Viimast seisukohta esindab minu hinnangul Lea Täheväli Stroh. Analüüsides kultuuripärandi kaitset Eestis, on ta praeguse süsteemi osas vägagi kriitiline: mälestiste restaureerimisel nõutavad tegevuslubadega spetsialistid ei taga head tulemust; asjaajamine on kohmakas; omanik ei või ise ka lihtsamaid remonditöid teha ja omanikku võetakse kui vaenlast ning üleüldse on üldsusele selgusetu, mida ja miks kaitstakse. Eriti trööstitu tundub Eesti muinsuskaitse võrdluses Rootsi omaga.
Objektiivselt vaadeldes tuleb siiski möönda, et meie võimalused on praegu kindlasti kasinamad, kui on pikka aega stabiilset ühiskonnakorda nautinud Rootsis. Normaalsed omandisuhted ning heaperemehelik mõtteviis on meil alles sisuga täitumas. Kuid ei saa salata, et tehtud kriitikas oli ka ära toodud mõningaid probleeme, millele tuleb lahendusi otsida, ja võib mõista, miks Lea Täheväli Stroh, aga ka näiteks muinsuskaitse ümarlaud on seisukohal, et senises süsteemis tuleks teha kardinaalseid muudatusi.
Kuna ümarlaud esindab eelkõige mälestiste omanikke, siis võib nentida, et inimesed, kes vastutavad muinsuskaitseseaduse järgi mälestise säilimise eest, on revolutsiooniliselt meelestatud. Halvim, mida sellises olukorras teha, oleks kriitika ignoreerimine. Kultuuripärandi väärtustamine ja kaitse ei tohiks lähtuda eeldusest, et omanik ei mõtle ning tahab talle kuuluvat vara rikkuda ja lagundada. Muinsuskaitse, nagu ka looduskaitse, ei saa olla pelgalt kitsa ringi erialaspetsialistide ja ametnike asi. Mõistlikum ja kultuursem on huvigruppide esindajatega maha istuda, arutada, vaielda, teisi kuulata ja ühistele seisukohtadele jõuda.
Muinsuskaitseametis töötades näen iga päev, et omanikud ja nende võimalused ning soovid on väga erinevad. Riiki esindades peab iga meie otsus olema põhjendatud nii sisuliselt kui ka õiguslikult. Bürokraatia tundub üldjuhul alati tüütu ja kohmakas, kuid õigusriigis peavad otsused tuginema kehtivatele õigusaktidele, kõiki asjaolusid ja otsuste tagamaid peab olema võimalik tuvastada ka mõni aeg hiljem ning mälestiste omanikke tuleb kohelda võrdselt. Lühidalt, kui asjad ei ole konkreetselt paberil fikseeritud ja kokku lepitud, siis võivad tulemused olla ettearvamatud. Meenutagem või Vigala altarit! Muinsuskaitseseadus sätestab üheselt, et restaureerimistöid tohib teha muinsuskaitse eritingimustele tugineva projekti alusel muinsuskaitse tegevusloaga restauraator.
Erand on mõeldav ainult avariitööde puhul. Terve mõistus on ka riigiametnikul ja mõnigi kord seisame küsimuse ees, kas konkreetse töö, näiteks endise mõisa lauda katuse remondi korral (näiteks eterniidist katusekatte vahetamine) on vaja läbida kõiki praeguses seaduses nõutud etappe või on võimalik mõne tegevuse mahtu vähendada või see isegi ära jätta. Praegu on oht aga jääda „võrdse kohtlemise printsiibi” hammasrataste vahele. Alati leidub mõni kiireid ja odavaid lahendusi eelistav omanik, kes leiab, et ka temale kuuluva XVII sajandi mõisa peahoone ümberehitamise ja ilusamaks tegemise soov tuleks lahendada samalaadselt.
Selles osas on asutud muinsuskaitseseadust muutma ja otsitakse võimalusi analoogsete olukordade lahendamiseks. Üks asi veel: muinsuskaitseametil on väga rikkalik arhiiv, see andmebaas on uurijatele ja omanikele tõeline varalaegas. Kõikidest eritingimustest, projektidest ja tööde teostamise aruannetest jääb üks eksemplar arhiivi. Tulevastel omanikel ja uurijatel on väga lihtne sealt andmeid leida, milliseid töid on tehtud, mida plaaniti ja kuidas see ajale on vastu pidanud. Mõnevõrra kummastav oli lugeda aga Riin Alatalu, muinsuskaitseameti endise juhtiva ametniku etteheiteid mälestiste kaitse süsteemi muutmise ettepanekutele, mille esitasin
„Muinsuskaitse aastaraamatus 2007”. Üllatus oli seda suurem, et samalaadsed mõtted on liikunud muinsuskaitsjate seas aastaid ning näiteks mitmetasandiline kaitse on, olenevalt küll omavalitsusest, suuremal või vähemal määral ajalooliste linnaosade ja piirkondade kaitseks juba rakendunud. Eestis on 12 muinsuskaitseala, nende kaitset korraldab riik. Lisaks on suur hulk miljööväärtuslikke alasid (Tallinnas siis Kalamaja, Kardiorg, Nõmme jne) ning nende kaitse korraldamine ja tingimuste seadmine on juba kohalike omavalitsuste pärusmaa. Eraldi tuleks muinsuskaitsealadest veel käsitleda maailmapärandi nimekirjas olevat Tallinna vanalinna. Suure tõenäosusega viiakse muinsuskaitseseadusse sisse ka vastav muudatus. On ju arusaadav, et nii Tallinna kui ka Paide vanalinn on mõlemad väärtuslikud, kuid üks on ikka sisult kraad kangem. Miks siis mitte ka üksikhoonete kaitsel kaaluda võimalust mitmetasandiliseks kaitseks?
See ei pea kindlasti olema A- ja B-kategooria, võib olla näiteks ka riiklik ja kohalik kaitse. Vastav ettepanek on muinsuskaitseseaduse muudatuste ettepanekutes ära toodud ning leidnud mitmetes kohalikes omavalitsustes positiivsest vastukaja. Tõsi küll, seni riikliku kaitse alusel mälestisi kohaliku kaitse alla suunama ei hakata. Miks? Nüüd jõuame tagasi Lea Täheväli Strohi poolt tõstatatud kultuuripärandi väärtustamise aluspõhimõtete juurde. Milline osa meie ajaloolisest pärandist on nii väärtuslik, et selle kaitseks, esiletõstmiseks ja järeltulevatele põlvedele edasiandmiseks võib rakendada küllaltki rangeid omandi kasutamise piiranguid? Kas praegune arhitektuurimälestiste nimekiri annab adekvaatse pildi meile olulisest kultuuripärandist, on seal mõni liik või alaliik üle- või alaesindatud? Neile küsimustele vastamine eeldab põhjalikke alusuuringuid ja julgust teha valiku. Muinsuskaitse valdkonna pideva alarahastamise juures, millele juhtis eraldi tähelepanu ka riigikontrolli audit, ei saa lähiajal küll loota, et uuringuteks on piisavalt ressursse. Kahjuks. Olenemata sellest, kas muinsusi kaitstakse üht- või teistmoodi, jääb üles Riin Alatalu esitatud küsimus: „Kas muinsuskaitseameti eesmärk tohib olla eeskujulik statistika, mis näitaks, et kõik Eesti mälestised on 100% kaitstud?”
Minu vastus on, et muinsuskaitseametil ei saagi muud eesmärki olla, kui et mälestised on 100% kaitstud. Väiksemad eesmärgid tähendaksid, et lepime juba ette kultuuripärandi osalise hävinguga. Arvestades, millised tagajärjed võivad olla kaitse ideoloogia muutmisel ja et muinsuskaitse on oma loomult konservatiivne valdkond, hoiduksin ma kiirustades tehtud sammudest. Pigem tuleb loota, et areneb mõttevahetus, mis viib ka reaalsete tulemusteni. Kui see nii läheb, siis julgen artikli pealkirja juurde tagasi tulles arvata, et patsiendil (muinsuskaitsel) on lootust täielikult terveneda.