Sel nädalal tähistab Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon esimest ümmargust sünnipäeva. Tõlkijate ühistest ettevõtmistest kümne aasta jooksul, aga ka raamatute eestindamisest ja maailmas toimuvast kõneleb sektsiooni esimees Ilona Martson.
Saabusid äsja Bolognast lastekirjandusele pühendatud raamatumessilt. Palun jaga muljeid.
Bologna lasteraamatumess on pandeemia tõttu kaks korda ära jäänud, viimati toimus see 2019. aastal. Hea tunne on, et kõik hakkab oma rööbastesse tagasi loksuma. Nii Itaalias kui ka üle maailma on ilmunud palju uusi lasteraamatuid – oli huvitav vaadata, mis on jäänud vanadest sõelale ja kes on uued tulijad.
Väga tore oli täheldada, et eesti illustraatoritel on põhitähtsates valdkondades käsi sees. Kõigepealt avati Viive Noore eestvedamisel ühes Bologna vanalinna galeriis Eesti-Läti-Leedu libahundi-illustratsioonide näitus „Jookseb koos huntidega“. Lisaks pääsesid Marja-Liisa Platsi illustratsioonid Triinu Laane raamatule „Luukere Juhani juhtumised“ suurele Bologna raamatumessi illustraatorite näitusele, kuhu saadetakse tuhandeid töid. Esimest korda valisid messikorraldajad välja sada head lasteraamatut üle maailma, nende seas oli Elina Sildre ja Indrek Kofi „Kuhu lapsed said?“. Joonas Sildre koomiks Arvo Pärdist nomineeriti koomiksite kategoorias samuti. Üldse oli messil sedapuhku palju koomikseid, see valdkond kasvab kogu aeg.
Ukraina stend oli kahjuks tühi. See asus kohe Eesti stendi kõrval ja sinna oli suurelt kirjutatud „Stand with Ukraine“. Küll aga üritasid paljud messile tulnud kirjastused üle maailma teha eriväljapaneku nende keeles avaldatud ukraina raamatutest – selle võrra oli Ukraina kindlasti rohkem fookuses kui messi peakülaline, üks Araabia Ühendemiraadi riike. Vene stendi Bolognas ei olnud, sest see öeldi neile ära.
Oled võtnud ukraina kirjanduse vahendamise oma südameasjaks. Oled asunud seda hoogsalt tõlkima, kutsunud teisigi seda tegema ning jagad kirjastustele soovitusi. Mis on su soovitus lugejale? Otse ukraina keelest on ju tõlgitud vähe.
Sellega ei ole väga lihtne. Aastaid on olnud huvi väga väike ja nüüd äkki küsitakse, mida saaks teha. Romaane niimoodi nipsust ei tõlgita. Kindlasti ühel hetkel need tulevad. Praegu otsivad kirjastajad palavikuliselt tõlkijaid, kes võiksid ukraina keelest tõlkida.
Kui palju meil neid on ja kas nad kuuluvad tõlkijate sektsiooni?
Tõlkijate sektsioonis ei ole kedagi. Aga minu teada Eda Ahi oskab ukraina keelt, samuti muidugi Riina Roasto, kes on vahendanud Serhi Žadani „Depeche Mode’i“. Pean silmas neid tõlkijaid, kes kõnelevad eesti keelt emakeelena. Kindlasti leiaks mõne ukrainlase, kes on eesti keele ära õppinud, aga kas sellest piisab ilukirjanduse tõlkimiseks eesti keelde? Olen jätkuvalt seda usku, et kõige lihtsam on ilukirjandust tõlkida oma emakeelde, mitte vastupidi – emakeelest mõnesse teise keelde.
Ma ei ole ukraina kirjanduse spetsialist ega eestkõneleja. Olen sellesse rolli juhuslikult sattunud. Tegin siiski, mis suutsin: tõlkisin Veronika Einbergi abiga ära Larõssa Denõssenko „Maia ja sõbrad“. See on lasteraamat väga erinevatesse perekondadesse kuuluvatest lastest. Tegu on kirjastuse Koolibri heategevusprojektiga, raamatu kogu müügitulu läheb Ukraina kultuurikeskusele.
Ukrainakeelne Tähekese erinumber tuleb ka, see on eeskätt tasuta jagamiseks Eestisse tulnud pagulaste lastele.
Olen kuulnud skeptilist arvamust, et huvi ukraina kirjanduse vastu võib sõja lõppedes raugeda. Kuidas huvi säilitada? Ukraina kirjandus väärib tähelepanu ka ilma kriisita.
Kui ainult oleks nii, et see jõle sõda mööda saaks! Kui eestlaste leige huvi ukraina kirjanduse vastu oleks hind, mis selle õuduse lõpetamise eest maksta tuleb, siis – no jumala eest! Kahjuks ei ole need asjad nii lihtsad. Eks vaatame, mida elu toob.
Kui palju vahendatakse eesti kirjandust ukraina keelde?
Täpselt sama vähe kui ukraina kirjandust eesti keelde. Ukraina keeles on 2019. aastal ilmunud Imbi Paju „Tõrjutud mälestused“. Muidugi on tõlgitud luulet: näiteks Katja Novak Doris Kareva tekste. Ukraina luulest on eesti keeles olemas Ljubov Jakõmtšuki „Donbassi aprikoosid“, mille on tõlkinud Mathura.
Samuti on Ukrainas ilmunud eesti lastekirjandust – aasta eest Irena Pavljuki tõlkes Ilmar Tomuski raamat „Hundi sõbrad“. Vahetult enne sõja puhkemist nägi Kiievis ilmavalgust „Natuke napakad lood“ Piret Raualt, taas Katja Novaki tõlkes.
Kirjastus Tänapäev avaldab selle raamatu nüüd ka Eestis, et siia tulnud ukraina lapsed seda lugeda saaksid. Sama sihiga andis ka Epp Petrone välja raamatu „Meie Eesti“ tõlke ukraina keelde. See valmis nagu mitmed Epu projektid – kiirelt, lööktöö korras, antud juhul siis vabatahtlike tõlkijate abiga. Aga sellist raamatut on tõesti Eestisse sattunud ukraina lastele väga tarvis, et meie kultuuri sisse elada.
Missuguste keelte tõlkijaid EKLi tõlkijate sektsioon koondab? Kui hästi on esindatud nn väikesed kirjandused?
Üldiselt tõlgitakse suurtest keeltest – inglise, prantsuse, saksa, hispaania, itaalia, vene. Lisaks muidugi nn Skandinaavia sektsioon – soome, rootsi, norra, taani, islandi keel. Aga on ka tõlkijaid ungari, tšehhi, poola, jaapani, portugali, oksitaani, vanakreeka, ladina ja heebrea keelest.
Eks kõik sõltu palju inimesest, kes võtab ühe või teise kirjanduse endale südameasjaks, nagu Hendrik Lindepuul on poola kirjandus. Või Mati Sirklil saksa kirjandus. Või Piret Saluril soome kirjandus. Või Anu Saluäärel rootsi kirjandus. Ukraina kirjanduse puhul oli omal ajal selliseks vahendajaks Harald Rajamets. Aga kahjuks on väikeses kultuuris nii, et kui teise väikese kirjanduse tõlkija siitilmast lahkub, siis lahkuvad koos temaga ka tema teadmised selle maa kirjandusest, mida ta vahendab.
Kui palju on tõlkijate sektsioonis liikmeid ja kuidas liikmeks saadakse?
Liikmeid on umbes sadakond. Liitumiseks tuleb esitada avaldus, vaja on kaht soovituskirja ja CVd. Sarnane protseduur toimib ka kirjanike liidus. Kuid meie üritustele on oodatud kõik tõlkijad vaatamata sellele, kas nad on tõlkijate sektsiooni liikmed või mitte.
Vennaskonda kuulumine tagab info jagamise. Samuti on liikmetele tähtsad seminarid, kus me räägime tõlkespetsiifilistest probleemidest. Pandeemia tõttu on seminarid küll pisut pausil olnud.
Millega tõlkijate sektsioonis veel tegeletakse?
Kümne aastaga on välja kujunenud oma aastaring. Kindlasti tähistame igal aastal 30. septembril, püha Hieronymuse päeval rahvusvahelist tõlkijate päeva. Selle käigus antakse välja Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetajaauhind ja August Sanga luuletõlkeauhind.
Samuti üritame emakeelepäeva paiku kirjanike liidu musta laega saalis tutvustada tõlkepreemia nominente.1 Kevaditi toimub Käsmu kirjanike majas tõlkimislaager, kus majatäis tõlkijaid töötab päeval ja ööl ning saab vahepeal omavahel jooksvalt nõu pidada. Lisaks aitab tõlkijate sektsioon korraldada noorte tõlkijate võistlust, kus saavad oma oskused proovile panna gümnaasiumi- ja üliõpilased – ka neile tehakse pärast võistlust mitmepäevane seminar, kus kogenud tõlkijad neile selgitusi jagavad. Kui on näha, et noorel tõlkijal on annet ja silm särab, on juba võimalik talle meistri-selli projekti käigus suurem töö kätte anda ja ilmub raamat. Väga hea näide on üks Loomingu Raamatukogu eelmisel aastal enim müüdud raamatuid: Anton Tšehhovi jutukogu „Elu igavus ja teisi jutte“, mille tõlkijat Anita Soovikut juhendas Katrin Hallas.
Kevaditi toimub sektsioonil traditsiooniline kevadväljasõit. See tava sai alguse, kui kunagi palusime oma seminarile esinema Jaan Kaplinski, kuid ta oli siis juba haige ega tahtnud kodunt ära tulla. Küll aga võttis ta meid vastu oma kodutalus Mutikul – see oli väga eriline sõit, ilus ja helge päev. Hiljem oleme käinud külas Elvas Kajar Pruulil, viimati Kütiorus Leelo Lauritsal. Mõne aasta eest tegime lausa Hiiumaa tõlkijate tuuri, kuna miskipärast on just see saar mitme tõlkija kodukoht. Aastaringi lõpetab suvekool, mis kestab mitu päeva ja millel on tihe programm. Viimati toimus see koostöös Tallinna ülikooliga. Loodan väga, et see koostöö jätkub ka tänavu.
Tõlkija töö on ju eraku töö. Kuid kõik tõlkijad ei ole ometi sellised erakud nagu askeesi harrastanud püha Hieronymus! Aeg-ajalt on neil vaja ka üksteist näha. Teada, et on olemas teised, kes samamoodi oma kodus arvuti taga tundide kaupa tööd rabavad. Selle töö puhul võib aeg-ajalt tekkida tunne, et tõlgid ja tõlgid, aga kui raamat ilmub, kukub see otsekui kuskile musta auku, sest arvustusi ilmub harva, lugejate tagasiside on napp. Tõlkija teeks otsekui Sisyphose tööd: veeretab kivi mäkke, siis vaatab, kuidas see pidulikult alla veereb, ja alustab seejärel kõike otsast peale. Tõlkijate sektsioon ühendab meid. Seda ma peangi kõige olulisemaks.
Tuleb siiski rõhutada, et sellise sektsiooni esimehe amet on sümboolne. Abiks on alati juhatus, kuhu kuuluvad Triinu Tamm, Heli Allik, Eva Kolli ja Jüri Kolk. Arutame plaanid omavahel läbi, ülesanded on jagatud.
Mil määral on tegu ametiühinguga? Näiteks on teil veebisaidil üles pandud mudelleping, et tõlkijate ja kirjastuste vahelised tingimused oleksid korrektselt sätestatud. Kas sektsioon aitab veel mingites olukordades?
Juhtumitega, kus tõlkijal on kirjastusega mõni kana kitkuda, ei ole me tegelenud, kuid viimasel ajal ei ole õnneks ka väga palju kurdetud. Soovitus: kui tõlkija peab mõnd tööpakkumist kahtlaseks, küsigu kolleegidelt nõu. Ja teine soovitus: ilukirjanduse tõlkijatele on väga palju tuge olnud Eesti Kultuurkapitalist, täpsemalt loometöötoetusest. Kui tõlkija söandab ja tal on kirjastusega juba leping olemas, võiks ta ise loometöötoetust Kultuurkapitalist küsida.
Täiesti eraldi juhtum on „Hieronymuse“ tõlkeprogramm. Idee sündis tõlkijate sektsiooni seminari järgsest jutuajamisest: võiks olla stipendium, mis võimaldab maksta klassikaliste tõlgete eest inimväärset tasu. Kirjastused ei suuda seda titaanlikku vaeva hüvitada. Tänu erakapitalile ja kultuurkapitalile sai see stipendium teoks ning aitab väga palju kaasa tõlkijate kaadri olemasolule – ajamahuka tõlketöö käigus kogutud teadmised tulevad ju hiljem kasuks ka teiste tööde tõlkimisel.
Tõlkijate honorarid ei ole kusagil maailmas olnud eriti suured. Tõlkija töö on nähtamatu ja paraku ka alarahastatud. Lähiajal on eesti keelde tõlkijatele makstava poognatasu tõstmine siiski paratamatu – kõik hinnad tõusevad ju.
Mainisid tõlkekriitika vähesust. Marju Lepajõe täheldas „Hieronymuse“ programmi avamisel: „Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine raamat võiks olla oluline inimestele siin ja praegu – et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Sellest sõltub ühiskonna üldine vaimne kliima. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele müra ning mürale järgneb tühjus.“2 Heli Allik on välja käinud tõlkekriitika blogi idee.3 Kas olukord on viie aasta jooksul paranenud?
Kus ta siis paranenud on, kõik on enam-vähem samamoodi. Tuleb aru saada ka sellest, et tõlkijad võivad küll olla multifunktsionaalsed, aga kõike ei jõua kah. Tõlkekriitika eeldab süvenemist. See ei ole nii, et tõlkija ühe käega tõlgib raamatuid ja teisega kirjutab tõlkekriitikat, varvastega tõlgib mingeid reklaame ka ja vabal ajal teeb leivatööd lisaks. Tõlkekriitika toimimiseks peaks leiduma inimesi, kellele see oleks südameasi. Õnneks on olemas aastaraamat „Tõlkija hääl“, mis Heli Alliku eestvõttel teatud platvormina siiski toimib.
Marju Lepajõe oli helge ja kaunis inimene, ta käis ka meie seminaridel nii palju kui võimalik ja sellest on imelised mälestused. See, millest ta toodud tsitaadis rääkis, on ideaal. Olukorras, kus tõlketeoste kriitikat ei ilmu eriti palju, kus enamik tõlkeraamatuid ei pälvi mingit tähelepanu, siis … Elame edasi sellega, mis meil on. Katsume kuidagi toime tulla.
Mille üle võib rõõmustada? Kas näiteks lähtekeelte valik, millest ilukirjandust eesti keelde enim tõlgitakse, on mitmekesisemaks muutunud?
Kõigest üle rullib muidugi inglise keel, järgnevad vene, saksa ja prantsuse. Seejärel tuleb Skandinaavia: soome, rootsi, norra, taani. Samuti ungari keel. Edasine on rohkem juhuslik: näiteks teosed, mis aeg-ajalt satuvad teatud kultuuriprogrammide või kirjandusfestivalide mõjuvälja.
See olukord ei ole ainult tõlkijate, vaid ka kirjastajate ja kriitika teha. Ja muidugi on see lugejate teha. Rõõmustada võib selle üle, et on riiklikult toetatud süsteemid, mis aitavad ülal hoida seda osa tõlkekultuurist, mis „ei müü“, kuid mida on väga vaja selleks, et eesti kultuur püsti seisaks. Sageli unustavad eestlased ise ära, kui väike meie kultuur õieti on, ning peavad ennast suure ja vägeva eesti kultuuri täievoliliseks esindajaks. Mis tegelikult on tore – meil on, mille üle uhke olla!
Kas ei ole väike imeasi ka EKLi tõlkijate sektsioon ise?
Igal pool maailmas on tõlkimine tähtis kultuuri osa. Suurtes keeltes ei ole see võib-olla nii väljapaistev. Olen sageli mõelnud sellele, et igas kultuuris on olemas oma kultuuri hoidvad kaitsemehhanismid – suhtumine, et me ei tahagi nii palju tõlkida, sest meil on kõik endal olemas. Miks mõned teosed saavad rahvusvaheliselt menukaks, mõned mitte? Igal raamatul on oma saatus nagu inimeselgi.
Ka eesti lugeja on viimase ajani olnud tõrjuv nn vennasrahvaste kirjanduse suhtes, isegi lähinaabrite, läti ja leedu kirjanduse suhtes. Alles viimastel aastatel on ta hakanud neid kirjandusi uuesti avastama.
Asi ei pruugi olla isegi niivõrd meis, vaid kultuurisituatsioonis tervikuna. Igas keeleruumis on peale vastuvõtvate hoiakute teatud tõrjuvaid hoiakuid. See oleneb kliimast, mis on parajasti õhus. Ja tõlkijate olemasolust. Ma kahtlustan juba ammu, et tänu sellele, et Maima Grīnberga ja Guntars Godiņš on nii head tõlkijad, on eesti kirjanduse põhiline välisturg Läti. Ilmselt nad kodustavad eesti teosed nii hästi ära, et lätlased on õppinud aastakümnete jooksul neid hindama.
Seega: peale ametliku eesti kirjanduse vahendamise, millega tegeleb riigi doteeritud Eesti Kirjanduse Teabekeskus, on eesti kirjanduse tõlkimisel võõrkeeltesse väga tähtsad ka tõlkijate endi kontaktid ja suhted. Piret Saluri ütles selle kohta kunagi ilusasti: sõbrakaup. See võib ju naljakas ja armas tunduda, aga just niiviisi sai tuule tiibadesse Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“ prantsuse tõlge – prantsuse keelde tõlkijad ise leidsid kirjastaja, kelle see raamat „ära tegi“.
Mida Eestis ei ole, aga Lätis ja Leedus on ning võiks ka meil olla – kirjandusagendid, kes elavad välismaal ja kelle töö on kirjanduse tutvustamine ja avaldamisõiguste müümine kirjastustele. Meil leidub kirjanikke, kellel on endal lepingud väliskirjastusega, näiteks Piret Raud. Ingliskeelses lasteraamatumaailmas teenibki kirjastus suure osa oma tulust litsentsimüügist – nad ei müü ainult raamatut, vaid ka litsentsi teistele kirjastustele. Aga see on juba omaette teema, mis tõlkijate sektsiooni tegemistest liiga kaugele triivib.
1 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid ilukirjandusliku tõlke ja mõttekirjanduse kategoorias. – Toim.
2 Marju Lepajõe, Sõnakunst ja müra. – Sirp 7. VI 2019.
3 Heli Allik, „Kus aga oht on, seal kasvab ka rohi ta vastu“. – Sirp 29. IX 2017.
Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon on asutatud Tallinnas 5. aprillil 2012 ja ühendab Eesti kirjandustõlkijaid.
Tõlkijate sektsiooni tegevuse eesmärgid on:
* edendada eesti tõlkekultuuri,
* tõsta kirjandustõlkijate kutsemeisterlikkust,
* väärtustada kirjandustõlkija tööd ühiskonnas,
* kaitsta kirjandustõlkijate kutsehuvisid,
* arendada kirjandustõlkijate koostööd nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Tõlkijate sektsiooniga liitumise, noorte tõlkevõistluse ja muude sündmuste kohta leiab infot aadressil www.ekl.ee/tolkijad/. Seal saab lugeda ka almanahhi „Tõlkija hääl“ numbreid.