Vahel juhtub kuuga rohkem kui mõnel teisel ajal aastatega. Vahel mahub kolmekümne päeva sisse rohkem vajadust senise tegevuse ümbermõtestamiseks kui jaksu mõtetes ja tegudes sammu pidada. Ja vahel selgub vaid mõne nädalaga, milline riik, valitsus, milline kollektiiv kannab inimlikkust hoidvaid väärtusi ja kes hoolimata kristallselgest lahkmest neid üles leida ei suuda. Teadlastele on valmistanud pettumuse Venemaa ülikoolide ja teaduskollektiivide häälekas toetus sõjale. Loodushoiu tähtsuse mõistjaid Euroopas ja ühtlasi Eestis on aga ehmatanud sõja ettekäändel esitatud küünilised nõuded visata aknast välja kliimaeesmärgid, loodushoid ja keskkonna säästmist tagavad regulatsioonid. Euroopa tasandil on metsanduse ja põllumajanduse lobirühmad püüdnud aastaid keskkonna- ja loodushoiupoliitikat õõnestada ning nende hiljutised sammud näitavad, et ega oma eesmärkide tagaajamisel küll ühtegi risti ette lööda. Nii lükkas Euroopa Komisjon lobirühmade sõda ära kasutava surve tõttu edasi Euroopa looduse taastamise seaduse ja pestitsiidide säästliku kasutamise direktiivi käiku andmise. Kuidagi on nii läinud, et just neid kaht tööstust juhib vähemalt Euroopa tasandil mõtteviis, kus kestlikkusele ei ole jäetud grammigi ruumi.
Keskkonnaregulatsioonide hülgamise õigustuseks on toodud vajadus tagada toiduturvalisus, metsaraie suurendamise õigustuseks aga vajadus tagada majanduse edenemiseks vajalik puiduvaru. Aga see on oksüümoron. Põllumuldade vaesumise ning põllumajandustootmiseks ülitähtsa elurikkuse kao hinnaga arendatud tootmine ei saa tagada toiduturvalisust – vastupidi, nii edasi minnes kujuneb tootmine üha ettearvamatumaks ja stabiilseks tootmiseks vajalik kliima üha ohtlikumaks. Samuti ei saa tagada puidupõhise biomajanduse jätkusuutlikkust, kui elurikkuse hoidmise ja kliimamuutuste reaalsusega kohanemise hädavajadust ignoreeritakse või kui haru toimimiseks peab ületama kestliku kasutuse lävendid. Kahjuks on nii, et sõjad, konfliktid ja muud hädad sunnivad meid kriiside lahendamise lühikesse tsüklisse, andes justkui õigustuse pikemaajalised kohustused vaiba alla lükata. Me ei tohi seda teha, kaalul on liiga palju. Ja kuigi vahel tundub, et jaks kaob, peab tähelepanu jaguma nii lühikese kui pika kriisi lahendamiseks.
Pikk kriis ei ole kuhugi kadunud. Üle seitsme aasta avaldatavatest valitsustevahelise kliimapaneeli raportitest on eelnenud nädalate jooksul välja tulnud lausa kaks, kus mõlemas hoiatatakse aina tõsisemas sõnastuses inimtekkelise kliimamuutuse ohtlike ja laiaulatuslike mõjude eest ökosüsteemide ja inimühiskonna toimimisele ja miljardite inimeste heaolule. Viimases raportis sedastatakse, et kuigi tegutsemisvõimalused on endiselt olemas, ei paista me neid soovivat piisava otsustavusega rakendada, lükates sellega planeedi rohkem kui kolmekraadise soojenemise teele. Iga kraad soojenemist toob omakorda lähemale ohtlikuma ja konfliktirohkema maailma. Kliima varieerumine oli XX sajandil 3–20% relvastatud konfliktide üks põhjusi ja on täielikult kindel, et kliimamuutuse mõjul suureneb relvakonfliktide esinemise tõenäosus drastiliselt. Eks sõdu peetakse ülemvõimu pärast ja vana vaenu tõttu, aga ka lihtsate loodusressursside pärast ja ennekõike süveneva ebaõigluse pärast, sest looduse ühishüve- ja kliimasüsteemi murenemine lööb kõige valusamalt neid, kes on ka paljus muus haavatavad.
Rahu on vaja selleks, et ehitada niisugust maailma, mida meie lapsed väärivad – hoitud looduse, turvalise kliima ja õiglase ühiskonnaga. Samamoodi on hoitud loodus, turvaline kliima ja õiglane ühiskond vajalik selleks, et hoida rahu. Iga viivitatud või vajadusele vastassuunas liigutud päevaga tuleb üks õudne tulevik aina lähemale – selle sajandi teise poole sõjad rulluvad lahti kuumava päikese all põuast kõrbeval maal, surevate metsade veerel ja ikalduse all kannatavatel põllumaadel.
Olgu neetud need, kes röövivad lastelt, perekondadelt, kogu riigilt tuleviku.
Olgu neetud need, kes jõu, julmuse või oma kõrvalevaatamisega röövivad lastelt, perekondadelt, kogu riigilt tuleviku. Aga jagugu meie pahameelt ka kõigile neile, kes muret ja häda ära kasutades kas omakasust või lihtsalt rumalusest ja ükskõiksusest kogu maailma tulevikku püüavad röövida.