Nii Kõivu kui ka Unduski tekstis on olemas meelelisus, näitlejalt intensiivset kohalolu nõudev ja selleks mänguvõimalust pakkuv emotsionaalsus, aga ka hõlmavus ja üldistus. Võluva sundimatusega põimib Unduski „Boulgakoff” lähi- ja üldplaani. Autor loob  reaalsed, kirglikud, lihalikud, naljakad, traagilised inimesed ja samas maalib panoraami, esitab suuri küsimusi looja valikute kohta oma jumaliku loomistungi, võimu poolt peale surutud mängureeglite ning vaikimise kui võimaliku ja samas võimatu vastupanu vahel. Ning „Boulgakoffi” auhinna määratluses nimetatud „kõrge kirjakultuur” tunnustagu autori suurepärast keele- ja kujunditundlikkust ning ka teksti tihedust, läbitöötatust – teatud mõttes  distsiplineeritust.

See on eesti dramaturgias silmapaistev kvaliteet. Kõivu „Lõputu kohvijoomine” on detailsuse ja üldistuse suurejooneline sulam. Werneri kohviku üksikasjad, tsitaadid dokumentidest, eri ajastute luulest – ja samas „pideva kordumise, juba olnu tagasipöördumise või igavesti kestvate seisundite aeg” (Luule Epner, Kuidas voolab Kõivu aeg? – Eesti Draamateater, 2008 nr 2).

Lavastuses teoks saanud eriline musikaalsus,  suurte soolode ja polüfoonia põiming on olemas juba mahukas tekstis. Von Krahli 2008. aasta lavastused toovad aga põnevalt fookusesse teksti suhte lavastuse teiste komponentidega, individuaalse ja kollektiivse ning isegi anonüümse autorluse, tänapäeva igapäevaelu performatiivsuse, identiteedi mängulisuse jm. Nappidest triviaalsetest stseenidest koosneva fragmentaarse „Homefucking is killing prostitution” struktuur peegeldab kaasaja killustatust, rohked tühikud tuleb täita vaatajal endal oma kujutluse, kaasamõtlemise, aktiivse osalusega. Von Krahli akadeemia loengute performatiivsed kokkuvõtted või reageeringud eksperimenteerivad tekstiloomes huvitavalt ja viljakalt mitmete materjalide ja meediumidega.