Nüüd aga arutlustelt sõelale jäänud nominentidest. Alustan lauljatest, sest lõpuks vajavad dirigendi ja lavastaja ka kõige geniaalsemad tõlgendused ikkagi vahendajat laulja näol. Seekordne üllataja oli noor sopran Liisi Kasenõmm, kes on õppinud Otsa koolis ja Saksamaal Weimaris. Tema Koduõpetajanna osa Britteni ooperis „Kruvikeere” (Birgitta festivalil) oli hästi lauldud ja lavaliselt mõjuv.

Vanemuislane Valentina Kremen on juba mitu  korda olnud žüriil kõne all ning nüüd teda esiplaanile tõstnud Azucena „Trubaduuris” on ta senistest rollidest kahtlemata kõige tugevam, andes sügavamaid värve muidu kahvatuvõitu lavastusele. René Soom aga näib jätkavat seda vana Estonia liini, kus lauljad olid seotud ka sõnateatriga ning teater oli kokku üks suur Teater. Üks moment, mis paistis silma kogu selleaastase nomineerimise juures, oli loominguliste  koosluste esiletõstmine. (Selle alla mahuvad ju ka Theatrumi tegemised.)

Muusikalavastustest just „Eesti meeste laulude” ja „Ruja” puhul oli võimatu lahutada ideed, tegijaid ja teostust, ning selliste sünergiliste ja fantaasiarikaste nähtustena žürii neid ka hindas: Peeter Jalaka trupi (näitleja)tehniline tulevärk ja mänguruumi vallutamine moodustas omapärase kontrapunkti jõulisele meestelaulule (juhatas Tõnu Kaljuste), Ojasoo-Semperi-ja-paljudeteiste  „Ruja” oli oma säravas monoliitsuses teistest muusikalidest palju tugevam. Ja tegelikult ka „klassikaline” dirigendinominatsioon – Arvo Volmer rahvusooperi repertuaari laiendamise ning Wagneri „Tristani ja Isolde” muusikalise tõlgendamise eest – pidas kõigepealt silmas Volmeri, Estonia orkestri ning „Tristanis” kaasa teinud lauljate ühisloomingut. Repertuaari on Volmer avardanud targa mõõdukusega, võttes kavva tuntud autorite meil vähem  tuntud teoseid kas või kontsertettekannetena või paremal juhul ikka lavastatuna. Ja Wagneri taastulek eesti lavale on küll Volmeri suur teene, mida tunnistas ka kahe esimese etenduste seeria suur publikuhuvi.