstuskompleks praegu piiramatult parimat eetriaega. Kurbloolisus seisneb selles, et eksponentsiaalselt kasvava võidurikastumise ja -relvastumine tingimustes on meil oodata üha vähem päevi, mil saaks militaarkulude keerukad ja ebamugavad kaas- ja vastastikmõjud rahus jutuks võtta. Ilmekalt näitab seda Ukraina, kus 2014. aastast saadik kestnud sõda äsja lihtsalt hoogustus. Aga kuidagi tuleb sõjastressi võitle-või-põgene faasist välja tulla ja sõjatööstuskompleksi dikteeritud business as usual’i nõiaringist väljapääsu otsima hakata.

Teise maailmasõja tagajärjed

Kuigi otsest tulu saavad sõjast isoleeritud tööstusharud, tekitavad sõjad majanduslikke eufooriapuhanguid ning kipuvad kaasa tooma sügavaid struktuurseid muutusi. Võib väita, et inimkond pole siiamaani välja tulnud Teise maailmasõja šokist, sest just selle suursõja tagajärjel juurdusid majanduskasvu religioon, SKT margapuu ja teised antropotseeni kurja lilled.¹⁶ Nagu juudid leinavad siiamaani Saalomoni templi varemeil, nii tegeleb inimkond seniajani Teise maailmasõja järgse ülesehitustööga, sünnitab toona sündimata jäänud lapsi, relvastub toonaste vaenlaste vastu.

Seega paljuski sama ketiga, millega oleme aheldatud majanduskasvu, fossiilkütuste ja SKT-maagia külge, oleme lukustatud ka militaarkulude kasvu külge.¹⁷ Kokku vastutab globaalne sõjatööstuskompleks hinnanguliselt 6% kasvuhoonegaaside heitme eest.¹⁸ CO₂ heitmed ja militaarkulutused inimese kohta on riikide kaupa kenas korrelatsioonis.¹⁹ Sealjuures on Pentagon suurima jalajäljega asutus ajaloos: tema CO₂ emissioon on sama suur kui keskmisel Euroopa tööstusriigil ja ega keskkonnamõju kasvuhoonegaasidega piirdu.²⁰ Kui palju sõjandus täpselt saastab, ei tea keegi, sest Kyōto protokollis (1997) tehti USA rahvusvahelistele missioonidele erand, Pariisi lepe (2015) jättis valitsustele võimaluse vastavat aruandlust varjata ning isegi ÜRO valitsustevaheline kliimanõukogu vaatab rahvusvahelise sõjalennunduse ja -laevanduse heitmetele läbi sõrmede.²¹ Omaette musta absurdi vindi keerab olukorrale otsa asjaolu, et moodsaid sõdu mitte ainult ei peeta nafta jõul, vaid mitut viisi nafta või mõne muu fossiilkütuse eest või tagajärjel. Piibli aegadest saadik hõõgub tuha all tuhat vana vaenu ja miljon psühhopaati varitseb oma võimalust, tikud värisevate sõrmede vahel. Aga ilma nafta ja gaasita podiseksid nad kahjutult omas lahjas leemes ning väljaspool kitsast aatekaaslaste ringi ei teaks neist keegi.

Senises ajaloos on konflikti mingis faasis saabunud sõjaväsimus, mis võimaldab hakata alternatiive otsima. Praegune lühikese mäluga maailm elab kriisist kriisi, pidevas eriolukorras. Põgenikud tahavad paigutamist, põllud pommidest puhastamist või asenduspõllud raadamist, metsapõlengud kustutamist. On kaheldav, kas selles maailmas tekib kunagi paremat hetke jutuks võtta, et kuidagi tuleb planetaarsetesse piiridesse mahutada kõik inimlikud harrastused, sõda sealhulgas. See pole vaba valiku, vaid ellujäämise küsimus. Pealegi juhtub see biofüüsikalise paratamatusena niikuinii, meie saame ainult valida, kas ehk protsesse pisutki endale valutumalt suunata. Loodus on meie toitelahus või kasvusubstraat nagu muld taimele – ei saa öelda, et stopp! ma praegu kaklen naabertaimega ja tõmban seniks juured maast välja. Nii kummaliselt ja utoopiliselt kui see ka kõlab, aga me vajame keskkonnasõbralikku kaitsepoliitikat. Sõja tõttu kliimaeesmärkidest loobuda oleks hullumeelsus, kogu sõltuvus fossiilkütustest on hullumeelsus – vastastikku tagatud hävitus (mutually assured destruction, MAD), nagu on öelnud ÜRO peasekretär António Guterres.

Milline võiks olla keskkonnasõbralik kaitsepoliitika? See eeldab üldist lahti­rabelemist võidurikastumise vastastikku tagatud hävituse doktriinist. Ei ole nii, et viskad millele iganes väetist ja siis see misiganes kasvab paremini. Nii kasvab … misiganes. Targa aedniku töö ei seisne mitte lausväetamises, vaid täppisväetamises, harimises ja hooldamises, katsetamises ja õppimises. Mis, milleks, kelle hüvanguks või kahjuks, mille arvel, kui palju kasvab? Selles on küsimus.

Tuleb loobuda SKT-pimedusest

Visates riigikaitsele, aga ka näiteks haridusele või teadusele, ilma sisulise plaanita mingi protsendi jääme kinnisilmi tiirlema võidurelvastumise-võidurikastumise nõiaringi. Jah, loomulikult ei sütti sõjad ainuüksi globaalse sõjatööstuse kurja käe läbi. Siiski – kui tahame sõdu kontrollida ja ennetada, on vaja silmad avada ja minna sõja majanduslike juurte kallale. Kuidagi tuleb sellest ärist raha ja teadmust vähemaks saada. Tuleb loobuda SKT-pimedusest ja alustada majanduse rahu- ja keskkonnateadliku kujundamise ning valikulise kahandamisega, sest konfliktid on keskkonnakitsikuse sümptomid ja ühtlasi võimendajad.

Kas näiteks NATO puhul üle vaadata ja läbi rääkida traditsioonilise 2% sisu? Hakata arvesse võtma militaarkulude ökoloogilist jalajälge ja hindama eraldi iga suurema ostu pikaajalist mõju maailma sõjatööstusele ja üldisele võidurelvastumisele. Tõhustada luurejärelevalvet sõjatööstuse lobistide suhtes, ehk isegi anda mõne pihta „ennetavaid lööke“. Riigisisesel tasandil on paljutõotavad kaitseinvesteeringud diplomaadiharidusse ja rahu-uuringutesse, ajakirjandus- ja politoloogiaüliõpilaste harimine mõtlema konfliktidest komplekssemalt kui hea-kutt-halb-kutt-stambis. Kui prostalt 1% SKTst teadusse lahmida, maksame kinni Eestile kasutud siisikesed²² ja kogu maailmale kahjulikud CO₂ emissioonid (= konverentsilennud).

Selmet pillata huupi raha bibliomeetriamängudele, võiksime läbi mõelda, millist teadust, milleks ja kelle huvides. Eesmärgistatud lähteülesannete alusel võiksime teadlastelt tellida poliitikaettepanekuid, kuidas struktuurselt vähendada sõjabisnise tulubaasi ja mõjujõudu. Kas näiteks kehtestada kaitsetolle proportsionaalselt vastava riigi sõjaliste kulutustega? Täiendada Genfi konventsiooni ökotsiidisätetega? Arvutada välja, kui palju riigid, sealhulgas loomulikult ka Eesti, saavad endale lubada metsandust ja kaevandamist olukorras, kus vajame toimivaid rohealasid Ukraina purukspommitatud ja varasemastki legendaarselt saastavate jõujaamade ning NATO mitte vähem mürgise sõjasumu sidumiseks? Milliste majanduspoliitiliste meetmetega kujundada kodumaine taristu, veestik, asustus- ja rohevõrgustik võimalikult vastupidavaks üha riiakama ja mürgisema maailma suhtes? Missugused on keskkonnasõbralikud alternatiivid ülimalt energiamahukale terasele ja betoonile Ukraina ülesehitamisel? Kuidas valmistuda araabia kevadest kardetavasti veel suuremateks näljaränneteks maailma kuivadelt aladelt, mis jäävad ilmselt aastateks ilma Venemaa ja Ukraina viljast, viiendikust maailma toidusüsteemis?²³ Mil viisil vabaneda sõltuvusest Vene kütusest ja mineraalväetistest, sattumata mõnda sama ohtlikku sõltuvusse? Mil viisil muuta füüsiline riigikaitse keskkonnasõbralikuks? Piltlikult – teha kahurid kompostitavaks ja mürsud mahedaks, et järelpõlved saaks lahinguväljadel vilja kasvatada. Ja et võõrutuskuur majanduskasvust poleks liiga valulik – kuidas kujundada Eesti Nokiaks küberkaitse kõrval militaarsaaste kõrvaldamine ja miiniväljade metsastamine – asjaolusid arvestades on see tohutu kasvupotentsiaaliga eksporditurg.

1 Väljavõte president Eisenhoweri lahkumiskõnest autori tõlkes. https://avalon.law.yale.edu/20th_century/eisenhower001.asp

2 https://www.nytimes.com/2008/04/03/world/europe/03nato.html

3 https://www.nextbigfuture.com/2014/05/putin-failed-ukraine-built-about-600-of.html

4 https://www.rferl.org/a/russia-ukraine-military-equipment/25312911.html

5 https://www.businessperspectives.org/images/pdf/applications/publishing/templates/article/assets/16007/IM_2021_04_Zhuravka.pdf

6 Sarah Kirchberger, The end of a military-industrial triangle: arms-industrial co-operation between China, Russia and Ukraine after the Crimea crisis. SIRIUS – Zeitschrift für Strategische Analysen 2017.

7 Ukraina sõjakaubanduse mängis kuulsaks Nicolas Cage filmiga „Lord of War”. Kuigi metsikud 1990ndad on selgelt möödas, tekitab Ukraina relvaäri sisekonfliktides riikide ja läänevaenulike organisatsioonidega ning vahel ka relvaembargode eiramine NATO ja ÜRO tasandil tänini peavalu. https://zaborona.com/en/the-secret-paths-of-ukrainian-arms-smugglers-a-zaborona-investigation/

8 https://www.investigate-europe.eu/en/2022/eu-states-exported-weapons-to-russia/

9 Trends in International arms transfers, 2020. https://sipri.org/sites/default/files/2021-03/fs_2103_at_2020.pdf

10 Vt eelmine viide.

11 Näiteks sõjatööstushiid Raytheon Technologies tegevjuht teatas avalduses investoritele 25. I 2022, et pinged Ida-Euroopas ja mujal tõotavad lähiajal kasu. https://theconversation.com/ukraine-the-worlds-defence-giants-are-quietly-making-billions-from-the-war-178806

12 Vt eelmine viide.

13 Maailma suurim otsene tööandja on USA kaitseministeerium, järgneb Hiina Rahvavabastusarmee, alles seejärel tulevad Walmart ja McDonald’s. (https://www.weforum.org/agenda/2015/06/worlds-10-biggest-employers/?link=mktw). Kuid sõda annab tööd ka tellimuste kaudu, näiteks 2016. aastal oli USA tootmissektoris sõjatööstus otsene tööandja 14,7%-le inimestest. https://watson.brown.edu/costsofwar/files/cow/imce/papers/Pentagon%20Fuel%20Use%2C%20Climate%20Change%20and%20the%20Costs%20of%20War%20Revised%20November%202019%20Crawford.pdf

14 https://epl.delfi.ee/artikkel/96141685/raul-kirjanen-julgeolekupoliitiline-kobarkakk-peame-otsustama-kas-toetame-venemaad-voi-ukrainat

15 https://epl.delfi.ee/artikkel/96142797/erametsaliidu-juht-paindumatu-linnurahu-tahendaks-tohutut-survet-kasutada-puidu-asemel-vene-gaasi

16 SKT (GDP) indeksi töötas 1932. aastal välja vene päritolu majandusteadlane Simon Kuznets USA valitsusele majanduskriisi sekkumismeetmete monitoorimiseks. Metoodika kinnistus Teise maailmasõja päevil kui tsentraliseeritud sõjamajanduse, külma sõja päevil ka kui propagandasõja käepärane tööriist. Kuznets ise hoiatas USA valitsust juba 1930ndail aastail võtmast SKTd heaolu mõõdupuuna ja nõudis, et sõjanduslik käive tuleks SKTst maha arvata. 1960ndate alguseks oli temast saanud üks häälekamaid majanduskasvu kui heaolu näitaja kriitikuid. Lorenzo Fioramonti, Gross Domestic Problem: The politics behind the world’s most powerful number. Zed Books: London, 2013.

17 Majanduskasvu ja võidurelvastumise seoseid näitlikustab ilmekalt seik, et Nõukogude Liit oli maailmas esimene riik, mis kuulutas majanduskasvu 1958. aastal riiklikuks eesmärgiks. Giorgos Kallis jt, The Case for Degrowth. Wiley: Polity Press, 2020.

18 https://www.sgr.org.uk/sites/default/files/2020-08/SGR-RS02-Military-carbon-boot-print.pdf

19 Neila Ben Afia, Sana Harbi, The Relation­ship between CO₂ emissions and Military Effort. 2018, https://ibimapublishing.com/articles/JESR/2018/342225/342225.pdf

20 The U.S. Military Emits More Carbon Dioxide Into the Atmosphere Than Entire Countries Like Denmark or Portugal. https://insideclimatenews.org/news/18012022/military-carbon-emissions/

21 https://ceobs.org/wp-content/uploads/2019/06/Pentagon-Fuel-Use-Climate-Change-and-the-Costs-of-War-Final.pdf

22 „Siisike“ tähendab eesti teadusslängis rahvusvahelises teaduse indekseerimissüsteemis (lühend ISI) arvestatud publikatsiooni, teadlase kõrgeimat skoori.

23 Süüria konflikti vallandumises oli otsustava mõjuga inimtekkelise kliima kuumenemise tõttu võimendunud põua-aastate periood (2007−2010) (Colin P. Kelley jt 2015. Climate change in the Fertile Crescent and implications of the recent Syrian drought. https://www.pnas.org/doi/pdf/10.1073/pnas.1421533112). Kohapealse põua mõju suurendas omakorda viimase 130 aasta suurim kuumalaine Venemaal, ulatuslike põlengute tõttu saak vähenes ja Venemaa keelas viljaekspordi aastateks 2010−2011, vt https://www-cdn.oxfam.org/s3fs-public/file_attachments/rr-impact-russias-grain-export-ban-280611-en_3.pdf