Andrei Hvostov on autor, keda pole kerge käsitleda. Mitte sellepärast, et tegemist oleks kirjanduse kõrgklassi kuuluva rafineeritud teosega, mis keerab lugeja ajud krussi, vaid seepärast, et Hvostov defineerib end ideoloogina. Siin on risk sattuda libedale ja hoopiski kirjandusvälisele pinnale. Ideoloogina määratleb Hvostov end Postimehes 14. juunil ilmunud usutluses.
Hvostovi ideoloogia võib ilmselt ära tabada tema väites, et „Eesti ajaloost saab vabalt kirjutada, ilma et eestlasi mainiksid”. Seda on Hvostov oma raamatus „Võõrad lood” ka teinud: eestlasi seal (üks erand välja arvatud) eriti ei mainita, tegelasteks on eelkõige venelased ja sakslased. Raamatu tagakaanel märgib Hvostov, et vaatamata nende inimeste vene või saksa emakeelele on nad omad, „sest nad on jätnud Eesti ajalukku suurema või väiksema jälje”.
Teine ideoloogiline lähtepunkt peitub Hvostovi küsimuses, mis tingimustel ja millise aja kestel muututakse Eestis elades põliseks. Hvostov pärib nõudlikult: „Kui mina ei ole „oma”, siis kes on?” (PM 14. VI 2008). Sama küsimuse esitab ta ka „Võõrad lood” tagakaanel: „Kas Eestis sündinud ja siin kasvanud venekeelne inimene on „meile” võõras, samas kui vabas Läänes sündinud ja Ameerikas kasvanud väliseestlane on „oma”?”.
Tolle „oma” väliseestlasena näib Hvostov silmas pidavat eelkõige president Toomas Hendrik Ilvest, kellele ta on ka oma raamatu pühendanud. Tema pühendus on iseenesest ju paljutähenduslik: „Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud THI-le”. Iseenesest on see ju huvitav eesmärk kirjutada presidendile raamat. Et ta saaks teada, mida Hvostov mõtleb. THI, kas lugesid raamatu läbi?
Rahvustundeta vaatlus
Ka Hvostovi ajaloovaatlus on huvitav. Ta uurib Eesti ajalugu just nagu erapooletu teadlase kombel – kaugvaates läbi teleskoobi, võttes vaatluse alla ühe lapikese maakera maad. Juhtumisi on selle geograafilise lapikese nimi Eesti, aga on sel tõsiasjal siis nii väga tähtsust? Sellisel viisil ajalugu vaadeldes on ajalugu väga sarnane igal pool, olgu vaatluse all mis tahes tükk Euroopast, Ameerikast või Aasiast. Ikka on nii, et selle tüki peal käivad mingisugused tapatalgud. Sama üldine tendents on see, et sellel maalapil tavaliselt juba elab keegi, on seal tihti elanud juba pikemat aega ja peab seda maad enda omaks. Aga see ei tähenda midagi. Kui nüüd vaadata asju kaugelt läbi teleskoobi, siis on näha, et võõraid horde tuleb sellele maalapile nii paremalt kui ka vasakult, nii põhjast kui ka lõunast. Tapatöö meie poolt vaatluseks valitud maalapil on peaaegu pidev, vaid üksikute katkestustega. Ütleme siis, et see on objektiivne ajalugu. Ilma igasuguse rahvustundeta ja inimliku mäluta. Kristallpuhas. Geograafiline ajalugu, sündmuste kronoloogia või mis tahes seesugune.
Eesti ajalugu selles kristallpeeglis on samasugune: vaenlasi tuli vasakult ja paremalt, tuli sakslasi, taanlasi, rootslasi, venelasi… Materdati vastastikku üksteist ja tapeti maha ka kohalikke. Küsimisega, kas Eesti ajalugu saab kirjutada ilma eestlasteta, ei ole Hvostov sugugi originaalne. Eesti ajalugu ongi enamjaolt kirjutatud ja ka tehtud ilma eestlasteta. Eestlased ja nende riik ilmusid maailmakaardile alles 1920. aasta paiku. Eriti jõuliselt soovis ilma eestlasteta ajalugu „kirjutada” Venemaa, nii et pärast Liivi sõda ja Põhjasõda ei jäänud pärismaalasi enam kuigi palju järele. Sakslased ja rootslased olid palju säästlikumad. Sestap kõneldakse ka heast Rootsi ajast, mis Põhjasõjaga paraku lõppes.
Põhjasõda käsitleb Hvostov oma kogumi loos pealkirjaga „Must jõgi”, kus ta kirjeldab Vene vägede rüüsteretki erilise mahlakusega. Selles loos on Hvostov eestlaste kohta kasutanud eufemismi „siinsed inimesed”, kellel on „külmad kalasilmad ja nurgelised näod” (lk 156). See on mõistagi vallutaja vaade. Selle loo jutustajaks on kasakapolkovnik Moissei Murzjonok, kes pajatab noist külmade kalasilmade ja nurgeliste nägudega inimestest järgmist: „Aga veri on neil punane ja soe, valgetele kirikuseintele pritsides aurab ilusasti. Ja naistel on nabaalune sama pehme kui meie omadel” (ss lk 156).
Murzjonoki suu kaudu saame teada ka seda, kuidas toimus Rakvere ja selle ümbruse rüüstamine: „Sellest linnast edasi saatis vürst (Šeremetjev – Ü. M.) kolmes suunas partiad laiali, et need laastaks maad nii palju kui võimalik. Ega me end tagasi hoidnud, põletasime, raiusime ja röövisime nii kuis jaksu” (lk 156).
Ka venelased kannatasid
Hvostovi loo teravik näib olevat suunatud siiski vene vanausuliste küla hävitamisele Peipsi ääres, kus julmustega samuti kokku ei hoitud. Mis on selle loo ideoloogia? Kas üritatakse mõista anda, et ei tapetud vaid eestlasi, vaid ka venelased kannatasid? Aga seegi osundus ei ole midagi uut. Vene ajalugu ju paistabki silma selle poolest, et ka enda rahvast ei hoita. Kui mõni Eesti ajaloolane või poliitik viitab näiteks Stalini-aegsetele repressioonidele Baltikumis, saame Vene ideoloogidelt väga tihti vastuseks tõdemuse „a nas tože ubili” või et „vene rahvas kannatas veelgi rohkem”. Ma ei tea, kas need argumendid kuuluvad ka ideoloog Hvostovi instrumentaariumisse, aga selline mulje kipub jääma.
Sama instrumentaariumi näib kasutavat näiteks Hvostovi „Projektijuht Posse” (LR 2008, nr 6), kus tegevus toimub XV sajani algupoolel. See teos osutab, et Venemaa sõjalise võimsuse kasvu ja hilisema Liivi sõja põhjuseks oli muu hulgas tõsiasi, et Hansa kaupmehed müüsid Venemaale keelust hoolimata strateegilisi kaupu, eelkõige relvade ja laskemoona valmistamiseks vajalikku rauda ja tina. Nõnda siis oli Hansa Liit ise süüdi, et Venemaa neilt hiljem suure tüki küljest ära hammustas. Sami vinovatõ!
Aga, jah, ma olen unustanud ennast kirjutama ja jätnud tähelepanuta tõsiasja, et „Võõrad lood”, mida ma ju siin arvustan, on ajendatud 2007. aasta aprillirahutustest Tallinnas. Missugune on nende kahe asja, raamatu ja tolle kevadputši ideoloogiline seos, seda saab samuti vaid oletada. Mässu põhjuseks näib olevat seesama dilemma: nad (venekeelsed) on siin võõrad, neid ei ole võetud omaks, neid on koguni ignoreeritud, nagu polekski neid olemas, ja seetõttu nad hakkasidki mässama. Samas, nagu märgib Hvostov oma Postimehe intervjuus, on nad vägagi olemas. Hvostovi sõnul ei taha ta oma lühipaladega kellelegi midagi lähedasemaks teha, vaid ainult tegelikkust kajastada. Nõnda siis näib nende kahe asja seoseks olevat püüd näidata mässu põhjustanud tegelikkust. Vene hinge, nende alateadvust.
Seda tegelikkust kajastades ei ürita Hvostov siinseid „hüljatuid” kuidagi ilustada. Siin oleks õige koht ära märkida, et raamatu neljast loost on „Kommunist” ja „Sinised mäed I” ühe isiksuse kujunemislood, „Sinised mäed II” ja „Mustas jões” on süvenetud rohkem ajaloolistesse teemadesse. Seega kõnelevad tänase hilismigrandi mõttemaailmast eelkõige kaks esimest. Neist kirjanduslikult küündivam ja silmapaistvam on „Sinised mäed I”, mis pälvis ka 2008. aasta Tuglase novelliauhinna. See on südamlik lugu Sillamäel nõukogude sõjaveteranide keskel kasvavast väikesest tüdrukust Juliast. Lugesin seda juba Loomingus (2007, nr 6) ja pean märkima, et see lugu läks mulle korda ja paljugi sai mõistetavamaks. Võiks koguni öelda, et selline Hvostov mulle meeldib, kuigi see maailm on mulle võõras. Aga selle inimlikkus ja südamlikkus mõjub.
Jutustus „Kommunist” jääb eelmisest kaugele maha ja on liiga deklaratiivne. Tõsi, see aitab mõista, kuidas käis nõukogudeaegsete ideoloogiatöötajate ajupesu; kuidas nad kaugelt N Liidust siia sattusid; milline oli nende motivatsioon ja mis võiks neist olla saanud nüüd. Võib-olla aitab mõista ka nende tänast vaenu. Selles loos on Hvostov siiski „eksinud” ka oma põhiideoloogia vastu ja toonud sisse eestlasest tegelase. Selleks on marksismi-leninismi õhtuülik
ooli lektor Valts, kes teeb parteitööle suunduvast kuulajast Muza Arkturovnast oma armukese ja hiljem hülgab ta, kui saabub perestroika ja naisest on tüdimus peal. Valts on vastik tüüp, kes levinud klišeele kohaselt näeb vene naises eelkõige midagi eksootilist nagu „slaavi kaunitari kuumaverelisus” või siis köidab teda naises n-ö asja perverssem pool – „rahvaste sõpruse edendamine” või „töölisklassi esindamine” (lk 16).
Midagi inimlikku ja kahte rahvust ühendavat selles suhtes ei ole. Pigem vastastikune vastikus ja tülpimus. Autor vaatleb sündmusi siiski Muza kaudu ja Muza poole kaldu, kuid eriti südamelähedane pole Muza ilmselt ka autorile endale; ta vaid üritab teda mõista ja püüab näidata, kust Muza-sugused tulevad. Kuna perestroika ja glasnost löövad ajupestud Muzal pinna jalge alt, saab temast see, kes saab – bomž, inimene märkega „bez opredeljonnovo mesta šitelstva” –, kelle „Aleksandra Kollontai välimusest pole enam küll suurt midagi järel, /—/ alati valmis teistele enda ümber peale käratama, valades nad rõveda sõimuga üle isegi siis, kui nad tema poole ei vaata” (lk 40).
Lõplik kokkuvõte kunagise kirgliku parteitöötaja raskest saatusest on enam kui kurb: „Endise daami sõimus puudub elujaatav alge; prinkide mahlakate suguelundite asemel, mille nimetusi tema emakeel võimaldaks ammendamatus mitmekesisuses kasutada, manab ta ümbritsevaid ketendavate munnide ja kuivusest pragunenud vittudega. Tema valjuhäälne sõim on hall, lame ja lõtv. Selles puudub kunagine kirg, on jäänud vaid kohustus” (lk 40-41).
Võimalik, et see pinnatus ja kibestumus, jäägitu vaen ja ropp sõim on just need kujundid, millega Hvostov püüab edasi anda aprillirahutuste ajal tänavale tulnud inimeste meeleheite sügavamat kvintessentsi. Selles väljendub ehk siinsete vene keelt kõnelevate inimeste väidetav õigusetus ja protest. Aga võib-olla ka nende kodutus, nende isamaatus, mis paneb nad end tundma bomžidena võõral maal.
Hvostovi eripäraks on tõesti see, et ta ei ürita asju ilustada. Pigem vastupidi. Ta näitab asjade koledat poolt. Ilmselt see ongi Hvostovi tõde, tema tõene pilt maailmast. Objektiivsuse nimel ei pelga ta kujutada lahinguid Sinimägedes teiselt poolt vaadatuna, pannes lugeja kaasa elama Saksa rasketankide meeskonnale („Sinimäed II”). Kuigi venelasi nimetatakse selles loos halvustavalt iivaniteks, äratab viimaste südikus sakslastes siiski respekti, ja ilmselt ka Hvostovis.
Kindlasti ei ole „Võõrad lood” Hvostovi ajalookäsitluse parim näide. Hvostovi steriilset, rahvustundeta kaugvaadet esindab hoopis paremini „Mõtteline Eesti” (Vagabund, 1999), kus eestlased on täpselt niisama head või niisama vastikud kui muudki rahvad. Seda väidet pisut täpsustades näib mulle siiski, et Hvostovi eesmärk, olgu siis teadvustatud või teadvustamata kujul, on eestlasi provotseerida ja nende ajalugu tegelikult ju naeruvääristada. Kui Hvostov kirjutaks vene keeles, siis ilmselt ei provotseeriks ta kedagi: Vene vägede julmused Eestis Liivi või Põhjasõja ajal ju vene hinge eriti ei puuduta, pigem tunnevad nad nende sõdade üle uhkust. Täpselt niisamuti nagu nad tunnevad uhkust Teise maailmasõja võidu üle, olgugi et selle käigus küüditati ja tapeti punavägede poolt ka kümneid tuhandeid süütuid inimesi. Kahetsuse asemel oleme ju üpris sageli pidanud kuulma ütlemist „mala vas ubili”.
Oleks eestlasi rohkem tapetud ja küüditatud (nagu näiteks ingerlasi või vadjalasi), laiuks siin Läänemere kallastel suur Venemaa, riigikeeleks oleks vene keel ja ajalugu oleks võimalik lõpuks ometi kirjutada ilma eestlasteta. Tuleks vist öelda: vastikute külmade kalasilmade ja nurgeliste nägudeta eestlasteta. Ning ilmselt ei peaks tulnukad siin tundma end bomžidena, nii nagu neil pole seda vaja teha ka endistel ingeri aladel, kus täna laiub juba „põline” vene maa ja asub üks Venemaa pärleid – Sankt Peterburg.
Kes on oma?
Hvostovi ideoloogia ja ajaloonägemus meenutab vägagi seda, millisena nägid ajalugu Indiasse tunginud aarjalased. Võtan siin abiks ühe teise ajaloo asjatundja Martti Kalda kirjutatu: „Kaheksarattaliste hobusekaarikute ning kvaliteetsetest pronksisulamitest relvade abil alistati või tapeti Indias sadu tuhandeid või koguni miljoneid pärismaalasi. Röövimine ja orjastamine vajas õigustust, vallutuste legitimiseerimiseks vaenlane demonologiseeriti. Aarja mütoloogia kujutab India pärismaalasi kuradite ja kollidena, kaose jõududena, kellele aarjalased oma äikesetormi- ja sõjajumala Indra ning tulejumal Agni abiga vastu astuvad. Võitlus õilistas aarjalasi, endanimetus (sanskr ārya) hakkas tähistama üllast isikut, samas kui pärismaalasi tähistavad terminid (sanskr dāsa, dasyu) vastavalt orja ja röövlit” (LR 2008, nr 7-8, lk 5-7).
Eesti, kuid samuti Läti ja Leedu demonologiseerimine on seejuures ka Venemaa ametlik ideoloogia. Näidates Eestit vastiku inimõigusi rikkuva riigina, on võimalik vaikida iseenda hirmutegudest ja õigustada oma ajaloonägemust. Ma ei usu, et ideoloog Hvostov end Vene ametliku ideoloogiaga kuidagi samastab, seda enam, et ise on ta end tituleerinud valgevenelaseks. Küllap ta ei samastagi, lihtsalt eesmärgid on samad.
Hvostovi demonologiseeritud mütoloogiates on peidus ka vastus küsimusele, miks tema ei ole „oma” ja THI on. Eestlasena sündinud THI-l on eestlastega samasugune ajalooteadvus, Hvostovil on üks teistsugune. Nii nagu see on teistsugune ka neil, kes aprillirahutuste ajal mässule tõusid, poeaknaid lõhkusid ja marodööritsesid.