Vaba Lava „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“, autorid Mari-Liis Lill, Aare Pilv ja Priit Põldma, lavastaja Priit Põldma, lavastusdramaturg Aare Pilv, kunstnik Arthur Arula, helikujundaja Kalle Tikas, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Ingmar Jõela. Mängivad Mari-Liis Lill, Kaie Mihkelson, Liina Olmaru, Gert Raudsep, Sander Roosimägi ja Joosep Uus. Esietendus 19. III Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

Vaba Lava kuraatori Harald Rosenstrømi valikprogrammis esietendus uus dokumentaallavastus. Mari-Liis Lille idee põhjal sündinud „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ jätkab tema uurimusliku teatri suunda. Kui varem on Lill käsitlenud teravaid probleeme (perevägivald, paremäärmuslus, eestlaste-venelaste suhted), haigusi (depressioon) või ühiskonna järske pöördepunkte (iseseisvuse taastamise periood), siis nüüd on ta pöördunud näiliselt pehmema temaatika poole: lavastuses räägitakse üksindusest. Ei, mõistagi pole teema süvenemisel pehmete killast. Üksindust on peetud ju lääne ühiskonna viimaste aastakümnete pandeemiaks, kuni praegune kuri viirus kõik üle lõi ja üksinduspandeemia veelgi suuremaks paisutas. Ka statistika kõneleb ühest inimesest koosnevate leibkondade arvu drastilisest suurenemisest.

Mari-Liis Lill on seekord loomemeeskonda kaasanud Priit Põldma (temaga koos sündis ka Eesti Noorsooteatris koduvägivalda käsitlenud lavastus „Teises toas“) ja Aare Pilve. Kolmekesi on nad mitmekümne intervjuu põhjal kokku kirjutanud teksti, Lill astub seekord üles näitlejana, lavastaja on Põldma ning lavastusdramaturg Pilv.

„Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ on hästi aus lavastus, kuid õnneks mitte üdini mustades värvides. Põnevatest näitlejatest kokku seatud trupp ei kehasta mitte niivõrd erisuguseid inimesi ega edasta karaktereid, kuigi ümberkehastumisest on kohane rääkida näiteks Sander Roosimäe äärmiselt delikaatselt esitatud vanemast, „48. aasta“ mehest Heldurist. Dokumentaalteatrile omaselt edastavad näitlejad pigem intervjueeritud inimesi omalaadse tunnistusena, nad ilmutavad neid empaatiliselt. Näitlejaoskusi on selleks muidugi vaja: loo jutustamise ja mõtte edastamise pinevust ja trupina kooskohalolu laval. Kõigil näitlejail õnnestub see oivaliselt: nad on selles lavastuses justkui noodid või pillid, mis vahendavad inimeste elu. Trupp hingab ühtse sümfooniaorkestrina.

Teatrisaali astunu näeb laval tühje toole ja noodipulte: see on sümfooniaorkester enne proovi või kontserti. Näitlejad istuvad ükshaaval toolidele. Kas me ootame veel kedagi? Kuus näitlejat-mängijat mõjuvad seal mitmekümne noodipuldi taga lavastuse teemale kohaselt üksikuna. Mari-Liis Lille ideede põhjal sündinud dokumentaallavastustele on alati iseloomulik tugev ja mitmeplaaniline visuaalne kujund. Nii ka seekord. Kunstnik Arthur Arula ja valguskunstnik Priidu Adlas on loonud mõjuva ruumi, kus kogu lavastustervik hakkab toimima kui sümfoonia. Ruumis tekib häälte ja kehade polüfoonia.

Üksikud näitlejad-mängijad istuvad tühjal orkestriplatsil – meenub John Donne’i, Shakespeare’i kaasaegse 400 aastat tagasi kirjutatud kuulsad read: „Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast“. Viimati kuulsin seda teksti Ivo Linna esituses Ukrainale pühendatud heategevuskontserdil. Lavastuses mõjub orkestri kujund muidugi koosolemise sümbolina. Ja siit tuleneb ka ehk lavastuse tõeline teema: üksinduse kaudu räägib see helide, valguse ja rütmide sümfoonia just koosolemisest.

Orkestri kujundit rõhutab veelgi Kalle Tikka helikujundus (ma ei hakka teesklemagi, et tean, mis on selle pilli nimi, mida näitlejad kasutavad; helikujundus luuakse õhus kätega omamoodi dirigeerimisliigutusi tehes). Muusikalist rütmistatust rõhutavad nii järsud valgusemuutused (valguskunstnik Priidu Adlas) kui ka liikumiskeel (liikumisjuht Ingmar Jõela): nurgeline liikumine ja minimalistlikud kõikumised, näiteks stseenis, kus kogu trupp loeb rütmistatult tagalaval ühes rivis tutvumiskuulutusi. Meeldejääv on ka stseen Joosep Uusiga: tema tegelane rapsib nurgeliselt käte, jalgade ja peaga noodipultide keskel, teised näitlejad võtavad tema ümbert toole ja noodipulte ära, kuni lõpuks rapsib Uus tühjuses üksinda.

Seosepilv ei piirdu vaid lavakujundusega. Neid tekitab lavastuse pealkirigi, tsitaat William Shakespeare’i „Hamletist“. Mari-Liis Lill vahendab ühe naise lugu. Too lapsendati, aga ta ei tundnud end uues peres armastatuna ning tema hing mattus süsimusta pimedusse. Saalis kustutatakse valgus, vaatajaile antakse võimalus kujutleda end selle naise olukorda („Ja aint nägin lissalt pimedust … lissalt täielik must värv nagu, ma olen selle sees“). Näitlejad esitavad lavastuses teksti verbatim-tehnikast lähtudes ehk enam-vähem sõna-sõnalt intervjueeritute kõnemaneeris.

Seejärel kuuleme kottpimedas saalis Liina Olmaru rahulikult sisendusjõulist häält esitamas Hamleti tuntud mõtteid (Georg Mere tõlkes) maailmast kui vanglast ning kogu elurõõmu kaotamisest. Inspireeriv oli Priit Põldma mõte lavastust tutvustavas uudislõigus, et intervjueeritud inimestel võib olla meile, tegijatele ja teatripublikule, midagi õpetada: nad on valmis võtma maailma vastu sellisena, nagu see on, kaasa arvatud ka teadmatust, mis elusolemisega paratamatult kaasneb. („Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks“ – Shakespeare.)

Lill ja Põldma on intervjuudena kokku kogunud väga erisuguse inimkogemuse üksindusest: üksi võib olla üksikkongis või merel (Gert Raudsepa esitatud soolopurjetaja), üksi võib reisida ja kogeda, et võõrad avavad sulle ukse; üksi võib lapse saada, aga looduse või jumalaga ei olda seejuures kunagi üksi. Lavastus ei ole tumemeelne, sest sõna saavad ka inimesed, kes tahavadki üksi olla. Lavastus paneb mõtlema piirile, kus läheb üksindus üle üksilduseks. Jõutakse sellenigi, et kõige suurem kurjus asub su enda sees – just seal käib sõda iseeneses. Lavastus ei anna vastuseid, vaid vahendab erilaadseid kogemusi, millega iga vaataja-kuulaja saab suhestuda omamoodi. Sümpaatne oli Kaie Mihkelsoni vahendatud mõte, et enamik inimesi on kindlasti karjaloomad, aga „mulle meeldib, kui see kari on hajutatud natuke“.

Lõpetuseks: kaks hiljuti kogetud sümfoonilist teost hakkasid omavahel põnevat dialoogi pidama. „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ kõlab kokku lavastusega „72 päeva“ (Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, Giacomo Veronesi). Kuigi esmapilgul on need lavastused kontrastsed („Pähklikoor“ on mustas koloriidis, „72 päevas“ mängib värvide pillerkaar; „Pähklikoores“ domineerib kõne, „72 päevas“ ei kõnelda ühtegi sõna), siis ometi on lavastuste mõju huvitavalt sarnane: üks on kõnesümfoonia ja teine kehasümfoonia. Aga kas mitte mõlemas ei räägita üksindusest? „72 päevas“ jutustatakse elureisist meie hullumeelses-pöörases maailmas (ka Nellie Bly reisikirjas „72 päevaga ümber maailma“, lavastuse alusteoses, räägitakse noore neiu reisist üksinda ümber maailma). „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ osutab inimkogemuse mitmekesisusele üksinduse elureisil.